17.06-13.07.2025

Transiit läbi offroad messi “Abenteuer Allrad 2025”

Selleks, et üldse jõuda nii kaugele, et saaks praamiga Marokosse sõita on vaja läbida 4500 kilomeetrit ja see on sama tüütu, kui oodata päeva, millal saab reisile minna. Nii me siis leidsime lahenduse, kuidas pikka transiiti veidike lõbusamalt mööda saata. Võtmesõnaks sai Bad Kissingen ja mess.

Juba mitu aastat on meie sõbrad käinud Saksamaal Bad Kissingenis Abenteuer Allrad messil. Kuidagi imelik, et meie ei ole sinna koos nendega jõudnud kuna tõlkes tähendab mess „Nelikveoliste seiklus“ ja oleks justnagu midagi, mis võiks meile meeldida. Lisaks andis see hea võimaluse liita transiidikilomeetrite vahele midagi toredat liikumaks lõppeesmärgi, Maroko poole.

Kui vaadata meie Võsaste seltskonna liikumist, siis kõik olid juba Eestist kuskile startinud või startimas liikudes nagu väikesed sipelgad suures Euroopas. Meie startisime Eestist seekord kolme ekipaaźiga. Teepeal saime kätte veel Siimu ja Maya ning Asso ja Ahto. Meie kolmikus olid veel Kristo ja Klen ning Aare ja Maris.

Esimesed 1950 km läbisime lõbusalt autode vahel vestlust pidades, kus esimesel reisipäeval lõbustas Maris meid huvitavate faktidega teadusajakirjast. Teisel päeval lõbustasime ennast AI koostatud kütusehindade ja Maroko andmeside analüüsidega. Teise päeva lõunal katkestas meie lõbusa olengu ärevad sõnumid Asso ja Ahto ekipaaźilt, kui ühisest chatist lugesime, et nende autol on tekkinud kuumuseprobleemid. See teema on meile vägagi tuttav ja teame omast kogemusest, et tegemist ei pruugi olla mingi lihtsa murega. Esimeses etapis võeti kasutusele kõik teadmised, mis meil kambapeale endal oli, lisaks pandi kaasa mõtlema sõbrad Eestis, aga viga parandada ei õnnestunud. Jäime õhtuks ühiselt laagrisse ja järgmisel hommikul pöördusid poisid Wroclawis autoremonti ning meie jätkasime oma teed. Kahjuks Asso ja Ahto messile ikkagi ei jõudnudki kuna plokikaanetihend vajas vahetamist. Võttes arvesse kõiki plusse ning miinuseid otsustasid nad vaikses tempos koju tagasi kulgeda.

Abenteuer Allrad 2025

Vot see on alles offroadi huvilise kogunemine. Me pole varem niipalju asjaarmastajaid ja huvitavat tehnikat ühes kohas koos näinud. Laagriplatse oli 5 ja messiala oli eraldi, kuhu laagriplatsilt viisid meid bussid. Siinkohal peab veel ütlema, et ka laagriplatsid olid justnagu osa messist, sest paljudel autodel olid hinnasildid küljes ja kõik olid sõbralikult valmis oma ratastel kodude uksed avama ning tutvustama, mida keegi ehitanud oli või mis lahendusi leiutanud. Autosid, busse, matkakaid, haagiseid oli väikseid, suuri, veel suuremaid ja väga suuri. Oli uuemaid ja vanemaid  – igale maitsele ja rahakotile. Saime kohe aru, et meil on väga õhuke rahakott 😊 Meie ca 15-20 tuhandese hinnasildiga (me muidugi ei müünud seal seda) bussi kõrval parkis veoautost tehtud ekspeditsiooniauto hinnaga 1,9 miljonit eurot. Ei see hind pole kirjaviga või vale info, nii elavad ja matkavad maailmas need, kes ei karda suuri väljaminekuid vaid väikesed sissetulekuid. Kas nad õnnelikud on oma suure kolliga liikudes teavad nad ainult ise.

