19.06-05.07.2021

Kui siin-seal maailmas on kuulda uudiseid koroona levikust, mis küll õnneks juba vaikselt taandumismärke näitab, siis meie oleme jätkuvalt nakatatud reisiviirusega. Ei püsi me kuidagi kodus..

Eelmise aasta lõpus sai tehtud plaan võtta 2020. aasta suvel ette autoreis Türki. Kõik ettevalmistused olid selleks tehtud. Uus auto ostetud ja valmis ehitatud, reisivarustust parandatud ja kaarti põhjalikult uuritud.. kuid siis otsustati kauaoodatud Türgi nüüd mõneks ajaks riiulisse panna – sinna riiki lihtsalt ei pääse. Sellega seoses kukkus meile sülle mitu nädalat vaba aega. Kui Türki ei saa, siis lähme vaatame kaugele meid Eestist lõunapoole lubatakse. Küsisime Siimult ja Mayalt ning Tõniselt ja Kristiinalt luba nendega liitumiseks. Nende lahkusest tulenevalt mahtuski ka meie auto tiimi ning saamegi oma autonina taaskord koduõuest välja juhtida.. aga siis kuhu?

Reisile sõidavad 3 ekipaazi: Ketlin, Veikko alias Reisihullud (Nissan Patrol), Maya, Siim alias rajameistrid (Nissan Patrol), Kristiina, Tõnis alias lihtsalt lahedad sõbrad (Toyota Land Cruiser)

Seame sihiks Rumeenia

Siim ja Maya plaanisid Rumeeniasse minna juba varem, aga koroona lükkas ka nende reisiplaanid sassi ning aprillis neid Eestist välja ei lubatud. Tänaseks on kindel, et kodumaalt me välja saame. Avatud on Läti, Leedu, Poola, Slovakkia. Kas meid aga Ungarisse ja Rumeeniasse lubatakse ei ole tänasel reisi alguse päeval veel selge. Loeme kõikvõimalike uudiseid reisiportaalisest ja valitsuse infolehtedelt ning iga infokild on oluline. Lubame olla sõbralikud ja leplikud reisikaaslased ning igati olla toeks meie teisele kahele tiimile.

Reis alaku!

Esimene laagripaik ilusasti järve kaldal..

Startisime Siimu, Mayaga juba varakult ja seadsime oma teekonna selliselt, et Kitu ja Tõnis liitusid meiega Elvas. Enne starti võeti veel ette autode kaalumine, täisvarustuse ja inimestega. Meie auto kaaluks sai 2950 kg. Aega kulus mõningatele poe peatustele ja ilmselt õige sõidurütmi transiidiks saavutame homme. Temperatuur oli terve päeva läbivalt 30 kraadi. Teepeal õppisime selgeks ka leedu keelset sõna: saslõkai ja kebabai. No võite arvata, mida need tähendavad. Läbisõit esimesel sõidupäeval 610 km. Esimene laagriplats Leedus oli Mikieriaisi küla lähedal koordinaatidel: 56.66324 N, 25.18077 E. Laagris on ikka tavaline laagrielu: lõke, sääsetõrje, voodid valmis, ujumine, söök ja jook ning laagrijutud. Tegevuste järjekorra seab igaüks vastavalt oma meeleolule. Meie esimese õhtule laagritegevustele lisandus ka väike soenguseadmine.

Poola “here we come”

Laupäeval e teise reisipäeva hommik algas 6.30 ja start sai õhtul kokku lepitud kella 8-ks. Meie plaan oli võimalikult kaugele lõuna-poolasse jõuda. Kulgesime ühtlases tempos koos kohustuslike pausidega kütuse tankimiseks, pissimiseks, söömiseks. Tõnis ja Siim jagasid omavahel esi-tõmbaja rolli ning meie kulgesime viimase autona sahisedes nende tuules. Kiire arvutus andis esimese paagi keskmiseks kütusekuluks 10,5 l/100 km.
Toit suudab alati üllatada! Lõunapausiks sättisime ennast kohalikku baari. Leti taga olev härra suutis meile menüüst selgeks teha kotleti ja miski muu asja, milles oli liha. Mõeldud-tehtud ja jäime roogasid ootama.
Üllatustoiduks olev Veixi kartuli ja hakklihapallid nägid välja nagu ületoidetud pelmeenid, aga olid söödavad ja väga toitvad.

Laagriplatsi otsinguil

Õhtuks jõudsime sõiduga Lublini lähistel olevasse rahvusparki Poleski Park Narodowy. Mõtlesime selles sektoris veidike ringi tšillida ja õhtuks kuskile looduskaunisse kohta laagrisse jääda. Keerasime asfaldilt maha ja asusime väiksemaid metsateid uurima.

Tee viis meid järvede vahelisele alale, kus tundus olevat palju erinevaid linnuliike. Meie kurvastuseks tuli üks karjuv poolakas ja ütles, et .…. ma ei saa seda tegelikult siia kirjutada, mida ta ütles. Ühesõnaga me lahkusime rahulikul ja auväärsel kombel sellest toredast rahulikust paigast. Õnneks saime ikka ühe pildi ka enne seda klõpsata.

