Kas Norra trollid on tõesti olemas? Kas mõni viiking on veel elus? Kas legendaarne Björn Daehli on ikka veel maailma parim suusataja? Kas Norra on tegelikult ka nii ilus, kui räägitakse? Kõikidele nendele küsimustele tahaks vastust ja seda lähemegi nüüd endale selgeks tegema.
Tolmukihi alt sai välja otsitud juba varasem reisiplaan, mis 2010. aastal kaardirakendusse salvestatud sai. Tookord, asusime ka sinnapoole teele, aga kuna oli sadanud juba mitu nädalat vihma ja ilmavana ennustas, et saju lõppu pole näha, siis keerasime Stockholmi sadamas auto hoopis Taani väinade poole ning suundusime Saksamaale ja Hollandisse. Norra rajad ja kaardile märgitud punktid jäid ligi 14. aastaks ootele.
Nüüd nimetatud arv aastaid hiljem pakkis Ketlin autosse kõik riided, mis tal kodus oli ja ostis vihma- ja niiskuskindlad matkajalanõud veel lisaks ning teatas, et nüüd on minek. Kas on mõtet hakata vaidlema maailma parima reisikorraldajaga? Kõne sõber Aimarile, kes meie bussi kõik tehniliselt korda seadis ja 9. augustil istumegi Paldiski-Kappelskär laeval silmad suunatud merele. Terasemad lugejad juba mõtlevad, et mis bussist jutt käib? Reisihulludel oli ju reisimiseks äge maastur, millega maailma avastada. Elu tegi omad korrektuurid ja reisihullud vajasid ka uut projekti ning tänaseks oleme maasturi asendanud 4×4 Volkswagen Multivan bussiga. Tuunisime sinna alla suuremad rattad, ehitasime sisse ahju, mööbli ja palju asju veel ning nüüd ongi see meie uus ratastel kodu, millega saab ka veidi ägematel radadel liikuda, kui tavaline asfalt.
Laevaga Kappelskäri sõita on suhteliselt nüri üritus, aga ega see igakordne transiit läbi Läti-Leedu-Poola ka midagi põnevat ei ole. Laeval loksuda 10h, kus meelelahutuseks on kanatiivad, bingo mängimine ja edasi-tagasi jalutamine laevakoridorides on igavale transiidile sama igav asendus. Õnneks on meil siht paigas ja kohe kui laevast pääseme võtame suuna oma esimesele huvipunktile, kuhu lähedusse ka laagrisse jääme.
Kokku on meil kaardirakendusse märgitud 22. huvipunkti, matkarada või keerulisemat mägiteed, mille läbimiseks on meil 10. päeva aega. Eks paista, kas plaanid on olnud liiga optimistlikud või reaalselt teostatavad. Ei ole ju sellel reisil meiega kaasas Siimu ja Mayat või Kristot ja Kristiinat või teisi Võsaseid, kellega plaane arutada. Oleme seekord kahekesi nagu Oh ja Ah matkal, sellises imeilusas riigis nagu Norra.
Rootsi – Sala hõbedakaevandus
Ärkasime hommikul Rootsis maalilise järve kaldal, mille olime eelneval õhtul kottpimedas leidnud. Hommikukohv ja võileivad nagu laagris ikka ja oligi start. Esimesest huvipunktist lootsime leida suurt majandusliku rikkust, sest reisikorraldaja oli välja valinud Sala hõbedakaevanduse. Olgu etteruttavalt öeldud, et rikkust pakkus ainult see vaimne pool ehk siis tutvumine ajaloo ja hõbedakaevandamise tehnilise poolega. Peale ekskursiooni tõdesime siiski, et Eestisse saabudes tuleb meil mõlemal ikkagi tööle tagasi minna. Koht ise oli äge ja huvitava ajalooga. Salas hakati hõbedat kaevandama juba 16. sajandi alguses. Hõbedakaevandus oli pikka aega Rootsi kuningriigi tugisammas ja seega ka kuningakoda seisis hea, et Sala kaevandusest ikka hõbe õigetesse taskutesse jõuaks. 16. sajandi jooksul kaevandati Salas 450 000 tonni hõbedat ja 40 000 tonni pliid. Sajandite jooksul kujunes kaevanuse sügavuseks üle 300 meetri, milles tänapäeval on ligipääs 155 m sügavusele ja ülejäänu on vee all. Ligipääsetavaid käike on tänapäeval üle 20km. Meid lubati maa- alla uudistama Christina šahti sissepääsust. Maa-alused käigud viisid meid mööda treppe 60m sügavusele ja erinevatel tasanditel rääkisid teenindajad kõike põnevat nii ajaloo kui ka hetkel kaevanduses toimuva kohta. Näiteks oli põnev lugu see, kuidas üldse kaevandusse trepid tekkisid (mis on tore, sest selle ämberliftiga küll ei tahaks alla laskuda). Nagu mainitud, siis kaevandus kuulus kuningakojale ja tolle aja kuningas Oscar hoidis oma tuluallikal ikkagi silma peal ning külastas kaevandust isiklikult. Ainuke tee kaevandusse oli köie otsas alla lastav tünn, kus kaevurid sees istusid. Kuningal ei olnud muud võimalust hõbeda juurde pääsemiseks ja nii ta sinna tünni ronis, et lihtsureliku kombel näha, mismoodi rikkus kuningakotta jõuab. Tähtsal mehel oli aga kõrgusekartus. Oma hirmu ta välja ei näidanud, aga peale külaskäiku kaevandusse käskis sinna trepid ehitada. Turistid tänavad teda, sest mina(Ketlin) ei oleks ka tahtnud selle ämbriga sinna sügavikku laskuda.
