51. Reisisihtkoht (25.12.2025 – 10.01.2026)

Kuigi süda kisub juba meie uue matkaauto rooli, et anda käik mõnele ägedale automatkale, siis enne veel üks lennureis, sest kodus niisama istumine pole meie teema. Autot vaja veel veidi tuunida, et sellega mõnel kaugel maal imetabaseid matkateid sõita. 

Kui tekib mõte ja soov nautida midagi Indiapärast ning oled kuulnud arvamust, et India on suur, tohutu rahvamassiga ja pigem must, siis jätad selle riigi külastamise võib-olla mõneks teiseks korraks. Seepärast tekkis meil mõte minna esmalt Sri Lankale, sest see pidavat olema oma rahva ja kommetega indiapärane riik budismi ja maitsete poolest ning seda väidet me kontrollima läksimegi. Mitmed meie tuttavad ja ka tuttavate tuttavad, kes on Sri Lankal käinud, on seda sihtkohta väga kiitnud. Lisaks olid head sõbrad Aare ja Maris valmis teist korda sama reisi ette võtma ja meile reisikaaslasteks tulema. Nende Sri Lanka mälestus on 10-aasta tagune ja neile tundus huvitav vaadata, mis vahepeal saareriigis muutunud on. 

Lennujaama kohvik Take Off, A. LeCoq külm õlu on ikka jälle just see, kuidas üks õige reis algab – traditsioone ei muuda. Aare ja Marisega koos reisides on kõik planeeritu tavaliselt meile väljakutseid esitanud. Tundub, et ka seekord hakkab nii minema, sest esimene lend on juba edasi lükatud. Me ei lase ennast aga sellest häirida ja 1,5 h peale ametliku lennuaega tõstab lennuk oma rattad Tallinna lennurajalt. Vahemaandumine Varssavis ja teine Dubais ning lõpp-punktina oligi juba Colombo. Seekord reisisime nii, et kui meie Colombo hotelli jõudsime olid sõbrad juba puhkusega alustanud. Nad nimelt saabusid varasema lennuga ja seda just selleks, et meile külmad õlled lauale valmis panna. Sõbrad ei vea kunagi alt. Pajatasime veidi lennukogemusi ja peagi lasime naha silmadele vajuda.

Hommikul tervitas meid esimese nädala bussijuht ja giid Randy. Edasine plaan oli juba veidi nagu paigas, aga samas plaanid ongi selleks, et neid muutma hakata. Esimene koht kuhu põrutasime oli Dambulla tempel. Vastavalt usureeglitele kattis Ketlin oma põlved ja mina võtsin peast peakatte ja läksime vaatama millega Buddha tegeleb. Sinna pääsemiseks pidime esmalt sammuma 386 trepiastet. Oma täies hiilguses pikutas sealne jumal päris mitmes saalis ja kõik tema kaasjumalad samuti, keda vist oli 29. Kõik nad olid meid, kui kaugete külaliste saabumist kaema tulnud. Vaatasid suhteliselt tuimade kivisse raiutud näoga turiste ja vaikisid. Eestlastele omaselt jäid meile paljud asjad seal  arusaamatuks, aga siiski äge tempel oli. Saime teada näiteks fakti, et kui pikutaval Buddhal on suured varbad eri pikkusega (ehk üks varvas teisest eespool), siis ta on surnud. Kui aga varbad ühepikkused, siis pidi magama. Miks jumal surnud peaks olema ja paljud teised küsimused ….no guugeldage, kui te Buddha teemasse rohkem süveneda soovite. Istusime taas Randy VIP bussi ja haarasime teepealt mõned joogid suundusime hotelli. Hotell no see oli nagu oli. Vastuvõtt, restoran, bassein ja aed, aga numbrituba sisustuse mõttes keskmine…  üle keskmise niiske ja veidi hallitushaisuga. Paljudes majutuskohtades pidigi olema probleemiks tubade niiskus, sest õhuniiskuse protsent on väga suur ja hallitus on kerge tulema. Eks me ole hullemateski kohtades magatud nii, et tegime vaprat nägu, et see meid eriti ei häirinud. 