Jätkasime laagripaiga otsinguid. Päris mitmesse kohta põikasime sisse. Kaardi järgi oli tegemist telkimisplatsiga, aga autoga ligipääsu ei olnud. Ühel külateel oli ette „paigaldatud“ kass, kes oma kohta ei olnud nõus loovutama või siis tahtis lihtsalt pai. Ühe potentsiaalse lõkkeplatsi loovutasime seepärast, et 5 minuti jooksul ronis Kitu jalgadest üles 2 puuki. Lõpuks leidsime õhtuseks laagriks kämpingu, sest Poolas rahvuspargis ei ole selliseid lõkkeplatse nagu Eestis RMK-d.

Kämpingu leiab koordinaatidelt: 51.44392 N, 23.24017 E.

Välgupüüdmine, jõeületus ja õhtune vihmalaager

Selleks õhtuks oli lisaatraktsiooniks välkuv taevas. Ajasime oma kaamerad ritta ja asusime välgupilte püüdma. Öösel sadas korralikult, aga hommikuks oli kõik jälle ilus ja kuiv. Öörahu saabus seekord eriti varakult ja kell 23 juba ronisid kõik oma tõldadesse. Edasi enam suuri vahemaid eesmärgiks ei sea ja pigem otsime lahedaid radasid.

Hommikul lahkusime laagrist ja päev eeldas umbes 350 km sõitu. Plaanisime sõita veidi vähem kilomeetreid, kui eelnevatel päevadel ja leida õhtuks ka mõni rada, mis veidi adrenaliini tõstaks.

Lõunasöögiks tegime kohalikus pizza baaris söögid ja jätkasime sõitu. Õhtuse laagri otsimisega oli meil kindel plaan parkida ennast Wislok nimelise jõe äärde Poola kagunurgas.

Teades  Siimu raja koostamise põhimõtteid ja tuginedes eelnevale kogemusele, siis oli juba selge, et ilma väikese seikluseta me laagripaika ei jõua. Kohe sai selgeks, et kui on jõgi, siis on seda ju ka vaja autoga ületada. Nii leitigi kiirelt jõe ületuseks koht ja kui Maya oli jõe läbi jalutanud veendumaks selle sügavuses asuski esimesena Siim “sukelduma”. Kui aus olla, siis ega sügavust ei olnud ohtlikult palju, aga vool oli siiski suhteliselt kiire ja põhjas olevad kivid panid auto päris lahedalt tantsima. Kõik olid rahul ja leidsime ka kohe jõekaldal koha laagri platsiks.

Siimul ei andnud süda rahu ja nii oli vaja korraks ka teisest jõe ületuskohast vaadata, mis teisel kaldal toimub – sealt leiti hobused, kes neid ka tervitama tulid. Ilmataadil oli aga veel üks üllatus varuks. Nimelt avanesid taevaluugid ja vihma kallas nagu oleks keegi ämbriga vett pähe valanud. Välgutas, müristas ja laagriplats mattus vee alla. Tuju oli tervel seltskonnal ikka üleval ja nii valmisid ka tänasel õhtul laagrisöögid ja ka mõned maitsvad kokteilid. Õhtul vaadati korra kapoti alla ja nokitseti ka meie Patrulli kallal 🙂

Päev on igati korda läinud!!

Wisloki laagriplatsi koordinaadid: 48.49210 N, 21.90688 E 

Öösel saime taaskord korralikult vihma ja hommikul oli laagriplatsil suurepärane võimalus hakata korraldama mudamaadlust. Mägedest all voolav vesi otsis teed Wisloki jõkke ja meie laager oli teepeal. Nii see vesi lihtsalt leidis tee meie juurde.

Hommikul startisime ning sihiks oli esimene suurem linn, et teha Siimu autole õlivahetus ja osta meile mingid kummikud lisaks, sest kaasa võetud plätudest ja tossudest jääb vihmas ikkagi väheks.

Pidevalt oleme kursis ka koroona uudistega, sest piiride avamised/sulgemised mõjutavad tugevalt meie teekonda. Eestist tuli info, et koju naastes ootab meid ees karantiin. Meie muidugi oleme leidlikud ja mõtlesime, et oleme niikaua reisil, kui karantiininõue maha võetakse. Aega selleks ju veel on. Slovakkia piir läheneb ja nii Ungarist kui ka Rumeeniast ei ole meie jaoks positiivset infot. Täna kell 16 on lootust saad Rumeeniast infot, kas riiki sisenedes ootaks meid karantiin või mitte. Ungari kohta ei ole ka konkreetset kinnitust, et saame vabalt selle riigi läbida. Õnneks on esmaspäev ja riigid avaldavad täna uut infot. Pöidlad pihus ja loodame parimat!!

Nagu mainitud, siis võtsime päeva rahulikult ja õhtuks sõitsime ca 350 km, kui saabusime Slovakkias kõrg-Tatratesse. Laagripaigaks valisime täna tasulise kämpingu (auto ja 2 inimest 10 eur). Valik osutus selliseks kuna üle mitme sõidupäeva oli soov ennast pesta. Kämpingus oli kõik vajalik olemas ja nautisime õhtut ilusa vaatega Tatra mägedele. Toiduks maitsev kanapasta ja magustoiduks arbuus. 