Kristo, Siim ja Maya olid juba kogenud messikülastajad ja teadsid, et oma laager tuleb püstitada platsile Camp1. See on kõige parem laagripats, sest see on ainus, kus on suur lava ja esinejad. Leidsime omale platsi lavast umbes 300m kaugusel murul. Loodisime ennast paika, maksime ära laagriplatsi tasu (2 ööd buss ja 2 inimest hind 86 eurot) ning seejärel alustasime puhkamisega ja  platsil oleva tehnikaga tutvumisega. Õhtune möll pealaval meile sellist huvi ei pakkunud kuigi rahvast seal jätkus ja muusika tundus hea. Kui iseloomustada kohal viibivaid inimesi, siis pigem oli vanus 40+. Ju siis selleks ajaks on eluteel koolid lõpetatud ja korjatud ka väike rahatagavara, et lahkuda mingiks ajaks kodukamaralt ja asuda ringi uudistama laias maailmas.  

Teist päeva messil alustasime varakult, sest kergelt ärev huvi messil pakutava osas ei lasknud laiselda. Korraldus siin on hästi toimiv. Autod jäävad laagrisse ja kõigile on tasuta transport bussiga messialale ning hiljem sealt ka tagasi. Peab ainut meelde jätma, mis numbrit sinu laagriplats kannab. Ühe päeva messipilet on 28 eurot ja ala nii suur, et terve päev kulub ära ja tegelikult jääb puudu ka. Meie ühe päevaga kõiki pokse käbi vaadata ei jõudnud. Seega tasub esmakülastajatel varuda ikkagi aega ja tulla ka teisel päeval tagasi. Jah, kõndimisest jalad valutavad ning vahepeal tuleb jälle meelde, et pangaarve ei võimalda selliseid oste nagu tahaks, aga ikkagi on lahe. Meie eelarve võimaldas osta ühe kokkulapatava supipoti, aga silma jäi palju huvitavat, mille kohta me omale messikotti reklaami ja infot korjasime.

Õhtul jätkasime sammude tegemist laagriplatsil, sest kogu meie laagriala esimese õhtuga läbi käia ei jõudnud – rääkimata teistest laagriplatsidest, kuhu me üldse ei jõudnud.

Külastasime ka Bad Kissingeni, sest Wikipedia sõnul on tegemist Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluv linnaga. Ilus vanalinn, purskkaevud, kohvikud ja pisikesed poekesed kitsastel vanalinna tänavatel. Tore vaheldus sellele tehnikakoomale.

Rääkides Saksmaa hindadest peab ütlema, et need tegid meid rõõmsaks. Kui külastad kohvikut või soovid väljas süüa, siis hinnad on nagu meil Eestis. Samas kui lähed toidupoodi, siis hinnatase kukub madalamale, kui värskelt niidetud muru Eestis. Niisiis otsustasime ennast enne reisi jätkamist varustada vajalikuga, et mitte soetada ees ootava riigi kallist kaupa.

Laupäeva lõunast plaanisid Siima ja Maya alustada sõitu Poola, kus juba teiste Võsastega kokku saada ja jaaniõhtut koos veeta. Aare ja Marise plaan oli jätkata oma ringreisi Saksamaal ning meie Kristo ja Kleniga jätkasime sõitu Hispaania suunas, et siis juba peale jaanipäeva alustada sõitu Gibraltari kaudu Marokosse.

Muudkui mainime, et Võsased ja Võsased, aga mis termin või kahtlane olend see siis on? Meil on Eestis tekkinud väike ca 15 autoga grupp kahtlaseid olendeid, kes eelistavad koduvoodi asemel magada kuskil võpsikus või ilusate veekogude ääres oma 4×4 matkaautodes. Istutakse lõkkeääres ja jututeemadeks on peamiselt reisimine ja tehnika. Jagatakse nii oma kogemust, kuid ka suure huviga õpitakse teistelt uusi nippe kuidas reisimine paremini kulgeks. Oleme nagu suur matkapere, sõpruskond või perekond, kuidas kellelegi meeldib nimetada. Nii juba mitmeid aastaid.

