Meie esimene reis Taisse 2014. aastal

Kui esimest korda Tais käisime, siis koju naastes uuris sõber minult, et mis sektorit seal külastasime. Saades vastuseks Phuket mainis ta mulle heatujuliselt, et siis oli reis nagu Eestit külastades oleks ainult Pärnu randa näinud. Esmalt tundus see mulle kuidagi nagu üleolevalt öeldud, sest arvasin peale sellist seikluslikku reisi teadvat sellest uhkest riigist kõike. Veidi pettununa võtsime kodus ette kaardi ja avastasime, et sõber ei valetanudki. Riik on suur ja väga erinevate piirkondade ja inimestega. Vahemaad pikad olgu see siis läbitud rolleri, auto, ööbussi, rongi või ka lennukiga. See on ka põhjus, miks tänaseks päevaks oleme sinna korduvalt tagasi läinud. Kuidagi aga kisub ikka väikesaarte poole.

Ilmselt oleme sealt leidnud seda, mis reisihullud täielikult enda külge haagib ja kuidagi lahti ei taha lasta. Puutumata loodus, kohalikud elanikud ja nende argipäevased toimetused suunavad kiirelt mõttele, et elu saab elada ka palju lihtsalmalt. Kas meie eestlastena oleksime selleks kõigeks valmis on siiski iseasi. Kas oleksite nõus oma praeguse elamise vahetama põhimõtteliselt onni vastu? Või oma auto rolleri ja restoranilõunad lihtsa riisitoidu või grillitud elusolendi vastu, mille päritolus te väga kindel pole? – ilmselt mitte.

Kindlasti soovitame külastada Koh Tao-d ja Phi Phi saart

Tai väikesaartest on jätnud meile vast kõige ehedama mälestuse Koh Tao. Saar, mille ühest otsast teise on ainult mõned kilomeetrid. Põhimõtteliselt on seal üks peatänav, millest hargnevad väikesed tänavajupid nagu siirded, mis tahaks edasi minna aga ennast sirutades tuleb meri ette. Tee kvaliteet algab peatänava asfaldist ja lõppeb mägedesse viivate saviteedega, mille läbimiseks renditakse krossirehvidega rollereid. Vahel on ka mäenõlv nii järsk, et kahekesi rolleriga minnes tuleb siiski ühel jala minna, sest mootoril on mõned hobujõud puudu selle näiliselt lihtsa ülesande täitmiseks.

Elamust pakub see aga kindlasti ja jõudes saare ühele väikesele rannale saare lääneosas on peatänava melust saanud looduslikult imekaunis ja rahulikkusega sisustatud rannapäev. Inimestel on seal saarel aega ja seda kohe palju. Keegi ei kiirusta ja torma pea laiali teadmata suunas, sest kõik on paigas. Pole kaubakeskuseid, kust osta tuntud kaubamärkide hirmkalleid tooteid ja restorane, mille menüüs on hinnakiri, mis rahakotile hästi ei mõju. Sadamas käib igapäevaselt praam tuues uusi rändajaid ja võttes peale neid kelle suund on järgmistele lähedal asuvatele saartele. Enamuses on nn. backbackerid ehk peamiselt noored seljakotimatkajad nagu ingliskeelne nimigi ütleb. Tullakse mõneks päevaks aga kohtasime ka neid, kes jäid saarele kuuks või veel rohkemgi.

Elamine oli eestlasele hinnatasemelt suhteliselt soodne ja seega nautisime ilmselt kõike, mis sellel saarel pakkuda oli. Maitsvaid roogasid ja jooke ja õhtust öö-elu. Nii mõnelgi korral muutus õhtune öö-elu märkamatult varahommikuseks päikesetõusuks, mis pakkus omakorda lummavaid vaateid. Kõik head kokteilid tuleb ju ikka ära proovida. Matkasellide eesmärgid on seal erinevad. 

Mõni otsib päikest, teine head sööki, kolmas seiklusi

Üks erilisemaid tüüpe jäi väikesaartest meile ette Kambodźas. Põneva nimega Koh Rong Sanloem saarel tutvusime näiteks kutiga, kes arvas, et ta läheb sealsele saarele paariks päevaks. Kuna ta olevat aga vaadanud, et kohalik baarmen oli väga väsinud näoga, siis pakkus ta ennast sinna tööle öeldes peremehele, et mingu koju puhkama. Hetkeks, kui meie sinna jõudsime oli ta seal olnud juba 3 nädalat. Hilisemas vestluses temaga selgus ka selle saare võlu. Nimelt kogunevad seal reisisellid, kes peavad lugu kohalikest mõnuainetest ja nii jäigi meile lõpuks selgusetuks mismoodi selline „baari omastamine“ tegelikult võimalik oli. Igatahes poisi nägu oli väga rahulolev ja tal ei olnud ilmselt ka endal väga selget pilti millal ta sinna tuli ja mis eesmärgil.

Phi Phi saar on Aasia saartest vast üks kuulsamaid. Kahe kalju vahel asuvale väikesele maalapile on mahutatud kõik turismiks vajalik liivarannast kuni hotellide ja isegi haiglani. 2004 aastal tabas seda saart suur tsunami, mis sisenes saarele ühest suunast ja väljudes vastassuunast pühkides saare maatasa. Tänaseks on saar täies ulatuses taastatud ja igati väärt külastamist.

Üks lahedamaid kohti on seal tai poksi areen, kus võidelda saab igaüks, kel vähedegi käed ja jalad küljes ja tahtmist sõbraga klaarida kõik, mis elus klaarimata on jäänud. Kohalik meister tutvustab reeglid, annab kaitsevarustuse. Baari sisenemiseks tuleb osta pilet, milleks on baarist kokteil 😀 Nähtu põhjal sai kiirelt selgeks, et ööbikuid ei kuulata mitte ainult metsas vaid ööbikulaulu võib su kõrvadesse tuua ka parima sõbra või teise kaasreisija õnnestunud vasaksirge. Pealtvaatajatel on seal igatahes lõbus. Saarel on ööbimiseks lahedad bangalod, toidu nautimiseks palju erinevaid baare ja kindlasti leiab igaüks ka midagi suveniiripoest kaasaostmiseks toetades kohalikku kaubandust.

Väikesaari Aasias jätkub ja need on kindlasti külastamist väärt. Igaüks omamoodi lihvimata pärl.