Jaanilaupäev algas päiksega ja vaade eemalolevale Tatramäestikule oli kutsuv. Mõte oli külastada Slovakkia suurimat hüdroelektrijaama, aga selle teekonna lõpetas kahjuks teele paigaldatud sissesõidu keelumärk. Õnneks on loodus siin nii ilus ja aknast on niisama ka tore välja vaadata. Seejärel tekkis väike kommunikatsioonihäire, mis lõppkokkuvõttes viis meid Potraviny Arabela rahvusparki. Sealne jalutuskäik oli meie perele tõeline spordipäev ja suureks õnnetuseks ei näinud ka me seda, mida vaatama läksime 😁

Ja siis, ja siis.. saime viimaks telefoniteel kinnituse, et Rumeenia piir on avatud ja me ei pea sisenedes karantiini jääma. Ungari osas saime info juba eelmisel õhtul. Seega nüüd nina Ungari poole ja jaaniõhtuks laagriplatsi otsima. 

Saime sõita umbes 130 km, kui järsku kadus meie autol jõud. Kiire parkimine kohalikus külas teeäärde ja asusime viga tuvastama. Mootor kees nagu tuline kapsasupp pliidil. Sai tuvastatud, et jõud oli kadunud tänu sellele, et turbovoolikusse oli auk tekkinud. Kas see ka mootori keemise tekitas jäi esialgu saladuseks.. Nüüd oli aeg remontida. Turbovooliku remondiga saime Siimuga kenasti hakkama, sest tal oli mingi superteip ja minul omakorda MacGyver teip. Samal ajal tegeles Tõnis kapsasupi keemise teemaga. Võttis välja kõik tööriistad ja testrid ning töötas auto kallal nagu kirurg opisaalis. Selgus, et ventilaator ei lülitu tööle, siis kui vaja. Keerasime otsa ringi ja sõitsime tagasi lähedal asuvasse linna Poprad. Sealt tellisime järgmiseks hommikuks uue ventilaatori ja loodame, et see on ikka meile just see vajalik osa, mis reisi jätkata lubab. See õnnetu ventilaator võttis meie rahakotist kahjuks ka suht suure summa, aga teine valik puudus. 

Samas leidsime super laagrikoha kohe Popradi kõrval suurel heinamaal. Ilus vaade mägedele. Süüdates lõkke ja pannes lauale kiluvõileivad tekkis hinge jaanipäeva tunne. Heiskasime ka kodust kaasavõetud sini-must-valge. Lahe!

Rumeenia peab veidi ootama

Hommik algas ventilaatori vahetusega. Kõik sujus nagu kellavärk ja Tõnise käes läks vahetus üli-heli kiirusel. Maya ja Siimu saatsime Decathloni ning ise suundusime ka sisseoste tegema ja seejärel tankima. Juba hommikul sai Maya kinnituse, et Rumeenia piir on avatud, eestlased rohelises tsoonis ning oodatud. Reis võis jätkuda.

Tegime taaskord sunnitud peatuse. Meie ekipaažil on jätkuvalt mure auto ventilaatoriga. Muud ei jää üle, kui otsida abi kohalikelt. Hetkel tundub, et Mayal on igas riigis tuttavad ning tema Slovakkia sõbra abiga leidsime sellise toreda autoremondi nagu Bono Tuning Power and Sound Chiptuning. Siin saime autole teha diagnostika ning esialgu tundus, et lahendus oli vahetada välja juhe, mis annab ventilaatorile käsu mootorit jahutama hakata.

Olime nina juba taaskord Rumeenia poole keeranud, kui ventilaator ikkagi peatas meiega koostöölepingu ja suundusime taaskord tagasi remonti. Maya ja Siimu saatsime edasi Rumeenia poole, Tõnis ja Kitu tulid meiega.

Keeruline on see lugu.. me liigume nüüd tagasi Poola suunas, et ventilaatori murega selgust saada. Saime telefoniühenduse kuttidega, kes meie autole esmase südamesiirdamise e mootorivahetuse tegid. Meie auto mootor on nimelt paigaldatud peale Poolas. Homme hommikuks oodatakse meid kell 9.00 korduv-visiidile Bielsko-Bialas Extreme 4×4 autoremondis. Telefoniteel tundus viga neile olema tuttav ning kui kõik sujub, siis umbes 5h remonti ja asi peaks olema korras. Oleme juba kaks päeva positiivset meelt üleval hoidnud ja nüüd loodame, et saame lahenduse.

Nüüd on kõik kolm ekipaaži lahus, sest Tõnis ja Kitu otsustasid jääda Popradi juurde laagerdama ja meilt uudiseid ootama. Õhtul kuulsime, et Tõnise auto liigub homme edasi Ungarisse kohtuma tuttavatega ja sealt ilmselt edasi Rumeeniasse. Meie arvame, et meie püss on homme õhtuks laetud ja me kihutame nagu püssikuul otse Rumeeniasse ja saame kaaslastega uuesti kokku. Väga loodame!! 