Niisiis, turiste lubatakse 60m sügavusele kuhu on 370 trepiastet. Lifti ei ole. Saime niipalju aru, et teisest šahtist on võimalik ka sügavamale laskuda ehk kuni 155m. aga edasi allapoole on käigud tänaseks täitunud veega. Meile räägiti veel, et seal on võimalik ka koopasukeldumist teha, aga siis oli juba error ja mul aju hakkas tõrkuma selle info vastu võtmist, et millal ja kuidas see kõik toimub. Vett pumbatakse kaevandusest igapäevaselt välja 300 liitrit minutis, sest muidu poleks turistidele midagi näidata. Meile igatahes see seal kõik väga meeldis ja soovitame seda ka teistele.
Peale kaevanduse külastamist saime mõned tunnid sõita, kui leidsime metsast hiidrahnud. Kivid nagu kivid ikka, aga need olid hiiglamasuured ja kuidagi nii üksteise peal, et nende alla oli tekkinud nagu koridor või väike koobas, kuidas keegi seda nimetada tahab. Mingit põhjendust me internetist ei leidnud, et kuidas need kivid sinna nii paigutunud olid ja seega meie arvasime, et ju Flintstonede perekond nad sinna tassis ja omale suvila ehitas. Tegid nad ju multikas palju jaburamaid asju nii, et mis see paar majasuurust kivi neil ikka Rootsi metsas paika panna on – käkitegu.
Kulgesime omas rütmis edasi, jutustasime ja arutasime oma reisiasju, kui ühtäkki avastasime, et oleme juba mitmed kilomeetrid Norras sõitnud. Ei olnud piirikontrolli ega piirimärki. Kohanimed olid aga muutunud ja autonumbritel olid Norra lipud. Tee muutus mägisemaks ja kuna õhtune aeg koputas uksele, siis sõitsime Park for Nightist leitud koordinaatide abiga laagripaika ja nagu öeldakse lasime naha silmadele – homme on ka päev. Ahjaa enne kui laagrisse läksime, siis orgunnisime endale tursafileed. Taluvõi, sool ja pipar peale ja no enam paremaks üks õhtune grill minna ei saa. Loodus ja kala ongi vist see, mida me sellest reisist kõige enam ootame.
Hommikul pakkisime kiirelt asjad kokku ja ees ootas sõit Trollide teele (Trollvaggen). See on selline 11 serpentiiniga tee, mille keskel on üks väga suur kosk ja palju väikseid koski. Eelinfo kohaselt oli meil teada 2 varianti – see tee on kas avatud või suletud😊 Suletakse see aegajalt sellepärast, et mägedes on varingud või on lumi teel ja on libe ning tee on läbimatu. Nii oli kahjuks ka seekord. Siltidelt saime aru, et on juhtunud mingi suurem varing, sest tee on kinni terve 2024. aasta. Nii oli seal vähemalt kirjas. Meie muidugi läksime sellest tõkkepuust mööda ja tutvunud selle infoga sildil sammusime mööda seda teed jala kose poole ning talletasime vaated omale mällu ning telefoni. Midagi sellist meie polnud varem oma reisidel näinud.