Hispaanias jaanipäev veedetud ja veidi autosid remonditud ületasime Gibraltari väina. Nii Marokosse kui Portugali kui Hispaaniasse on ilmateade andud kuumalaine hoiatuse. Hispaania poolel on pidevalt ca 30-33 kraadi, eks näeme mis Maroko toob. 

Maroko

Üldisest elu-olust ja hindadest

Eelinfona oli meil teada, et praamipiletid Algecirast – Tanger Medi on mõistlik osta ette. Väike turu-uuring näitas, et kui osta piletid edasi-tagasi, siis on hind soodsam ja võidetud rahaga saab justkui ühe paagi kütust pealekauba. Tagasisõidu kuupäeva ja aega saab muuta 48h tundi enne väljumist, kui praamil on vabu kohti. Praami väljumisaeg on siis, kui praam väljub. See, et sul on piletil 12.00 märgitud võib tähendada erinevaid asju. Meil näiteks tähendas see seda, et kell 12 tuli sadamatöötaja ja tõi meile väljaprinditud piletid. Hispaaniast lahkusime umbes 14.30.

Tollikontrolliga on nii, et kaasa tohib Marokosse võtta 1l alkoholi. Võid ise otsustada, kas see on õlu, vein või midagi kangemat. Sisemaal on alkoholi ostmine keeruline protsess aga sellest juba hiljem.  Erinevalt Euroopast, kus alkoholi saab igast suuremast ja väiksemast poest on esmamulje meil, et Marokos saab igast suuremast ja väiksemast linnast osta hašišit. Tooteesindajaid on noori, vanemaid ja väga vanasid ja hind väga soodne. Alkoga ei anna võrreldagi. Meile tundub kõik see nii tagurpidi, et suurem osa seltskonnast, kes ringi liigub on pidevas vines.

Puuviljad ja värske kraam, mis meil Eestis maksab hingehinda on siin väga soodne: melon – 1,5 eurot, 3 tomatit, mango ja 2 laimi- 2 eurot, 5-6kg arbuus ja 1kg mureleid 6 eurot. Memmede küpsetatud sai 20 senti. Kõik nii maitsvad.

Esimene lõunasöök väljas üllatas meid ka positiivselt. Meie 4-liikmelise seltskonna lõunasöök läks maksma 40 eurot, millest omakorda 16 eurot moodustas 4 alkoholivaba õlu. Niisiis kannatab vabalt ka väljas süüa. Eks paista, mis hind on mereäärsetes linnades, kus turiste rohkem, sest see hind on ikkagi sisemaal pakutav hinnaklass.

Rääkima peab veel kuumusest. Meie reis Marokosse oli kõige kuumemal ajal kuna see sobis kõige paremini kogu seltskonna igapäevase elukorraldusega kokku. Tegelikult oleks hea Marokot külastada mais või septembris. Siis veel ilm soe, aga mitte nii kuum, kui meie reisi ajal. Igapäevane temperatuur oli meil 33-35 kraadi ning vahel harva alla 30 kraadi. Päevasel tipphetkel 45-50 kraadi. Võite arvata, millise koormuse see paneb tehnikale ja kui oluline on sõita targalt ning vältida bussidele ebavajalikku koormust.