Nüüd aitab sellest tehnika jutust ….või no räägime sellest homme edasi 😀 Oleme tagasi lõuna-poolas. Vaadates autoaknast välja, siis siia tasub tulla. Eelkõige neil, kes on huvitatud matkaradadest. Siin on neid sadu, kui mitte tuhandeid. Võetakse seljakotiga vesi kaasa ja käeotsa matkakepid ning sammutakse mägedest ülesse ja alla. Mõni rammestunult vaevalt liigub ja mõni lausa jookseb, kuid kõikidel silmis matkaja pilk. Nauditavad on muidugi ka väikesed mägikülad ja nendest avanev vaade mägedele. Siin on need mäed kaetud enamuses metsaga erinevalt näiteks Horvaatiast, kus sõidad kaljuseinte vahel. Mõlemad on  huvitavad ja pakuvad silmailu. Teeääres on ka palju kauplejaid, kuigi tundub, et koroona on kohalikule kaubanduse pannud sellise paugu, et poolakad ühe laksuga puhta vaeseks teha. Üksikuid optimiste siiski leidub. Endiselt populaarsed on lambanahad ja no kõik muu suveniirikaubandus veel juurde. 

Tänaseks vast aitab ja vaatame mis homsel päeval on meile pakkuda.

Rumeenia “here we come”

Sellel ajal, kui meie auto taastusravis oli saime külastada Szczyrki mäesuusakeskust ja vaadata, kuidas paraplaanerid tuult ootavad 😎 Tegelikult tahtsime näha, kuidas nad mäest alla tuiskavad, aga just sellel ajal ei olnud tuult. Oodates nende starti meenus laul “Ootan tuult, olen laev, kes on eksinud teelt”. No ja siis oli õige hetk ning üks sellel alal ilmselt kogenum kutt püüdis tuule hiili kinni ja tuiskas mäenõlvalt alla. Päris kiire peab olema, et see hetk ära tabada. Järgmist starti ei jõudnudki ära oodata ja jätsime nad sinna tiksuma. Mäest alla liikudes oli näha, kuidas nad siiski õige tuule leidsid ja mäest alla liuglesid.

Varsti tuligi kõne, et auto on korras ja saime oma teekonda jätkata. Kaardile panime kõige kiirema tee Rumeeniasse, Siimult ja Mayalt saime piiripunkti info, kust riiki siseneda ja hiljem ka juba laagriplatsi koordinaadid. Piiril meil suuri sekeldusi õnneks ei tulnud. Veixi väike huumorivahetus piirivalvuriga, et me läheme mägedesse ja karude vastu kaitseks on meil kaasa võetud püss, oleks küll võinud halvimal juhul lõppeda sellega, et meid saadetakse põhjaliku kontrolli. Piirivalvur oli õnneks hea huumorisoonega ja mõistis nalja.

Kristiina andis veel enne magamaminekut infot, et öine liikulus Rumeenias võib olla pöörane ja nii oligi. Kiirusepiirangutest kinni ei peetud, küladest tulistati läbi 80 km/h, ohtlikud möödasõidud ning rekkate ralli pilkases pimeduses. Mingi hetk tabasime, kuidas meie ees sõitev suurveose kolonn gaasi põhja vajutas ning täiskäigul kahest rekkast möödus. Päris hull vaatepilt.  Ise hoidsime rahuliku tempot ja kell 1.00 öösel parkisime juba ennast teistega koos laagrisse. Sõidukilomeetreid tuli umbes 650.

Esimene päev Rumeenias

Hommikul ärgates oli üllatuseks see, et olime esimesed, kes maast lahti said. Olime ju laagrisse saabunud alles kell 1 öösel. Hetk toimetamist ja ärkasid ka teised. Hommikukohv ja võileib nagu tavaliselt ning pakkisime autod stardiks. See hommik oli aga teistmoodi. Seoses Rumeenia keeruliste radadega, mis autodele on oluliselt koormavamad kui seni sõidetud rajad, siis otsustasid Tõnis ja Kristiina, et jätkavad oma seiklust Serbias. Õigemini ega nad seda hommikul ei otsustanud vaid plaan oli neil juba enne mõttes mõlkunud. Esialgne mõte Sloveenia või Serbia või veel kuskile…eks lähemad päevad näitavad, kuhu nad liiguvad ja vahvat seiklust neile. Ootame pilte!

Meil kahe autoga algas hommik kose külastusega. Sinna jõudmiseks parkisime auto kosele kõige lähemal olevale punktile ja edasi jäi liikuda ca 300 m jala. Jalgtee lookles, aga lahedalt mitu korda läbi selle sama jõe, millel ääres see kosk asus. Varbaid näpistav külmus ja tõusud ning laskumised selle väikesel matkarajal tekitasid paraja adrenaliini. Kosk ise oli, aga ka väga ürgmetsaliku väljanägemisega. Suhteliselt puutumatu asukoht ja tohutu langev veemass oli kindlasti külastamist väärt.