Geirangeri imelised vaated
Järgimiseks punktiks Geirangeri küla. Tegemist fjordide vahel oleva väikese kohaga kuhu mööda veeteed suunduvad kruiisilaevad ja tuhanded turistid matkaautode ja muude sõiduvahenditega. Vaatepilt oli päris müstiline, kui enne küla vaateplatvormilt paistis suur kruiisilaev. Õigemini sealt vaadates tundus just nagu meie Tallink, mis Kalevipoegi Soome tööle sõidutab. Kui külasse jõudsime saime aru selle fjordi mastaapsusest, see laev oli ikka jõhkralt suur.
Geiranger on maaliliselt ilus paigake. Mitmed kosed langemas mööda kaljuserva alla ja külas askeldavad sajad turistid. Meie saabudes oli kruiisikas just startinud minema ja saime nautida sealset melu suhteliselt rahulikult. Õnnekombel saime kämpingusse viimase parkimiskoha, sest juba hommikuks oli reisikorraldaja sebinud meile minikruiisi fjordil, et üle vaadata populaarne vaatamisväärsus Seitsme õe juga. Mäetipp hoidis pilve enda küljes ja nii möödus taaskord õhtu vihmavabalt ja saime nautida järjekordselt tursafileed.
Vahepeal pajataks veidi Norra teedest. Offroadi sõpradena peame siin veidi pettuma, sest norrakad on ka väikestesse küladesse kõrgel mägedes suutnud kohale vedada asfalti. Miks seda musta teed sinna vaja on teavad nad ainult ise aga, kui igast puuraugust naftat peale pritsib, siis tuleb ju see raha kuskile panna. Mägiteed on iseenesest aga huvitavad. Loodus on väga vahelduv ja serpentiinteed pakuvad ka parajat roolimist sellele, kes parasjagu autojuht on. Kõrval kaardilugejal ka igav ei ole, sest aegajalt on vaja osta praamipileteid, mis järgmisele fjordile viib ja kaardirakendusest leida just see õige tee. Liikumiskiirus on siin tagasihoidlik, sest maksimaalne kiirus enamikus Norras on 80 km/h. Teed on kitsad aga see ongi ju äge.
Uus hommik algas tegusalt. Kiire kohvi ja amps võileiba ning oligi juba vaja jalutada kaile, kus koos teiste turistidega paadile trügida. Meie lootus Viikingite laevaga fordile purjetama minna kustus kohe, kui nägime tavalist, hariliku metallist turistilõksu, mis uudistajad nagu kilud karbis üksteisekõrvale paigutas ja siis vaikselt sadamast minema kõssas. Tegelikult oli kõik hästi. Ilm oli ilus ja selline paadituur oli meile ka midagi uut. Seitsme õe kosk nähtud ja veel paar koske, mis antud paadisõidul vaadata pakuti hakkasime sadama poole tagasi liikuma. Ühtäkki ilmus silmapiirile üks väike kruiisikas ja täiskäigul võttis meile tuulde. Tegelikult polnudki see mingi väike kruiisilaev vaid 315 m pikk ning majutas 4900 turisti. Wou, vot see oli alles vaade, kui ta meie paadikesest mööda kihutas ja põhimõtteliselt oleks võiduajamises sadamasse esimese koha vormistanud, kui keegi kuskil käskis tüürimehel ikkagi käik välja võtta ja rahulikult sadamasse kulgeda. Niisiis selle paadisõidu suurimaks vaatamisväärsuseks oli ikkagi võidusõit kruiisilaevaga ja teisele kohale jäi Seitsme õe kosed. Meile hakkas tunduma, et iga foto, mis me teeme on nagu postkaart ja oma piltidele peaks alla lisama vesimärgi: original photo by Ketlin.
Tvinnefossen – tasub külastamist, väga lahe
Järgmiseks oli meil plaan lihtsalt veidi kolada ja et see ei oleks mingi niisama kolamine oli meil ka kahed koordinaadid orientiiriks. Esimene neist oli Baggehola koobas ja teiseks Tvinnefossen ehk kosk ning loomulikult lootsime ägedat teekonda nendesse punktidesse. Asuvad nad suht kõrvuti ning oli suur võimalus, et mõlemad on super punktid, mida külastada, aga oli ka võimalus, et tegemist on totaalse jamaga. Hea on see, et sellisel teekonnal võib alati midagi niisama huvitavat silmata. No worries ja asusime teele.