Esimene peatus Chefchaouen

Esimeseks piirkonnaks, kus me plaanisime veidike ringi vaadata oli Chefchaoueni linn ja ümbritsev piirkond. Õhtuseks laagriks leidsime toreda platsi, kus avanes imeilus vaade helesiniste majakestega linnale. Meie plaan oli hommikul teha väike jalutuskäik linnas ja siis edasi liikuda linna lähedal asuva kose juurde. Väike jalutuskäik venis meil lõunani, sest kitsad tänavad ja väiksed poekesed olid nii omapärased ning mingil põhjusel tahtsime neisse ikka ja jälle sisse vaadata. Pealelõunaks sobis ideaalselt kose vaatamine. Samas me teame, et meil on nende koskedega „mingi värk“. Nimelt ei õnnestu meil neid igakord näha ja lisaks kipume me sattuma neid jahtides, kas valele poole tõkkepuud või mõnda teise kohta, kus me olema ei peaks. Seekord oli veidi parem verisoon. Kosejahil me 100% tulemuseni ei jõudnud, aga teekond sinna pakkus ilusaid vaateid, oli põnev, veidi huvitav ja ka keeruline. Näiteks vahepeal oli lõik, kus oli valida rinnuli vees sumpamine või nn laudtee, aga see oli okstest tehtud. Sellele veidi ebastabiilsele kitsale ehitisele ronis korraga umbes 40 inimest ja siis see vajus vee alla ning proovile pandi nii inseneride poolt välja mõeldud arhitektuur kui ka ehitajata professionaalsus. Meie saime selle läbitud, aga ei julge pakkuda, kas see ka 2 kuu pärast nii suurt kogust inimesi suudab veepinnal hoida.

Meie teekond jäi katki kuna ronimine kivide vahel muutus järjest ohtlikumaks ja otse loomulikult olime me kõik vahe matkavarustuse valinud ja teele asunud plätudega. Niipalju meil siiski ette mõtlemist oli, et seljas olid ujumisriided. Nii me siis üheskoos otsustasimegi peale 1h20min matka, et plätudega edasi liikumine ei ole mõistlik otsus ja tagasi tuleb ka ju matkata. Ühise otsusena keerasime kannalt ringi ja alustasime tagasiteed autode juurde. Väike ujumispaus jahutamiseks ja 1,5 euro eest sai igaüks omale vitamiinipommi ehk suure topsi värskelt pressitud apelsinimahla. Olenemata sellest, et me päris sihtkohta välja ei jõudnud ja veidike jäi kummitama tunne, et loobusime u paarsada meetrit enne koske, jäid kõik selle matkaga rahule ja saime edasi liikuda õhtusesse laagripaika. Vot see oli üks huvitav kogemus.

Laagripaiga otsingul jõudsime esmajärjekorras tupikteele, kus oli suur kanepiväli. Eemalt lehvitasid meile 3 meest. Tundus kahtlane, Kristo viskas neile käppa ja lahkusime selg ees. Ei tundunud mõistlik see plaan jääda sinna 3 mehe ja kanepivälja peale laagerdama. Otsustasime minna katsetada ühte teeotsa, mida ennist silmasime. Plaan toimis, sest teiselpool väikest küngast oli täpselt selline plats, kus me ennast paika saime sättida.

Päev oli päris pikk ja väsitav, sest lisaks toredatele tegevustele oli ikkagi kuradi kuum väljas. Suurt õhtusööki tegema ei hakanud ja otsustasime, et kerge Knorri makaroniroog on piisav. Jõudsime just oma veiniklaasid täita ja kokteilid nautimiseks ette võtta, kui laagrisse saabusid kaks esimest külalist. Tutvustasid ennast (nimetame nad tooteesindajateks), pakkusid meile värsket kaupa ja kutsusid perega tutvuma. Selgitasime neile kahes keeles ja rahvusvaheliste käemärkidega, et me kaupa osta ei soovi ja kodukülastust nende juurde ei plaani ette võtta. Soovime lihtsalt magada ja lahkume järgmisel hommikul.