Edasi liikusime tammile, mille kõrgus  oli väidetavalt ca 120 m. Meenusid kaadrid James Bondi filmist “Skyfall”, aga kahjuks ei olnud kohal staarnäitlejat, kes sealt kõrgusest alla hüppaks. Päeva parim hetk, aga saabus enne laagriplatsile saabumist, kui ületasime suhteliselt kiireloomulise voolu ja paraja sügavusega jõest. Vesi käis ikka korralikult üle kapoti ja rattad kaapisid mööda jõepõhja edasi, sest eesmärk ei olnud ju vooluga kaasa allavoolu minna. Kõik laabus ja emotsioon oli vägev!!! Nüüd laagerdame õhtuses laagris ca 1 km kõrgusel merepinnast, grillides liha ja nautides ka väikest õhtust kokteili 😁

Ootame põnevusega homset!

Kaevanduste päev

Siin läheb aina paremaks, kuigi tundub ju igal õhtul, et enam paremaks minna ei saa. Päevane programm oli Siimul koostatud selliselt, et külastame kahte kaevandust. Esimene neist maa-alune soolakaevandus Salina Turda ja teine lahtine vasemaardla.

Soolakaevanduses laskudes treppidest alla ja tundes soolaniisket õhku ninasõõrmetes asusime tutvuma hommikuse esimese kaevandusega. Kõndides mööda soolakoridori tundus, et no mis siin väga vaadata on. Vahesaalis oli soolast läbiimbunud ajalooline tõstesüsteem, millega seda väärt kraami kunagi seal maast välja tõsteti. Ainukene nurgatagune kuhu veel sai minna oli näidatud viitava sildiga LIFT. Selle kõrvalt leidsime ka trepiastmed, mida oli kindlasti rohkem kui Lasnamäe 9. korruselises majas… laskusime. Igat sammu vist eraldi kirjeldama ei hakka, aga alla jõudes avanes tohutult suur ja kõrge saal, mille seinad olid nii siledad ja kaetud imeilusate soolamustritega nagu oleks maailma parimad kunstnikud saanud suurima tellimustöö oma elus just selles saalis. All sai sõita paadiga soolajärvel, mängida minigolfi, lauatennist, sõita vaaterattal ja külastada kohvikut. Lahe koht.

Nüüd teine kaevandus ehk koht, mis on küll Rumeenia suur turismiatraktsioon aga samas üks kõige masendavam koht, kus me elus käinud oleme. Miks? Seda sellepärast, et mis iganes ajal tuli kellelgi idee kaevandama hakata selles piirkonnas vaske. Mõte ju äge, aga selle tööprotsessiga tekib tohtu hulk mürke ja need tuleb ju kuskile ladustada. Rumeenlased olid aga “leidlikud” ja nii nad otsustasid kõik selle saasta saata imeilusasse orgu. Väike mure oli aga see, et seal orus oli küla. Pandi pead kokku ja otsus oli lihtne. Tühjendame küla inimestest ja laseme mürgikraanid valla. Tänaseks hetkeks on orgu tekkinud suur muda- ja mürkainete järv ja endisest külast on näha ainult kõrgem tipp ehk siis kirikutorn keset seda “veekogu”. Masendav. Mürgid on järve erinevad osad muutnud punaseks, roheliseks, türkiissiniseks. Üks osa on lihtsalt üks suur mudamassiiv. Jube ilus kole koht.

Tuleb teha õige tunneli valik

Elu ongi üks siiruviiruline mull

OFFROAD seiklus e asfaldilt maha

Kaevanduspäeva lõpuks otsisime omale laagripaika. Siimul oli valitud mägedes koht mingi suure kivi kõrval. Ega me keegi ei teadnud milline see välja peaks nägema, aga kaardil oli siiski punkt olemas. Selle nn. mürgitatud järve juures oli meil juba sisse lülitatud nelikvedu ja vahel ka aeglusti. Nüüd kippus mägi esmamuljel püstloodis ülesse minema. Rehvid tühjemaks ja viimase õlekõrrena ka diffrilukk sisse, panime masinad proovile. Olgu etteruttavalt öeldud (et vanaema lugedes südamerabandust ei saaks), et kõik tegelikult oli igati ette läbimõeldud tegevus. Igal raskemal osal jalutasime enne ohtlikumad kohad läbi ja nii asusime meeter-meetrilt mäkke tõusma. Vahel tuli eemaldada kivisid ja saagida maha ka ettejäävaid puuoksi, kuid me siiski vaikselt edenesime. Aega muidugi kulus ja seda niipalju, et me ühel hetkel tegime kiire koosoleku. Otsustasime, et see suure kivi ööbimiskoht jääb meile sellel õhtul püüdmatuks. Mägedes oli võimalus ööbimiseks igati olemas ja valisime imekauni vaatega mäenuki ning panime nii ennast kui ka väsinud raudruunad teenitud puhkusele.