Puhata ja mängida palju ei saanud, sest programm ei lubanud ja juba järgmisel hommikul ootas meid Randy bussiga ja viis meid vaatama Polonnaruwa varemeid. Oli kunagi ammusel ajal olnud tähtsa printsessi elukoht, aga ajahammas oli jätnud alles ainult mõned postid ja veidike seinu. Paremini oli säilinud basseini kompleks, kus siis tolleaegne printsess kümblemas käis, aga üldiselt tuleb tunnistada, et see polnud just meie „cup of tea“ külastus. Võime taaskord olla uhked, et näitame oma külalistele Tallinna Vanalinna nii nagu see oli vanal keskajal päriselt, mitte kuskil maketil klaasi taga. Tubli Eesti! Randy see-eest peatus iga Buddha ja templi juures, ning palus meil korra vaadata, mis Buddha teeb. Randy ise oli kristlane ja ilmselt ta ei teadnud, et Buddha kas istub või pikutab ja suurt midagi muud ta muud ei tee.

Suhteliselt värskelt on meil meeles vapustav Tansaania safari sealses looduspargis Serengeti. Kui meile pakuti võimalust Sri Lankal siinseid loomi vaadata, võtsime pakkumise kohe vastu. Pilet 25 USD inimene ja juba istusime katuseta maasturisse ning juht pani masinale käigu sisse. Giid, kes meile kaasa anti oli maru lahe vend. Nimelt oli tegu sellise 1,6 m pika kleenukese kohalikuga, kes oli kurt-tumm. Just, just lugesite õigesti, ta oli valinud endale giidi ameti. Istus kastiservas ja muudkui otsis loomi ja linde. Midagi märgates vibutas kätt ja tegi ka veidi imelikult häälitsusi. Sõrmes oli tal suur metallsõrmus ja seda koputades vastu autot andis ta juhile märku, millal peatuda ja millal edasi sõita. Lindude puhul, keda ta silmas, võttis taskust raamatu linnupiltide ja nimedega ning meil oligi kõik selge, keda vaatame. Ilmselt oli ta sealse rahvuspargi giidide legend, sest mitmed teised autojuhid tegid temast pilti ning lisaks veel mõni teine turist ka, kes lisaks elevandi piltidele leiab hiljem oma fotokast just selle koomiliselt lõbusa selli pildi. Autojuht oli ka lahe tüüp. Nimelt meile tundus, et ta tegi teiste maasturitega võistlust, kes suudab elevantidele kõige lähemale sõita. Pani igalt poolt otse isegi kui teed ei olnud ja kus iganes trügida sai. Aga nüüd ka lindudest loomadest. Kui Serengetis oli loomade ja lindude valik ikka meeletu, siis siin Hurulu Eco rahvuspargis oli rõhk lindudel ja elevantidel. Leidus üksikuid, aga ka kogu perekonnaga liikuvaid elevante. Eriti armsad olid beebielevandid, kes giidi sõnul olid alles mõne kuu vanused. Ega teisi loomi seal nagu väga rohkem ei olnudki. Üks varaan lippas mööda rohust võpsikut ja ülejäänud olidki linnud. Need ka pigem väiksemad, aga paabulind ja pelikan olid neist vast kõige esinduslikumad. Kokku oli 3h seiklus ja no võib vist öelda, et elevandid päästsid päeva. 