Esimeseks siis Baggehola koobas. Teekond sinna oli mööda kitsast asfalti ja meie õnneks vähese liiklusega. Koopasse jõudmiseks pidi ette võtma ka väikese jalutuskäigu matkarajal. Baggehola koobas sai kuulsaks sellepoolest, et 16. sajandil varjas seal ennast 3- aastat mõrvar nimega Helje Bagge. Tema abikaasa sõudis üle fjordi, et talle süüa ja juua viia.
Mingit suurt wou efekti me seal ei leidnud ja kui keegi tõesti ennast seal varjas, siis päris kole koht redutamiseks. Olgu see koobas seal siis nii nagu ta on. Nähtud ja ilmselt me sinna enam tagasi minna pole mõtet.
Teiseks punktiks oli Tvinnenfossen. Sinna viis 900m matkarada. Kohale jõudes saime aru, et see pole Valaste juga vaid ikka korraliku veekogusega kosk. Meie näod läksid kohe eriti rõõmsaks, kui selgus, et kose taha saab ka jalutada – küll „omal vastutusel“ seis sildil. Otse loomulikult me vastutasime ise ja turnisime kose taga ja kose kõrval kividel, et ikka paremaid pilte ja vaateid üles pildistada. Vahepeal oli ikka veidi hirmus ka, sest kosk oli umbes sama kõrge, kui Seitsme õe kosk.
Võib ütelda, et nende kahe punktiga läks 50/50. Üks pihtas ja teine riivas.
Jostedalbreeni rahvuspargi Briksdalsbre liustik
Õhtuseks laagiks oli plaanis trügida Jostedalbreeni rahvuspargi servale liustiku äärde. Otsisime omale laagripaika, aga seekord me nõela heinakuhjast ei leidnud. Lisaks ei tahtnud me rikkuda oma päevast head emotsiooni sellega, et kuskil valesti parkimise eest pragada või trahvi saada. Niisiis lasime ninad norgu ja sebisime omale taaskord koha kämpingus. Tegelikult oli hädasti pesta vaja ja üks mees lubas järve ujuma minna. Vaade ka just eriti kole ei olnud 😊 Veel enne kämpingusse suundumist vaatasime liustiku üle, et aru saada, mis meid homsel liustikumatkal ees ootab.
Hommik algas taas päikese ja sooja ilmaga (Norrsas on ikkagi 17 kraadi soe). Laager meie ümber ärkas ja matkaautodest välja pugenud inimestele lisaks ärkasid ka need, kes olid omale voodikohad leidnud näiteks Porshes või Minis. Kuidas nad sinna mahtusid jäi meile ebaselgeks aga seal nad oma öö veetsid ja unenägusid vaatasid. Selgus, et Veikko ei olnud ainus, kes oli lubanud hommikul karastavasse järvevette ujuma minna. Külma vett trotsivaid vanderselle oli veel teisigi (Ketlin nende hulka ei kuulu). Targemad olid muidugi omale eelmiseks õhtuks sauna sebinud ja järvevett kasutanud karastava elemendina. Meil sellist luksust ei õnnestunud omale organiseerida.
Nagu lubatud asusime peale hommikukohvi järve poole teele. Üks talvemütsiga ja teine ujumispükstes… hahahahaaa. Ega igapäev õnnestu pildistada postkaardi sisse hüppavat meest. Vesi oli külm ja seega mingit ujumisliigutust seal teha ei jõudnud. Pigem lootsid, et süda ikka rütmis püsib ja õigeaegselt see protseduur läbi saab. Temperatuur võis olla 8-12 kraadi vahel.
Ujumine tehtud, asjad pakitud ja viimane pilt sellele suurepärasele paigale ja olime jälle teel. Sihtpunkt Briksdalsbre, matk liustikule 3 km.
Briksdalsbres on parkimine tasuline75 NOKi, aga liustiku saab minna vaatama tasuta. Kes jalutada ei soovi saab omale 280 NOKi eest lunastada koha UTV-l. Meile jalutada meeldib ja jätsime selle võimaluse kasutamata.
Enne liustikku jäi teele kosk. Meile hakkab vaikselt tunduma, et oleme niipalju koskesid näinud, et ka kõikide varasemate reiside nägemata kosed on nüüd arvuliselt ületatud ja nende annus hakkab täis saama. Kohe võtame oma sõnad tagasi, sest midagi sellist ei ole me veel näinud. Selline võimas vaatemäng ja kindlasti selle reisi kõige võimsam kosk. Teadete tahvel ütles meile, et sekundis kukub kosest 10 tonni vett. Kose juures silda ületades saame korraliku annuse vett kaela ning mõned meetrid kõrgemalt joonistab päike meile veetolmu vikerkaare – vaatemäng missugune. Sammume edasi. Tuul tõuseb, aga õnneks ikka päike veel soojendab mõnusalt ja kose juures niiskeks saanud riided saavad mõne hetkega kuivaks.