Hommikul peale päikesetõusu ja kohvi nautimist oli plaan, et kivi otsimine jääb järgmistele eestlastele, kes siiakanti satuvad.. Natukene normaalsema teeni oli minna 2 km. Tundus, et auto käima ja mis see siis sõita pole. Lehmade häälitsuste saatel keerasime heinamaalt nina metsa ja seal ta oli – laskumine, mis esmamuljel tundus võimatuna. Jätsime autod sinnapaika ja kammisime terve selle raja jala läbi hinnates, kas üldse tasub alustada või sõita 60 km ringi et soovitud sõidusuund saavutada. Appi võtsime kõik eilsed mehhaanikavidinad, mida eile juba kasutasime. Lisaks veel vints palkide eemaldamiseks teelt. Lõpuks olime all ja selle 2 km läbisime veidi üle tunni. See-eest emotsioone oli kohe mitme, mitme tunni eest. Olles ise ülimalt õnnelikud keerasime autod sõidusuunaga Rumeenia ühele kuulsamale teelõigule, millel nimeks Transfagarasan.

Selle huvitava teelõigu läbimist alustame homme.

Transfagarasan

See on üks kuulsamaid teid maailmas. Seal on sportautodega sõitmas käinud Top Gear autosaate tiim ja selle juhtfiguur on nimetanud selle maailma ägedamaks teeks. Kilometraažilt 90 km asfalti, kuid tee keskmiseks kiiruseks on arvutatud 40 km/h. Seda just sellel põhjusel, et tee kulgeb üle mäestiku ja seda siis nn sõites serpentiini.

Läks see tänane päev, aga hoopis teisiti. Esmapilgul keerulise nimega tee Transfagarasan oli hoopis suletud. Olime enne ka sellekohase vihje saanud juba internetist, kuid läksime kohale, sest oma silm on kuningas. Sealne tee avatakse sellel aastal 1. juulist ja suletakse jälle mingil ajal enne talve, sest siis muutub seal sõitmine ohtlikuks. Siimul oli veel valmis vaadatud huvipunkte ja haarasimegi õlekõrrest nagu kunagi Hannes Võrno juhitavas telesaates “Kes tahab saada miljonäriks”.

Õlekõrs nägi ette ronimist 2000 meetrini üle merepinna. Seal oli mäe otsas suur telemast ja veel üks Rumeenia Sfinks. Viimane 3,8 km oli vaja kõndida jalgsi mööda serpentiine ja otse mäkke. Õnneks päästsid reisiseltskonna au Siim ja Maya, kes selle üle 7 km matka jala ette võtsid. Meie jalutasime lihtsalt eemalolevale mäenõlvale piiluma, et mis seal näha on.

Edasi liikusime ühe järve juurde merepinnast 1500 m kõrgusel. Lootsime seal majutust leida, aga ilmnes, et oleme sisenenud rahvusparki. Sealne kohalik maani purjus maaomanik pakkus küll lehmade vahel oma maalappi öiseks laagripaigaks, aga sellest me loobusime. Muuseas niisama telkimine siinses rahvuspargis on karistatav trahviga 1250 eurot. Nägime ka politseid, kes seda seadusetäitmist kontrollimas käis. Sõitsime rahvuspargist välja ja kohe jäi meile silma üks metsarada, mis võis meile pakkuda ööbimiskohta. Väike mure oli see, et see tõus koosnes lahtisest killustikust ja mudast ning olles ise ainult ca 50m pikk. Kõik lukud ja abivahendid autol sisse ja gaas põhja – olemegi laagris 😀

Päeval oli meil ka veel jututeemaks, et kuidas praktiliselt püstloodis mäeküljel lambad saavad kõndida. Lõpuks oli meie ühine arvamus, et ilmselt on neil mäepoolsed jalad lihtsalt lühemad. Ilmselt pole selle teooriaga loomaia eks-direktor Mati Kaal muidugi nõus, aga ….no kui me temaga kohtuma juhtume, siis peame küsima. Lisaks lammaatele kohtasime me veel igasugu muid koduloomi, aga päeva lõpetuseks selgus, et teerada, mis laagrisse viis oli ka lemmik jalutuspaik põtradele, kelle kabjajäljed mäest üles minnes märgi maha jätsid.

Järgimiseks eesmärgiks seadsime reisi kõrgusmeetrid

Hommikul ärgates saime aru, et laagris on käinud külalised. Ei, ei, mitte vargad vaid ilmselt mingid neljajalgsed elukad. Ketlin arvas, et need olid lihasööjad põdrad, sest nende kabjajäljed saime ka pildile. Laud oli ümber lükatud ja meie pastakauss oli 4m eemal. Olid, kes nad olid, aga meie maitsvat pastat nad ei saanud, sest selle olime eelmine õhtu ise ära söönud.

Startides laagrist pidi esimesed ca 40 km olema suhteliselt rahulik kulgemine kuni saabus üllatus. Kohas, kus kõik maailma parimad kaardid näitasid ilmselgelt asfaltteed oli põhimõtteliselt mudane ja tavaautole läbimatu offroad rada. Selleks olid meil aga 2 korralikku Patrolit ja heatujuliselt läbisime ka need mudased kilomeetrid. Samas oli suur probleem meil tekkinud matkapliidi gaasiga ja seega otsisime poodi, kus seda müüakse. See oli nagu aarete jaht, sest iga pood, kuhu me sisse astusime andis uue vihje ja suunas meid edasi järgmisesse kauplusesse. Lõpuks leidsime poe ja gaasimure leidis lahenduse.