Peale väikest seiklust oli kõht juba suhteliselt tühi ja paras oli teha üks kehakinnitus. Ütlesime giidile kohe reisi alguses, et meid mingid peened restoranid ei huvita ja viigu meid ikka sinna, kus pakutakse seda kõige ehedamat ja kodusemat toitu. Seega möödusime mõnest suhteliselt peenest teeäärsest söögikohast ja keerasime võpsikusse. Ilmatuma riisipõllu ääres oli paar maisilehtedes katustega varjualust ja ühes neist oligi küla söögikoht. Süüa pakutakse stiilis, et laual on ca 8-9 väikest savipotti ja igaühes on siis sees erinev toidupoolis. Kõige suuremas tavaliselt riis ja väiksemates karri, oad, kana, mangokaste, seened, kookosekaste ja veel igasugu vürtsikamaid ja vähem vürtsikamaid toite. Kõik toit on tegelikult väga, väga maitsev ainult, et 50% reisiseltskonnast väga teravaid toite ei söö ja seega mõned tuli mõned kausid neil vahele jätta. 50% nautis igat vürtsi täiega ja vahel isegi silmi kuivatades ei jäänud midagi maitsmata. Üks hitt toidulaual on kindlasti kookose pannkoogid. No tegelikult nagu sellised lavashi moodi õhukesed saiakesed ca 10 cm läbimõõduga. Kohalikud rebivad sellest tükikese ja siis käega haaravad saia vahele midagi eelpool nimetatutest. Just käega, mitte kahvli või lusikaga. Kätega söövad kohalikud ka väljaspool kodu ja see on levinud näiteks ka ju Indias ja ka Aafrikas. Külaelanikud olid väga sõbralikud. Eks muidugi turist aitab neid ka rahaliselt, aga naeratusi saadetakse turistidele ka ilma majandusliku abita väga palju. 

Ees ootas aktiivne ja sportlik puhkusenädal  

Tihe programm jätkus kõigil järgmistel päevadel, kui Randy oma bussiga enne päiksetõusu hotelli parklasse kimas ja meid Pidularaga Rockile ronima saatis. Endal oli padi kaasas ja magas õndsat und bussis, kui meie taaskord trepiastmeid võtma asusime. Igaüks omas tempos rühkides ja kiirematele teed andes. Siht silme eest, et ikka enne päikesetõusu olla tipus ja nautida vaadet kuulsale Lion Rockile. Veel enne tippu asendati trepid kividega ning ühes kohas pidi edasi saamiseks kasutama ka köie abi. Viimaseks pingutuseks oli ennast kahe suure kivi vahelt üles vinnata ja kohal me olimegi. Ilusti enne päikesetõus. Valisime omale kohad ja hakkasime ootama. 

Pimedas oli näha, et päris suur osa inimesi oli otsustanud ronida Lion Rockile, sest väikesed valgustäpid liikusid ka sellel mäel üles tippu. Eks nemad vaatasid meid. Ega kaua ootama ei pidanudki, koos päikesega saabus valgus ja ka ahvipärdikud, kes ennast meie ette ritta seadsid ja ootama hakkasid esimest ohvrit, kes kotist midagi söögipoolist välja võtab. Mõne hetke pärast oli esimene ohver leitud, kes oma banaani ahvile pidi loovutama. Mitteloovutamine ei olnud võimalik. Nii said kõik soovijad ka teha pilti banaani sööva ahviga Lion Rocki tausta. 

Meie arvates oli õige otsus ronida Pidularaga Rockile, sest kuulus vaade on nüüd oma silmaga nähtud ja lisaks oli see ka oluliselt odavam. Pilet maksis mõne euro. 

Randy pakkus meile erinevaid valikuid, mida kõike vaadata ja kuhu minna. Otsustasime külastada traditsioonilist Sri Lanka küla. Täpselt küll ei saanud aru, mis ajastul inimesed selliselt elasid, aga ma julgen arvata, et praegu nad seal külades ei ela ja need konkreetsed majakesed olid sinna ikkagi turistide lõbustamiseks üles vuntsitud. Kõik rahvas sõidutati küla väravasse ja aeti puidust vankrisse, mille ette oli 2 härga (või lehma) rakendatud. Alustasime teekonda. Vaesed loomad sikutasid nii nagu oleks see nende elus viimane töö, aga õnneks jätkus neil siiski jõudu niipalju, et meid kohale sikutada. Vastuvõtjaks oli vanem mees, kes meile ülima püüdlikusega hakkas selgitama sealset eluolu. Algatuseks tiir paadiga järvel, kus härra kinkis meie kaunitele Eesti naistele värskelt nopitud lilli ja jutustas ka sellest, millised veelinnud talle silma jäid. Edasi sukeldusime kohaliku külaköögi saladustesse. Saime koolituse riisi puhastamisest, panime ise käed külge riisipannkookide tegemisse ja õppisime mingi imeliku metallvarda otsas kookose riivimist. Ega seda kookose riivimist ei oskagi täpsemalt kirjeldada, sest ilmselt meil seda oskust edasises elus küll vaja ei lähe. Ägedam tegevus oli vast see kuidas palmilehtedest punuti katusematerjali. Võeti suur palmioks ja sellel olevad lehed pandi punutisse. Hoone oli ca 20 m2 ja selle katuse jaoks oli vaja selliseid punutisi ca 700 tk. Okei, teed katuse valmis ja elu on äge, aga tuli välja, et sellist katust peab igal aastal vahetama, et see vettpidav oleks. Uskumatu töötundide ja tööjõu vajadus, aga nii nad seal vanasti elasid ja paljudes külades elavad võibolla tänapäevani. Siis pakuti meile juba tuttavast potireast (kirjeldatud eelnevalt) kohalikku toitu ja võisimegi külastuse lõppenuks lugeda. Eks see pigem selline turisti lõbustamine oli, et midagi maksutud raha eest näidata.  