Peale korduvat keeldumist said savust vines härrased vist aru, et me nende taimedele oht ei ole ja neid korjama ei hakka. Meie kohtumine venis siiski pikemaks, kui üks tooteesindaja läks veidi eemale ja tõi meile värsked taimed, et meile näidata, milline lopsakas kraam neil siin kasvab. Teine nooremapoolne korjas meie nina alt kuivanud taime, eemaldas lehed ja näitas kuidas seemned taimedest kiiresti kätte saada. Me oleme ikka nii rohelised selles põllumajandusharus, et ei saanud ise arugi, et istusime keset teiste kanepipõldu 😊 Õhtupimeduses saabus laagisse veel kaks tooteesindajat. Üks popsutas kohe meie kõrval ennast korralikult pilve ja no vestlesime ka nendega põllumajanduslikel teemadel. Hind pakutavale tootele oli muidugi maru, sest Euroopas maksab 1 gramm ca 20-25 eurot. Siinne põllupealne pakkumine oli aga 80 eurosenti grammi eest.

Hommikul kohvi nautides olid müügimehed jälle platsis ja kaup kaasas. Keeldusime ka seekord viisakalt, pakkusime neile võileiba ja arbuusi ning asusime teele. Nüüd on vaja veidi pingutada ja läbida kilomeetreid, et jõuda järgmisesse piirkonda. Lisaks pidime hakkama oma reisiplaani kohendama, sest ajusoppi jõudis teadmine, et kõike plaanitud seekord ei jõua läbi käia. Kindel oli, et ilma Sahara kõrbe külastuseta pole see reis oma eesmärki saavutanud. Sinna me siis suuna võtsime aga enne veel korra poest läbi, sest külm õlu ja väike kokteilimaterjal vajas täiendamist.

Alkoholiga on siin ka keerulised lood. Põhimõtteliselt kuskil alkot pole. Märjukest saab osadest hotellidest ja ka mõnest baarist. Poodide osas on, aga kindlad alkopoed ja need on siis näiteks Carrefour poodides ehitatud eraldi keldriruumidesse. Ukseesisel käib vilgas sebimine nii sisse kui ka välja ja kliente tundub jätkuvat. Kohalikud tarvitavad alkoholi vabalt vaatamata oma usule ja seadusloomele. Hind võrreldes teiste joovastavate ainetega võrreldes on märkimisväärselt kallim: 24 purki 0,33cl heledat õlut maksis 36 eurot, see teeb ühe õllepurgi hinnaks 1,5 eurot.

SAHARA – üks suur, suur liivakast

Teadsime juba kodust teele asudes, et Sahara saab olema meie reisi üks eesmärk, sihtpunkt ja väljakutse. Tohutut kuumust trotsides ja salamisi lootes, et tehnika peab asusime teele. Temperatuur väljas oli 48 kraadi. See teekond ei ole lihtne ei autodele ega ka reisijatele autodes.

Meie viimane peatus oli Fesis, kus käisime poes varusid täiendamas ja see järel ootas meid ees ligi 460km sõitu mööda asfalti, pikki, laugeid, kurnavaid tõuse võttes. Jagasime selle sõidu kahte ossa ning planeerimise ühe laagriplatsi kauni järve äärde (33°04’48.6″N 4°59’03.4″W). Tegemist oli taaskord ühe imeilusa kohaga ja tundsime, kuidas Maroko meid taaskord hellitab ja pakub silmailu ka õhtuses laagris. Seekord pakkus laager meile ka väikse vaatemängu, kus eemal kohalikud püüdsid ühte vana mersut järvemudast välja tõmmata. Omavahelises vestluses lepiti kokku, et lähme appi, kui nad välja ei saa. Suure pusimise peale saadi ikkagi auto kätte ja meie abi vaja ei olnud.

Hommikul järve äärest startides andsid mõlemad bussid meile väikse hoiatuse. Meie buss ei lubanud esimest käiku sisse panna ja Kristo bussil vajas veidike rohkem õhku üks õhkvedru. Õnneks ei olnud tegemist millegi sellisega, mille osas ei oleks saanud läbi rääkida ja lahendusi pakkuda ning seejärel jätkasime retke.