Järgmiseks asusime vallutama päeva eesmärki 2400m kõrgust mäetippu. Raja alguses saime kokku maaomanikuga, kes meid lahkelt oma maale lubas. Lahkus seisnes muidugi selles, et küsis meilt 100 kohalikku raha, sest tee läbis tema maa. Me olime sellega nõus, sest muidu poleks me üldse rajale pääsenud. Seega oli suund nüüd metsa ja mägede poole. Rajad olid kitsad, kivised, mudased ja mäkke tõusud julmad. Seda siis nii julmad, et hetkeks lõi vana viga välja ja auto läks uuesti keema. Olukorra päästis poolakate väljamõeldud varuvariant ventilaator pidevalt sundrežiimis tööle jätta. Siim sõitis ees ja nii me minimaalse kiirusega edasi liikusime. Emotsioonid olid laes ja märkamatult läks adrenaliin minu soontes nii ülesse, et kui käed ette sirutasin, siis oli näha ilmselgelt vibratsiooni. Üks tõus teise järgi kiviklibusel ja mudasel mäkke tõusul, mõni kitsam, mõni mäenõlval nii lähedal, et vajasime juhendamist kuni olimegi tipus – 2365 m. Võrratud vaated ja seal keskel ainult meie neljakesi koos kahe Patroliga. Parkisime öiseks laagriks mäenõlvale 2300 meetri kõrgusele. Juttu ja muljetamist jätkus kauemaks mõne õlle ja Vana Tallinna maitsva meki saatel. Me oleme vaadete paradiisis.

Õhtul laagriplatsil tegime plaane, et suundume mäest alla ja Transfagarasanile. FB-s olid juba inimesed teada andnud, et tee on avatud. Öösel oli uni kuidagi rahutu, piilusime ilma, sest vihm oleks laskumistele omajagu vürtsi lisanud. Tähine taevas vihma kindlasti ei lubanud. See-eest temperatuur oli öösel umbes 5 kraadi ja kell 4 varahommikul tõusis tugev tuul, mis isegi maastureid kõigutas. Hommikuks oli tuul vaibunud ja päike säras ning öine lõikav külma andis järgi.

Enne starti, just hommikukohvi ajal, möödus meist 300 pealine lambakari, mida valvasid 9 suurt karjakoera. Ilmselt olime me neile ohumärgiks, sest kohe, kui nad meid märkasid startis neist 4 koera meie suunas. Tõmbusime hetkeks tagasi ja püüdsime neile märku anda, et me ei ole ohtlikud ei nende karjale ega ka kahele karjusele. Mõnda aega istusid ja valvasid nad meid. Kui kari oli turvaliselt järgmise nõlva taha kadunud, siis kaks koera lahkusid ning kaks jäid ikka veel meie tegevust kontrollima. Mõne aja pärast lahkusid ka viimased kaks tegelast. Saime ka startida.

Laskumine tõi kaasa taaskord uue seikluse. Rada mäest alla viis meid läbi metsa, kus tuul oli korralikult hullanud ja puid maha murdnud. Kohalikud olid omakorda teinud autolaiuse ja kõrguse raja tuulemurrust läbi. Veidike nikerdamist, et puudest mööda saada ja mõnel kohal aitasime veidike ka kaasa, et katusel olev varustuse box viga ei saaks.

Transfagarasan sai läbitud

Kui olime autodega tuulemurrust läbi saanud, siis taaskord andis meie auto tervislik seisund endast märku. See tähendab siis seda, et ventilaator korra lõpetas tiirlemise ja järsud tõusud metsas ei meeldinud meie Patrullile. Maya tantsis loitsutantsu ja tegi autolausumist. Ketlin tegi vaikselt autole pai ja seejärel keerasime nina tasasele maale ning ventilaator hakkas tööle.. üllatus, üllatus!! Eks igaüks tahab peale rasket tööpäeva kiitust ja head sõna kuulda.

Liikusime nüüd ootusärevalt Transfagarasanile. Eilne emotsioon oli veel värskelt meeles ja vaikselt kuklas oli mõte, et eilset päeva ja hommikusele laskumisele on raske midagi samaväärset kõrvale panna. Kui Rumeeniasse tulla, siis kindlasti võiks selle teelõigu läbi sõita. Selleks ei ole tegelikult vaja maasturit. Võib vabalt tulla väikse autoga, nautida vaateid, teha pilte ja pidada pikniku.

No jah, ettevaatlik peab olema karudega, sest see mäekuru on tuntud ka karude poolest. Ka meie sattusime kokku teeääres jalutava karuema ja kolme pojaga ning hiljem eemal veel ühega, kes mööduvatele autodele käppa viskas ja ilmselt maiust noris. Tundus, et need karud olid inimestega harjunud. Siiski autost keegi välja minna ei julgenud. Kõik pildid kõpsiti läbi autoakna. Veidi aega peale seda, kui olime karuperest möödunud tuli ka telefonile sõnum: Alert.. sõnum oli rumeenia keeles, aga sisuks oligi karu hoiatus. No ja siis mõned minutid hiljem sõitis mööda vilkuritega kiirabi. Vot ei teagi, kas mõni turist läks liiga julgeks või siis karu liiga ahneks. Tagasi me ei pöördunud ja kulgesime ilusaid vaateid vaadates ikka edasi tipu suunas.