Külastasime maitse- ja ravimtaimede istandust. 

Meie teekond jätkus mööda mägisemaid radasid. Plaan oli aastavahetuseks korra aeg maha võtta ja külastada linna nimega Kandy. Sinna sõites pakkus Randy meile hea ja õpetliku külastuse maitse- ja ravimtaimede istandusse. Meile anti taaskord oma “müügiesindaja”, kes meiega istanduses ringi jalutas ja iga taime juures väikse õpetuse kaasa jagas. Ma pean siin ikkagi selle ühe olulise loo ära rääkima. Istanduses ringi jalutades tekkis meil ühel hetkel tunne, et kõikide haiguste vastu on seal rohtu ja siis me jõudsime taime juurde, mis paneb juuksed kasvama. Meie müügiesindaja vaatas Veikkole otsa ja ütles kuldsed sõnad: “Hea sõber, sind see rohi ei aita”. 

Peale ringkäiku külastasime ka ravimtaimede poodi ja soetasime kaasa vanilliekstrakti. Seda läheb ikka koogi sisse vaja.  

Head uut aastat, kallid sõbrad!

Kandys peatusime veidi pikemalt kuna tahtsime külastada linna, turgu ja võtta vastu ka uue aasta. Meie algne plaan nägi ette, et istume Kandyst rongile ja kulgeme edasi ühe päeva hoopis rongiga vaadates rongiaknast imelisi vaateid ja sõita üle suurte sildade, mida me YouTube´i vahendusel näinud olime. Sihtkohaks pidi olema Ella. Meie rongisõidu plaani lõi sassi paar nädalat varem Sri Lankat tabanud tsüklon, mis saarel seiskas mõneks ajaks täielikult liikluse ja ka rongiliikluse. Meie reisi ajaks oli liiklus taastunud, aga rongiliiklus Kandyst Ellasse veel avatud ei olnud. Nii ei jäänud meil muud üle, kui jätkata oma reisi peale Kandy külastust Randy mugava bussiga. Sellest ei ole ka suurt midagi, sest Randy pakkus meile pidevalt midagi huvitavat, mida  teepeal külastada. 

Uue aasta saabumine üllatas meid. Suurt ilutulestikku ei olnud. Oli 2 raketti ja sellega meie uus aasta saabuski. Suurem vaatamisväärsus oli vaateplatvormile kogunenud rahvamass, kes kõik koos uue aasta saabumist tähistas. Oli teistmoodi seekord. 

Teeistandused ja Ella

Kui me oma reisi Sri Lankale planeerisime, siis meil oli listis rongisõit ja selle ära jäämine tegi meil natukene ikkagi meele kurvaks. Aarel ja Marisel jäi rongisõit eelmine kord ka ära kuna giid ei ostnud lapsele piletit. Niisiis püüdsime igati sellele ära jäänud, aga suurele ootusele asendust leida. Piirkond oli tugevasti tsüklonga käes kannatada saanud ja kõik mis me välja pakkusime jäid teesulu tõttu meile kättesaamatuks. Nii näiteks ka see imeliku välise keerdtrepiga torn.  

