13.01-16.01.2022

Tavaliselt me nädalavahetuse väljasõitudest blogisse postitusi ei tee vaid jagame parimaid leide ja pilte Reisihullude FB lehel. Seekord teeme blogipostituse, sest nii palju emotsioone on jagada.

Olgu kohe mainitud, et meie Lapimaa reis ei olnud reis Jõuluvana juurde või suusatama nagu seda teevad enamus inimesi, kes sinna sõidavad. Meie eesmärk oli minna kaasa elama Otile (Ketlini noorem vend) ja Saimonile (kaardilugeja), kes osalesid seekord 57. Arctic Rally’il Rovaniemis. Rovaniemis on talvel alati lund rohkem, kui kuskil mujal ja külmakraadid krõbedad. Meie olime äsja koju jõudnud puhkusereisilt Taist, kus igapäevaselt oli 30-35 kraadi sooja. Ikka äärmusest äärmusesse, sest nii saavadki suured seiklused tavaliselt tekkida.

Reisi olime planeerinud selliselt, et neljapäeval sõidame 850 km Rovaniemi, reede-laupäev rallipäevad ja pühapäev kojusõidupäev. Fännitiim startis kell 6 hommikul Helsingist ja paari pisikese seljasirutuspausiga jõudsime Rovaniemi juba 15.30-ks. Kolmapäeval oli Rovaniemis veel -25 kraadi külma, aga meie õnneks olid kõvad külmakraadid neljapäevaks taandunud ja õhtul oli külma umbes -10 ringis. Ilm oli mõnus ja meie hea talveriietus lubas meil väljas olemist nautida.

Tõkkepuud ei tähenda midagi head

Esmalt liikusime kohe rallikeskusesse, sest oli vaja osta rallipassid kiiruskatsetele pääsemiseks. Pilet maksis 30 eurot nägu ja see hõlmas kõiki kiiruskatseid. Meie meeskond oli boxi alal täielikult tööhoos, sest vanasõna „omad vitsad peksavad“ sai mehaanik Jaanusele kiirelt selgeks. Tehnilisest kontrollist tagasi sõites laksatas kapott vastu esiklaasi kuna selle kinnitused olid lahti ununenud ja lõhkus klaasi ära ja tekitas katusele mõlgi. Koostöös tiimi teise mehaaniku Aimariga kõrvaldati, aga kõik vead ja asi laabus jälle. Me saime teada, kus testikatset sõidetakse ja selleks, et töömesilasi mitte segada vaatasime kaardilt välja ühe kurvi, kuhu viis väikese ringiga korralik tee ning plaanisime sõita sinna Otti ja Saimonit ootama.

Suurelt teelt maha keerates jäi meile silma avatud olekus tõkkepuu ja millegipärast tekitas see meis suure küsimärgi. Oma eelnevatel autoreisidel saadud kogemuse pealt teadsime, et kui on tõkkepuu, siis see midagi head ei tähenda. Avatud olekus tõkkepuu võib mingil hetkel sulguda ja siis enam nii tore ei ole, sest üldjuhul oled sa ikka valel pool tõkkepuud. Kohe tagasi keerama ei hakanud ja liikusime vaikselt edasi. Tee kaardil oli, tõkkepuu oli avatud ja keelumärki ka ei olnud. Väga kaugele me ikkagi ei jõudnud, sest meile tuli vastu lumesahk ja sahamees ütles, et ta läheb nüüd ära ja paneb tõkkepuu lukku. Niisiis läksime tagasi ja vaikselt hakkas hinge pugema kahtlus, kas me ikka saame nii vabalt siin omale sobiva teeotsa ralli vaatamiseks valida. Edasine otsus oli liikuda testikatse starti, sest rohkem teeotsi selle katse juurde ei läinud. Talveriided selga ja tipa-tapa raja äärde. Ei läinudki kaua kui testile tulid ka Ott ja Saimon. Gaas põhja ja minek – ralli oli sellega alanud.