Kristo ja Kristina autol sai Hispaanias konditsioneer värskelt täidetud, aga olid need tohutud temperatuurid väljas või siis need kurjakuulutavad lauged tõusud, mis nende bussi mootorile üldse meelejärgi ei olnud, niisiis oli nende bussis sõna otseses mõttes saun. Selleks, et edasiliikumine võimalik oleks olid nad konditsioneeri välja lülitanud, temperatuuri maksimumi keeranud ja auto aknad alla lasknud. Puudu oli veel keris, et leili visata. Meie reisisõbrad tegid eriti suuri pingutusi, et jõuda seatud eesmärgini. Õnneks oli neil sama eesmärk 😊

Meie teekond viis meid läbi Tarouzit Oasise ja Darmshan kose. Vaadates temperatuuri väljas tegime otsuse jätta kosk avastamata (kavaldasime ise seekord kose üle) ja piirdusime ainult oaasi vaatamisega. Edasi liikudes ja vaikselt lootes, et tagasilööke ei tule jäi meile silma üks maasturite joru ja olimegi jõudnud peaaegu sihtkohta. Ühtäkki valvsus kadus ja jalg jäi liiga kauaks gaasipedaalile, kui meie ees seisis politseinik ning andis seekord märku jääda teeäärde seisma. Jah – me olime ületanud kiirust! 15 km üle lubatud kiiruse oli see, mida näitas radar. Tunnistasime ennast süüdi ja jäime ootama summat, mida see rikkumine meile maksma läheb. Politseiametnik vabandas korduvalt, et peab meile ikkagi trahvi kirjutama ja nii me saimegi oma esimese (ja viimase) trahvi Marokos – 150 dirhamit (u 15 eurot). Maksime trahvi ja läksime sõpradena lahku. Ta nii ilusti ja korduvalt vabandas ka, et mis siis ikka … 😊

Kui tavaliselt politseinikule trahvi makstes on selline paha tunne, siis seekord see meie tuju ei mõjutanud. Eemalt paistiski Hassilabied. Nüüd lõpuks ometi saime asfaldilt maha keerata ja hakata valime neid radasid, mis meie kaartidel on värgitud katkendjoonega. Sättisime esimesed rattad liivale ja lugesime ennast kõhele jõudnuks. Ei, mitte laagrisse vaid Saharasse.

Vaikselt kulgesime edasi ja otsisime sobivat paike kuhu õhtune laager püstitada. Õnneks oli meil Kristo, kes oli varem liivaluidete vahel laagris olnud ja kellel oli ka „nägemus“ milline see koht olema peaks. Niimoodi chillides ja sobivat luidet otsides, mille taha peitu pugeda, jõudsime külale lähemale ja kohe varsti oli ka kohalik reisikorraldaja platsis. See oli iseenesest tore, sest kuulasime ära kõik pakkumised ja soovitused. Ühtlasi saime teada, et ainult paar päeva tagasi oli olnud suur liivatorm, mis liivamägesid ümber paigutas. Vahetasime ka kontakte, sest meil ei olnud veel päris selge, mis edasi saama hakkab (ja äkki on vaja hiljem hoopis abi). Reisikorraldaja soovitus oli ka, et jääge külast veidi kaugemale, sest kohalikul külalapsed pidid tulema tervitama ja kui ühel hetkel ei ole neile enam meelehead anda, siis võib ka kivirahe alla jääda.

Lõpuks leidsime just sellise platsi, mis meile sobis ja millele jõudmine oli meie bussile ka jõukohane. Selline tore plats, mis kolmest küljest piirnes suurte liivamägedega. Käik sisse ja… saigi täpselt siis pargitud, kui bussil jõud otsa sai 😊 Tehtud!

Temperatuur leevendust ei andnud, õhtuks ja ööseks langes küll 10 kraadi, aga jäi ikkagi 38 kraadi peale paika. Plaan oli õhtul niikaua üleval olla ja kokteile nautida, kui uni tuleb ja seejärel lahtiste ustega magada, et soe tuul natukenegi liikuda saaks. Kahjuks jäi lahtiste ustega magamise mõte meil katki, kui avastasime bussi all väiksed valged pika tuttsabaga kõrbehiired. Niisiis, uksed kinni, et nad meile koju kaasa ei reisiks.