Ella piirkond on väga kena piirkond Sri Lankal. Sõites oma mugava VIP bussiga Kandyst Ella suunal nägime me ära, miks meie rongisõidu plaan tegelikult ei saanud toimuma. Nägime seda, mis oli toimunud detsembri alguses Sri Lanka keskosas ja milliste kahjude likvideerimisega inimesed ikka veel tegelevad. Nägime neid mudalaviine, mis oli viinud ära majad ja jätnud perele järgi väikese kasvuhoone või kuivkäimla. Suured kivi teeääres, mille vahelt me läbi laveerisime ja alles mõned päevad varem oli see tee suletud. Aeg ajalt tegime peatuseid ja vaatasime looduse võimu vaikides. 

Hakkasime tormi piirkonnast välja jõudma ja jõudsime uude piirkonda. Teeistanduste piirkonda. Randy pakkuski välja väikse peatuse – meelte rahustamiseks juua üks tee. Loomulikult vaatasime enne üle, kuidas see tee on kasvatatud ja peale seda tee joomist ostsime veidike teed kaasa ka. 

Enne kui giid meid mereäärde sõidutas peatusime ikkagi Ellas. Linnaks oli seda palju nimetada, sest tegelikult on see nagu üks paari kilomeetrine peatänav. See kilomeeter oli täis baare, poode, restorane, mis kõik olid pungil turistidest. Linna sõidetakse peamiselt matkamise eesmärgil, sest sealne mets ja mäed pakuvad unustamatuid võimalusi ning oma jalalihased korralikult proovile panna. Tõusud olid karmid ja väike füüsiline ettevalmistus ei teeks paha. Isegi peatänavalt hotelli minev ca 250m teelõik lõi meie sääremarjad piimhapet täis ja pärast laskumisel ajas põlvemeniskid valutama. Lasime ennast sõidutada ca 2km eemale ühe suure kõrge 8 kaarega raudteesilla juurde. Internetis on nimetatud kaarsild väga populaarne vaatamisväärsus kõikide turistide jaoks. Silla juurde jõudmiseks oli samuti vaja veidike orienteeruda ja mööda tõuse ning laskuvaid teeradasid kohale sammuda. Sild ise vägev oma uhkete kaartaladega. Raudtee oli täiesti toimiv ja isegi rongipeatus olemas, et turistidele pakkuda kohale saabumise võimalust rongiga. Olime juba lahkumas ja kiusasime oma jalgu trepi astmetega, kui kuulsime eemalt rongi häält. Meie kiired sammud eesmärgiga ka rong videoklipile saada ei andnud kahjuks loodetud tulemust.

Ella oli meie reisi ajal ülejäänud Sri Lankast vihmasem ja jahedam. See oli ka põhjuseks, kui reisiseltskond justkui ühel hetkel arvas, et kätte on jõudnud aeg rannapuhkuseks. 

Rannapuhkus peab ikka ka olema

Selleks, et puhkus oleks ka puhkus otsustasime jääda mõneks ajaks paikseks. Hotellidest ja rannapuhkusest rääkides oli meil eeltöö tulemusena teada, et parimad rannapuhkuse piirkonnad on Galles ja Hikkaduwas. Meie valik langes sellest sektorist veidike eemale Ahangamasse. Täitsa tore väike kohake oli. Kõik vajalik oli käepärast olemas: restoranid, kohvikud, rand, suured lained, surfikoolid, ringreisid lähedalasuvatesse huvipunktidesse.. ühesõnaga kõik, mida me hetkel vajasime.