Üks soovitus veel: Transfagarasanile tasub minna õhtul veel enne päikeseloojangut, sest siis tulevad kõige ilusamad pildid. Mägi ise on avatud kuni 22.00. No ja nüüd jõuame selleni, et me tegelikult rikkusime veidike reegleid ja jäime ööseks mäenõlvale laagrisse. Laagriplatsile sõites võtsime ette raske metsatõusu ja sinna juba niikergelt külalised ligi ei pääse. Väike värin hinges, et mine tea, kas ka mõni karu võib läheduses olla, tegime supi ja väikse lõkke ning nautisime eemal olevaid Sibiu linnatulesid. Ööseks jätsime suitsuvorsti söödaks lauale, et kui karu tuleb, siis saab ta nautida eestlaste külalislahkust. Karu kahjuks ei tulnud, muid loomi ka mitte. Suitsuvorst oli hommikul laual täpselt nii nagu me selle sinna jätsime.

Ühiselt sai otsustatud, et kõige elamuste rohkem sõit sellel tripil oli Iezeru Mic’i mäetipu vallutamine ja reostusjäve külastus. Loomulikult ei vähenda see kuidagi teiste kohtade väärtust.

Nüüd võib siis ütelda, et ninaots on keeratud kodupoole. Täna õhtul teeme ühise õhtusöögi mõnes toredas söögikohas ja magame hotellis.

Eks näis, mis koduteel ette jääb..

Õhtu linnas oli tore

Leidsime laheda söögikoha ja juttu jätkus kauemaks. Igaüks valis menüüst endale meelepärase prae. Oli selleks siis pasta, ribid või Ketlini pool siga 🙂 Mainin seda just seetõttu, et kui see lauda toodi, siis oleks me selle vabalt võinud ka kahepeale jagada. See oli tõeliselt maitsev ja seega järgi ei jäänud midagi. Täpsustan siis, et see pool siga läks jagamisele nelja vahel.

Hommikul keerasime autoninad kodupoole ja plaan oli õhtuks jõuda Poola. Rumeenia-Ungari piir läks kiirelt ja edasi Slovakkia ja Poola on oma piirid täiesti vabaks teinud. Mõningased peatused kütuse tankimiseks ja ka poeskäik toidu varumiseks ja olimegi õhtuks Poolas. Laagripaiga leidmine osutus väga keeruliseks. Poolakad on kõikidesse võimalikesse kohtadesse tõkkepuud ette pannud ja keelavad igasuguse nn. metsiku laagerdamise. Meiesugused ei saa sellisest asjast aru, aga ega poolakas ka ennast ilmselt häirituna ei tunne, sest polegi ju muud valikut, kui hotell võtta. Leidsimegi teeäärest ühe sobiva ja parkisime autod puhkama. Homme on plaan Poolas veidi mööda kaubandust kolada, sest Siim ja Maya loodavad leida oma uude koju valgusteid ja Ketlin oleks huvitatud uuest ilusast suvekleidist. Mina isiklikult ei taha midagi, sest mul eluks vajalik kõik olemas 🙂

Nina kodupoole keerates on ikkagi väike koduigatsus, mis iga kilomeeter kilomeetrilt kasvama hakkab. Kui kaugele me homme kodust jääme on esialgu veel ebaselge, aga ilmselt pargime ennast kuskile Leedu metsa ja lõpetame selle reisi korraliku metsaõhtuga lõkketule ääres.  

Reisi viimase laagri sättisime Leetu

Pärast pikka päeva ja umbes 686 kilomeetri läbimist leidsime laagriplatsi Poola-Leedu piiril. Varem ei olegi kohe piiriposti kõrval niimoodi laagerdanud. Tegelikult oli asi selles, et Poolas lihtsalt ei ole metsas laagerdamiseks nii lihtne kohta leida, sest kõik teeotsad on kinni ja mets silte täis. See muide ei ole alati nii olnud. Siim teadis rääkida, et olukord on selliseks muutunud viimastel aastatel. Hoidke siis see meeles, kui tuleb mõte Poola trippima minna.  

Õhtul veel muljetasime reisiteemadel ja arutasime kõikvõimalike sihtkohti, kuhu järgmiseks sammud seada. Esialgu siiski liigume koju, aga eks paista, kuhu me järgmiseks põrutame. Järgmisel päeval sai läbitud ka viimased 700 km ja kõik laabus. Oleme tagasi argipäevas ja meid tervitas ka argipäevane Eesti suveilm oma vihma ja 16 soojakraadiga. Esimesed muljetamised laste ja Oti perega ja vajusimegi unistades järgmisest reisist unemaailma koduses voodis.

Oli väga lahe seiklus ja ka vahvad reisikaaslased! Järgmise korrani!