Norras on umbes 1600 liustikku. Meie külastatud Briksdalsbre laiub 487 ruutkilomeetril.
Reisiplaani korrigeerimine
Seni on meil ilmaga vedanud. Kui päeval isegi tibab, siis õhtuti laagris on olnud soe ja isegi päikest. Samas oleme pidevalt seiranud ilmateadet, et siis reisiplaanis vajalikud korrektuurid teha või õhtuseks laagriks paremini valmistuda. Seekordsel laagriplatsil istudes pidime tunnistama ilmataadi võitu ja tegime oma reisiplaanis ilmast tulenevalt muutuse. Muutuse põhjuseks on tegelikult Norra reisi üks suurem eesmärk, mida me kõvasti pole välja julgenud ütelda. Nimelt on meil plaan minna matkale Kjeragi kuulsa kivi juurde, mis on kahe kalju vahel ja maapinnast 1000m kõrgusel. Matka pikkuseks on pakutud keskmiselt 6-8h. Mõnele meie blogi lugejale võibolla lihtne katsumus, aga meile ilmselt just selline paras katsumus, mille üle hiljem uhkust tunda. Eelinfoks on internet andnud teada, et matkarada eeldab head füüsilist vormi, milles me enda puhul päris kindlad ei ole.. selline 50/50 jällegi. Üks on kindel, et ilm peab olema kuiv, sest lisaks nendele tõusumeetritele ilma trotsida on ilmselgelt meie kahjuks. Teiseks tahaks ju näha ka midagi eeldusel, et me sinna üldse välja jõuame.
Esialgse plaani kohaselt oli Kjeragi matk meil planeeritud laupäevaks, et siis peale seda katsumust võtta veel viimased huvipunktid ja asuda teele Stockholmi poole. Norra heitlev ilm, aga kuidagi ei toetanud meie plaani. Ilus ja päikesepaisteline hommik on välja lubatud reedeks. Niisiis, oli meie plaanis vaja teha väike korrektuur ja läbida kilomeetreid, et päev varem õigesse sektorisse jõuda. Selleks, et ikkagi midagi uut Norras näha võtsime suuna ookeani äärde. Rannaäärsetel ülisuurtel kivimassiividel saime harjutada kividel liikumist, sest julgemad võivad Kjeragis ka selle 1km kõrgusel oleva kivi peale ka turnida. PS. see otsus on lahtine, kas meis ka keegi seda tegema hakkab.
Peale korrektuure reisiplaanis jõudsime õhtuks ookeani äärde. Seadsime ennast paika ja peale väikest turnimist kivisel rannaäärel jõudsime ka veele nii lähedale, et heal juhul oleks saanud lubada ennast ka kivilt vette kukutada. Seda me siiski teha ei soovinud ja hoidusime ekstreemsetest katsetest ning püüdsime jääda kogu turnimise protsessi ajal terveks. Õhtuks oli meile valmis seatud ka suurepärane vaatemäng päikeseloojangu näol. See oli nagu kaheosaline päikeseloojang, kus esimene vaatlus oli imeilus pehmesse pilvepatja puhkama jääv päike. Peale esimest vaatemängu, aga tuli teine osa, mis kujutas endast hoopis kurjemat vaatepilti. Mängu tuli Mulani multifilmist tuttav Eddy Murphy häälega rääkiv väike draakon Mushu ja õige pea tuvastasime ka kõige kurjema näo. Vaatemäng sai ristitud „Päikese kuradiks“.
Kjerag – Norra reisi kulminatsioon nii füüsilises kui ka vaimses plaanis
Kjerag – ehk Kiragg on mägi Norras Rogalandi maakonnas. 1110 m. kõrgune mäe põhjakülg on massiivne kalju, millelt on otse veepiirini kukkumist 984m. Sellel kõrgusel ongi kahe kalju vahele kukkunud kivi, millele tahavad kümned tuhanded turistid korrakski peale astuda ja teha see maailmakuulus foto just enda julgustüki tõestamiseks. Talvel on see matkatee suletud just ohtliku teekonna tõttu.