Ketlin on mind elus üllatanud mitmel moel, aga suuremalt on meelde jäänud, tema tohutu tahtejõud ja sihikindlus, kui ta midagi on eesmärgiks võtnud. Kui ühel lainetes hullamise ajal maandus ühe surfari lainelaud Ketlini otsaees teatas ta, et nüüd on aeg õppida surfama. Esmalt tundus mulle, et ta vist on vähe põrutada saanud ja sellepärast selliseid lauseid loobib, aga vaikisin täielikult, kui ta järgmisel hommikul kell 8 surfi-koolitajaga esimesi surfiliigutusi õppis. Esmalt trenn kuival maal. Kuidas hoogu saada, kuidas lauale püsti tõusta ja kuidas nagu nool läbi lainete liuelda oli teoorias suhteliselt  lihtne. Praktika lainetes tõi reaalsuse kohale – ei ole see nii lihtne, kui vaadata ja kuival maa harjutada. Õpilane Kiir oli ka tubli õpilane Tootsi juures just teoorias ning teadis kuhu kivid tuleb veeretada. Kui tööks läks käisid kivid Kiirele ilmselgelt üle jõu. Tundus, et ka seekord on sama stsenaarium kordumas. Samas tuleb tunnistada, et Ketlin võitles kuni viimase jõuraasuni, laua sai liuglema, aga jõudu lauale püsti hüpata nappis. Eks tuleb veel kuival maal seda teooriat testida ja ehk järgmisel korral seisab lainelaual ka püsti ja kihutab mööda laineid. Super tubli! See kes surfitundi ei tule tassib surfilauda..

Meie seltskonnas on kalamees Aare ja loomulikult olime kohe kodus võtnud oma reisiplaani kalalkäigu kohalike kalameestega. Tänaval leidsimegi ühe kohaliku suht karvase, habetunud ja patsiga vennaga ning leppisime kokku hinnas.  Nii lihtne see siis ongi: diil ja start järgmisel hommikul kell 5.30. Kutt orgunnis meile järgi 2 tuk-tuki ja enne päikesetõusu olime juba kalapaadi juures. Paadiks oli selline ilma istmeteta päramootoriga paat, kuhu mahtusime meie neljakesi ja 3 sealset kalameest. EI mingit mugavat turistipaati. Ikka nagu päris. Lained olid suured, ikka väga suured ja veidike tekkis küsimus, et kuidas me selle paadikesega nendest suurtest murdlainetest üle saame, et juba rahulikumal pinnal oma kalapüüdmise oskust proovile panna. Oli näha, et kohalikud kalamehed olid korduvalt neid murdlaineid ületanud ja teadsid täpselt, kus on see õige punkt rannal, kus paat ninaga ookeani poole suunata. Ega me kaldast väga kaugele läinudki ja saar oli silmapiiril alles. Peagi anti igaühele plastmassrõngas millele oli keritud ca 40 m tugevamat tamiili. Selle otsas omakorda 4 rakendust (konksu) ja söödaks mingi kohaliku väikese kala fileetükid. Anti käsk see rakendus põhja saata ja siis kala õrritades nöörist liigutama hakata. No ega saanudki me kaua oodata kui Aare, Maris ja Ketlin hakkasid kalu välja tõmbama. Kõige rohkem sai kalu see kohalik vend aga no me punnisime talle ikka visalt vastu. Kalu tuli väikesed ja suuremaid, üks värvilisem kui teine. Ilmselt pole pliiatsikarbis niipalju eri värve , kui need kalad meile oma värvidega näitasid. Vahepeal korra üllatas meid väike iiveldus, sest hommikusööki ju ei saanud ja no ikka õõtsus see paat, aga panime vingelt edasi. Kokku saime kambaga ca 30 kala. Kõik said peale Veixi. Ei saanud ta kala  eelneval korral Filipiinidel ja Küprosel ja ei saanud ta ka seekord. Kõikidel kordadel tasuline kalapüük ja Veixil tulemus endiselt 0. Suur nauding oli, kui jalad tagasi maakamarale panime. Kohalik vend viis 6 paremat kala kohalikku restorani ja meile valmistati nendest kuninglik õhtusöök. Vaagnal saabunud grillitud kalad olid ülimalt maitsvad. Tänasime kalamehi ja ka kokka, kes roa valmistas ja jääme ootama järgmist kalalkäiku olgu see siis kodumaal või mõnel reisil.