Soomlaste rallikultuuri peab kogema

Soomlaste rallikultuur on üle maailma kuulus. Autoga trügitakse võimalikult rajale lähedale ja siis pakitakse kõik metsas vajalik järelveetavatele kelkudele ja liigutakse jala metsa. Ikka selleks, et leida just see parim kurv või suurim hüpe, et saada maksimaalne rallielamus. Kelgul on kindla koha leidnud lõkkepuud, sest seltskonnad püstitavad metsa sadu väikeseid lõkkeid, et sooja saada ja ajada vardasse ka grillvorsti ilma milleta soomlased elada ei oska. Loomulikult ka õlut ja mõnel ka kangemat kraami. Meil sellist poppi kelku ei olnud, aga saime oma asjad kaasa võtta seljakotiga ja lahked soome rallifännid pakkusid kõikjal ka meile kohta oma lõkke ääres, et ka meie oma kaasavõetud vorstid saaksime ära grillida. Keelebarjääri meil ei olnud, sest soome keel on suus ja nii jätkus suhtlust soomlastega nii ralli kui ka paljudel teistel teemadel. Loomulikult tahavad kõik rallifännid, et kõik ikka finiśśisse jõuaksid, aga oleme ausad, et eks ikka natuke loodetakse ka, et keegi just sinu vaatamiskohas rajalt välja sõidab ja siis seda actionit on ikka oi, oi kui palju. Tehakse kõik, et õnnetu rallimees taas rajale aidata ja see kõik annab kehale vägeva adrenaliini.

Majutuseks oli Ott kinni pannud suure mökki (palkmaja) järve kaldal. Mingi statistika räägib, et Soomes on suvilaid ehk mökkisid üle 510 000 tuhande. Jah, te lugesite selle arvu õigesti 😀 Öeldakse ju, et kui soomlaselt võtta ära kohvi, mökkid ja õlu, siis see rahvus sureb lihtsalt välja. Kõik vajalik oli meil mökkis olemas. Elamise hoone, kus sai magada ja süüa teha, loomulikult saun koos sinna kuuluva jääauguga järves ja grillimaja. Kuigi päevad olid pikad ja äratus oli vara, siis õhtul ikka rääkisime üksteisele päeva elamusi ja lepiti kokku ka järgmise päeva plaanid ja tegemised.

Esimene rallipäev, esimene lumehang, esimesed virmalised

Kiiruskatsete vahemaad olid pikad ja saime kohe aru, et rohkem kui kahele katsele ühel päeval vaatama ei jõua. Katseid oli kokku 10, mõlemal päeval 5. Terve päeva pildistamist ja videote tegemist oli Ketlinile nagu korralik tööpäev. Selleks, et saada just see kõige parem kaader pidi rinnuni lumes sumpama ja vahepeal vajas ta päästmist, sest ei saanud enam püsti. Füüsiliselt olid mõlemad rallipäevad fännidele päris kurnavad, sest hommikul startisime majast kell 9 ajal ja tagasi jõudsime 11 ajal õhtul. Kogu see aega värskes õhus ja see kõik oli lihtsalt super.

Ralli kulges aga edasi koos kõikide oma emotsioonide ja lootustega, et meie meeskonnal on kõik ikka hästi. Oli esimese rallipäeva eelviimane katse, kui Ott saatis sõnumi, et nad sõitsid hange ja omal jõul nad sealt välja ei pääse ning inimesi lähedal ei ole, kes aitaks. Kaasas on neil küll 2 labidat, aga sellest ei pidavat piisama. Kõikidel jättis süda paar lööki vahele ja oodati mingitki teadet – kas tõesti ralli ongi läbi? Ootasime metsas samal katsel ning meil polnud aimu, kas nad on meist kaugel. Veix hakkas mööda rada vastu liikuma ise lootes, et äkki on nad siiski just järgmise kurvi taga ja saab neid veidigi aidata. Iga vastutuleva auto tulesid nähes hüppas üle lumehange kraavi, mille sügavus oli ca meeter. Hetk hiljem tuli teade, et Ott ja Saimon liiguvad ja auto terve. Kohalik lumesaani mees oli neist möödunud ning hinnates olukorda tõi appi pidutseva seltskonna rallifänne, kes meie BMW uuesti rajale aitasid, uskumatu vedamine.