Veel enne, kui asusime oma reisi kulminatsiooniks olevale matkale saime trotsida matka eelneval õhtul tõeliselt sombust ja vihmast Norra ilma. Korra isegi tekkis tunne, et kas ikka järgmiseks hommikuks saabub helesinine taevas nagu ilmateade lubas. Hommik rõõmustaski meid ilusa ilmaga ja seega matkasaapad jalga ja kott selga. Kuna teadsime, et matk võib kujuneda 5-10h pikaks, siis varusime kaasa võileivad ja šokolaadi. Loomulikult ka joogivett ja arvestasime nii, et iga uue tunni alguses teeme väikese puhkuse ja manustame head ja paremat. All parklas oli 2 lahedat teadet. Esiteks, et keskmiselt kestab matk 5-6h ja teiseks, et kes teeb kõik ära kahe tunniga ei pea parkimise eest maksma 😊 (parkimine oli tasuline ja maksis 30 eurot). See viimane info ajas veidi muigama ja saime aru, et meil pole selle infoga midagi peale hakata. Samas oli graveeritud au tahvlile nimed, kes on jõudnud kuulsa kivi juurde 30 minutiga.
Asusime teele mööda parklast tõusvat kivist mägiseina. Mägisein vb mitte just alpinistide jaoks, aga no meile oli see kindlasti seina nime vääriline. Sinna on paigaldatud ka vaiadel jooksvad ketid, et ennast vajadusel käte abil füüsiliselt ülesse vitsida. Matkarajale asuvad nii tavalised inimesed, mägironijad kui ka nn. üheotsa piletiga Base jumperid, kes sealt siis langevarjuga alla hüppavad. Meil kulges matk suhteliselt ühtlases tempos, kus vahepealses „pulss punases“ staadium vaheldus veidi kergemate laskumislõikudega. Samas olid ka laskumised rasked, sest tähelepanu libedatelt kividelt ei tohtinud hajuda ning ennast ei saanud hetkekski unustada. Raja tõusudest, laskumisest ja eesootavast andis meile aimu kuskil eemal liikuvad pisikesed täpikesed. 2.5 tunniga jõudsimegi kivi juurde. Ma jäin kaameraga ootama ja Ketlin astus esimesena selle sammu kilomeetri kõrgusel olevale kivikesele– väike samm inimkonnale, aga suur samm Ketule. Veidi jalga ja rohkem südant väristades, aga Ketu oli jäädvustanud ennast fotole ja sealt enam välja ei pääse. Seejärel vahetusid rollid ja tegin ka mina selle otsustava sammu sellele ca 1m2 alaga maailmaimele. Võimas tunne ja uhkus hinges asusime tagasiteele parkla suunas. Reisi üks suur eesmärk oli täidetud ja tundsime ennast kõikvõimsatena, kuigi tagasi oli vaja ka minna ja see oli veel ca 3h matkamist. Kõigile, kes nüüd sooviks ennast ka proovile panna, siis julgeme ütelda, et see kõik on tehtav, aga valmis peab olema üle keskmise väljakutseid esitavaks matkaks kui ka vaimselt tasakaalus kivile astumiseks. Emotsioon on võimas ja tasub ennast kuhjaga ära.
Kogu matka pikkuseks kujunes 5h 28min ja see on kindlasti meie reiside pikim ja raskeim katsumus nii ajaliselt kui ka vaimselt kivile astumise näol.
Kodutee läbi kuningakodade
Liikudes kodumaa poole vaatasime veel üle kuidas elavad Norra ja Rootsi kuningad. Meile jäi tunne, et Rootsi kunnil on ägedam elamine kui Norra omal aga lõpuks tõdesime ühiselt, et ilusaim kodu on meie Presidendil Kadriorus. Au vahtkond on võibolla meil tagasihoidlikum aga me ei kahtle, et see kuidagi turvalisust halvendaks. Pigem meie roosiaed annab ainult uhkust ja ilu juurde.
Nüüd oli suund juba koduse Eesti poole. Palju oli elamusi, mida omavahet arutada ja koju mälestuseks kaasa võtta. Norra jättis meile mõlemale kindlasti mäluplaadile uskumatuid elamusi, sest just looduse võimsust ja ilu ei ole sõnades võimalik teistele edastada. Seda peab ise kogema ja viibima just, just selles ajahetkes sellel imeilusalt maal nautimaks kõike, et see kõik oma mälusse salvestada. Oli lahe ja oleme valmis uuesti Norra ringireisile minema, sest palju matkaradasid on veel avastamata ja kalale me ka ei jõudnud!