Kalarestorani – sellest lihtsalt peab vee kord kirjutama

Kohe meie hotelli vahetus läheduses oli sealse sektori kõige kiidetum kalarestoran. Kiidetud just netikommentaatorite poolest, kes suhteliselt alati ju ainult vinguvad. Kui nemad juba kiidavad, siis tuleb minna. Tagasihoidlik kivist katusealune koos ca 10 siniseks värvitud puidust lauaga ei jätnud alguses just muljet, et peaks ka netti kiituseid avaldama hakkama. Toidud tellitud oli ooteaegki suhteliselt pikk. Kui aga toidud saabuma hakkasid olime kõik vaimustuses. Tuuna tartar sai meie pere lemmikuks. Kala hõrk maitse ja struktuur oli selline, mida mina ausalt enne kohanud ei olnud. Valikus olid veel erinevad grillkalad, lobsterid jne jne ja see kõik sundis meid sinna mitmel korral ka tagasi minema. Vägev oli aga see, et peale kalapüüdmist  viisime ka oma kalad just sellesse samasse restorani. Oma kalaga restorani minnes lisati meie laua arvele 7 eurot grillimise eest. Soovitan kõikidele minna näiteks mõnda Tallinna restorani oma lihakäntsakaga ja öelda, et meil nn oma söök kaasas ja grillige ära….mis vastus tuleb??

Kui satute sinna, siis kindlasti külastage: Soul of Seafood Restaurant & Cafe (5.978105 80.350660)

Kohalik bussisõit – nõrganärvilistele pigem EI

Kui veel rääkida millestki, mis pakkus meile elamust, siis see oli kohaliku ühistranspordi kasutamine. Ühel õhtul võtsime ette väljasõidu õhtusöögile linna nimega Galle. Sõiduks saab valida tegelikult päris mitme sõiduvahendi vahel. Kõige levinum transpordivahend on tuk-tuk. Tuk-tuki juhid on väga professionaalsed ja nendega on turvaline liikuda. Rollerite renti ma ei julgeks soovitada. Peamiseks põhjuseks on just need ühistranspordi bussid, millega me Gallesse sõitsime. Nende liikumiskiirus ja sõidumaneer annab selge sõnumi, et nemad on kuningad. Tihtipeale ei lange sõidukiirus linnades ja külades, kus inimesed teepervel jalutavad, alla 70 km/h. Samas on see kõige odavam sõiduvahend. Bussi peale ja bussilt maha saamine on samuti üks huvitav ettevõtmine, ehk see on ajapeale ja tihtipeale tundus, et buss ei jää selleks tegevuseks isegi täiesti seisma. Olgu – buss peatus küll inimeste maha lubamiseks, aga peale pidid päris mitmed inimesed ikkagi hüppama hoopealt. Ausalt, see oli päriselt ka nii!

Loomulikult on Sri Lankal olemas suurepärane Boldi laadne toode, kus sa saad omale valida sobiva sõiduvahendi ja hinnaklassi. Meie kasutasime ka ühest linnast ja hotellist teise linna ja hotelli kolimiseks seda rakendust. Meie soovitus on, et ei tasu ikkagi kõige odavamat sõiduvahendit valida. Meie valitud transpordivahend oli selliste kulunud rehvidega, et kiirteel läks lihtsalt rehv katki ja saime ühe seikluse juurde oma päeva. Loomulikult oleks võinud see õnnetus kaasa tuua suurema õnnetuse, aga ei toonud ja nii lihtne ongi. 

Reisimisega on nii, et eks igaüks valib omale sobiva viisi. Need, kes ei karda ebamugavusi ja ootamatusi saavad lubada endale riskialtima reisiplaani ja vaadata, mis juhtuma hakkab. Need, kes keskenduvad puhkusele ja ei soovi reisi ajal “jama lahendamisega” tegeleda, peavad valima kindlamad lahendused. 

Meie oleme enda jaoks valinud sellise kesktee ja jätnud alati võimaluse reisiplaanil ennast üllatada ja kui tulevad jamad, siis lahendame ning võtame need oma reisiplaani osaks, mitte ei kirjuta neid ebamugavusteks. See on selline veidike mõtteviisi teema. 

Rakendus, mida saab omale sobiva reisivahendi valimisel kasutada kannab nime: Pick Me.