Esimene rallipäev vaadatud liikusime auto poole, et majutusse sõita. Järsku kargas Ketlin teelt kõrvale lumehange ja hüüdis, et kustutaksin ära pealambi – virmalised on taevas. Oleme väikeseid virmalisi näinud kunagi aastaid tagasi Tamsalus, aga see pilt, mis nüüd avanes lõi meid pahviks. Kõik need värvid, mis taevalaotusel moodustasid erinevaid kujundeid oli uskumatu vaatepilt. Võimsamate kujundite tekkimisel võtsid isegi kohalikud soomlased oma telefonid välja, et toimuvat jäädvustada. Olek oli nagu ulmelises kosmosefilmis ainult, et seda UFO-t polnud näha, millega saabunuks imeliku kehaehitusega rallifännid teisest universumist vaatama, kuidas maalased kihutavad. Terve see valgusemäng kestis ca 30 min. Majutusse jõudes vaatasime terve rallitiimiga Ketlini tehtud pilte ja kuna tiimil ei olnud võimalik virmalisi näha, siis kõik lootsid, et äkki ilmuvad veel mökki juures. Nagu tellitult avastasid Jaanus ja Ketlin järsku, et taevas jälle põleb. Kõik hooga õue ja õhtu oli täiuslik. Õhtul magama minnes kurtis Ketlin, et kui silmad sulgeda, siis värvide mäng käib edasi ja und ei tule.

Teine rallipäev

Olime valinud jälle välja kaks kiiruskatset, mida vaatama tahtsime minna. Esimene neist tundus kuidagi eriliselt ahvatlev, sest korraldajad otsustasid kiiruskatse raja tuua alla mööda suusamäe nõlva. Ott rääkis meile, et kui nad esialgu Saimoniga sinna legendi läksid kirjutama, siis ei julgetud sealt hästi allagi sõita. Laskumisnurk oli väga suur ja et see võiks olla rallirada tundus kuidagi ebareaalsena. Sättisime rajaäärde ja no oli mida vaadata. Mööda väga käänulist rada vuhises alla üks auto teise järel ja puude vahele jättis nii mõnigi ekipaaž oma autolt irduvaid detaile. Pealtvaatajad olid muidugi rahul ja elati kaasa nii soomlastele, kui ka saabunud välisvõistlejatele, keda oli tulnud näiteks Eestist, Lätist, Rootsist, Norrast ja ka Itaaliast. Kohe raja kõrval nautisid päeva nii suuskade kui ka lumelaudadega mäelaskumist nautivad inimesed, kes aegajalt peatusid rajaääres, et ka rallist osa saada. Õnneks rajad neil ei ristunud vaid pigem põrkusid külgepidi. Päeva teisele katsele liikusime metsa, et kohtuda jälle lõkkeääres uute inimestega ja vaadata kuidas Ott ja Saimon täiskiirusel mööda kihutavad. Omad ärevad momendid olid ka teisel rallipäeval. Korra suudeti teha rajal spinn ja naksata jälle tükike lumehangest, aga kõik läks seekord õnnelikumalt ja saadi uuesti kiiresti liikuma.

Eduka ralli läbimise karikas

Emotsionaalseks kulminatsiooniks oli reisil, aga õhtune autasustamine, kus kõik ralli lõpetanud autod Rovaniemi keskväljakul poodiumilt läbi sõitsid. Poodiumil anti parimatele karikad ja läbiti fotosessioon, et emotsioonid saaksid talletatud. Suurte ovatsioonide saatel anti meie ekipaažilegi karikad, sest olid nad saavutanud parima koha oma autoklassis. Kõige tähtsam oli loomulikult see, et jõuti tervelt finiśśisse ja korjati väga väärtuslikke kogemusi selliselt suurelt rallilt. Kogu tiimiga tähistasime õhtul edukat ralli lõpetamist ja pühapäeval ootas meid juba ees 11 h kojusõitu. Reisihulludele oli see aga jälle üks väga lahe väljasõit ühes eelnevalt avastamata maailmanurgas koos kõikide oma seikluste ja emotsioonidega.

Meile jäi ka väike põhjus uuesti Lapimaale minna, sest põhjapõdrad jäid meil seekord nägemata.

Järgmist seiklust oodates REISIHULLUD MAAILMAS