Paadimajutus ja ajurveeda

Meie viimane majutus Sri Lankal ja linn kuhu me sattusime sarnanes kirjapildilt meie eelmisele külale. Valisime koha, kust saaksime oma kodureisi alustada rongiga. Selle koha nimi oli Aluthgama. Hotelli valikul oli eesmärk, et hotell oleks hubane ja piirkond pigem rahulikum. Leidsime omale sobiva koha jõe kaldal ja imekenas roheluses. Meie tuba oli päris paadis ja jõe peal. Ujuda meil jões ei lubatud kuna seal elasid krokodillid. Vaatasime küll pingsalt, kas meil õnnestuks mõnda tegelast ujumas näha, aga meile nad ennast ei näidanud. Broneeringut tehes jäi meile märkamata, et tegemist on ajurveeda hotelliga.

Ega me ju tegelikult ei teadnudki, mis see ajurveda tegelikult on 🙂 Koju tulles ja blogi kirjutades siis uurisin targalt googlilt mis ta täpselt ütleb selle sõna kohta: “Ajurveda on India Veeda kultuurist pärit teadus pikast ja tervislikust elust ning seda peetakse maailma vanimaks tervendamissüsteemiks.” Meie jaoks oli kõik see sellel hetkel täiesti puhas leht ja mida me siis nägime ja kogesime seal – hommikusöögil sõime ainult meie päris hommikusööki ja jõime kohvi. Teised külastajad sõid hoopis teist sööki. Ka meile pakuti seda, aga inimene ikkagi sööb silmadega ja silmailu see söök ei pakkunud. Jäime oma traditsioonilise söögi juurde. 

Peale hommikusööki hakkasid toimuma mingid tegevused teistele külastajatele. Ühel hetkel tundus, et toimub ühislaulmine, millele järgnes oksendamine. Meie nautisime oma paaditekil päikest ja viimast puhkusepäeva arutasime, et mis asja need inimesed teevad – vaatama ka ei viitsinud minna. Polnud nagu meie teema. See oksendamine hakkas veidi häirima lõpuks ja otsustasime, et lähme hoopis avastama külakeskust ja teeme omale viimased ostud kodustele. No ja siis selgus tõsiasi – oksendavadki, täitsa meie paadil olevas ja meie kajutite taga asuvas saalis. Õnneks lahkusime me linnapeale ja tagasi tulles olid kõik kadunud. Saime sellest vaheseigast omanikule ka tagasisidet anda kuna ta tuli meiega järgmisel hommikul rääkima. 

Niisiis olge teadlikud, kui broneerite omale ajurveeda hotelli ja ei plaani selles osaleda, siis äkki ikkagi valida mõni teine hotell, või siis lahkuda peale hommikusööki muid tegevusi tegema, sest õhtul oli kõik väga tavaline nagu ikka puhkus hotellis – ikkagi inimesed 🙂 

51. sihtkoht Sri Lanka 

Üks sihtkoht, mis meie nimekirjas külastamist ootas on nüüd tehtud. Avastamist jäi ka tulevikuks ja kui sellel saarel pikemalt kohal olla, siis kindlasti tempo ja huvipunktid oleksid hoopis teistsugused. Kokkuvõttes, Sri Lanka on täiesti reisitav ühistranspordiga: rongid, bussid, tuk-tukid. Neile, kes soovivad autoga ringi trippida on mõistlik võtta omale autojuht ja sõiduvahend. Autorent on võimalik, aga siiski ma ei soovitaks seda. Võtke aega ja arvestage, et samme tuleb. Nii näete rohkem ja saate päriselt ka aru, kuidas inimesed seal saarel elavad. 

Üks mõte veel, mille ma siia õhku viskaks on see, et kui te tulete Sri Lankale, siis võtke ette veel üks reis ja lubage omale ka väike puhkus Malediividel. Meie küll ei käinud, aga see saarestik on siin lähedal ja tegelikult tasuks ka see ilusas paigas puhata. 

Mis edasi?  

Meie stardime nüüd oma uue autoga ja 4×4 reisidega Marokosse. Vahepeal igavat transiiti sõites paneme kirja unistuste sihtkohti ning paika järgmise reisiplaani.

Meie Instagram ja Facebook annavad jooksvalt lahedaid hetki Maroko tripist. Jälgige meid ikka..