Kõrbehiirte kodu oli kohe meie laagri kõrval. Õhtu lõpuks olime nendega sõbraks saanud ja nad näitasid meile isegi oma käiguteed, mille kaudu nad oma kodudesse lähevad. Hommikul me neid enam ei näinud, aga tundus, et nad olid kogu suguvõsa kutsunud meid vaata või siis oli mingi muu action olnud, sest sellist jälgede sigri-migri ei ole kuskil varem meile silma jäänud. Oli tunne, et keegi kaotas seal elu..

Hommikul ärgates oli Kristo juba kaugel-kaugel. Meie jäljeajamine leidis tema tooli laagri kõrvalt oleva liivaluite tipust ja Kristo ise oli valinud järgmise kõrge tipu, et veel kaugemale kõrbesse kiigata. Kristo leitud asusime hommikukohvi nautima.

Ei läinud kaua, kui tundsime, et keegi jälgib meid. Püüdsime jätkata oma tegevustega, et mitte külalisi omale laagrisse kutsuda. Silmapaar tuli vähehaaval lähemale ja lähemale, kui ühtäkki olegi laagri kõrval luite tipus. Võttis veel julgust ja siis laskus laagrisse.

Kohalik kaupmees ei pidanud paljuks tulla meile oma kraami tutvustama ja müüma. Nii me siis kuulasime huvitavaid fakte Maroko kohta ja tänutäheks soetasime omale mõned meened.

SALOMINI VARAKAMBRID ja SÕIT ÜLE ATLASE MÄGEDE

Saharast lahkudes oli meil järgmiseks planeeritud sõita üle Atlase mägede Marrakeshi, et seal paar päeva aeg maha võtta, puhata hotellis ja vaadata oma silmaga, mida kujutab endast Marrakeshi vanalinn, millest me niipalju oma sõpradelt kuulnud olime. Selleks oli taas vaja istuda autodesse ja asuda kilomeetrid sööma… esialgu mööda asfalti. Algatuseks 370 igavat kilomeetrit õhtusse laagriplatsi. Kas tõesti ainult 370km? Tundus nagu 730km. Sõit oli pikk ja kahjuks ei olnud ka aknast midagi põnevat vaadata. Vahetult enne planeeritud laagriplatsi sõitsime läbi linnast Ouarzazate (Kasbah Taourirt). Meie pilku püüdis üks huvitav tänavanurk. Oli see turg? Või muuseum? Või vanakraamipood? Midagi, mida pidi minema vaatama. Samas oli õhtu juba käes ja jätsime avastusretke järgmisesse hommikusse.

Taaskord õnnestus meil laagriplats saada veekogu äärde ja seekord jõudsime ka ujuma. Ideaalne. Meil ei ole kordagi olnud laagriplatside leidmisega muret ja see tundub kuidagi uskumatu, et sind ei aeta minema või et teele on pandud tõkkepuu.

Järgmine hommik ja päev jätkas meie üllatamist. Kohe hommikul, kui läksime avastama õhtul pilku püüdnud tänavanurka saime julgelt astuda tagasi Salomoni aega ja elustada oma ettekujutuse varakambritest. Käik käigu ja tuba toa haaval ikka sügavamale ja sügavamale.. vaikselt hakkas juba kõhe, kas me ikka välja ka oskame minna. Käigud kambrite vahel olid kitsad ja kraami täis. Osa väljapandud kaubast oli uus ja osa vana, kõrbest välja kaevatud antiikesemed. Kindlasti oli seal ka Aladdini lamp, kus peidus džinn ja valmis meie kolm soovi täitma. Püüdsime silmadega seda leida, aga meil seda õnne antud ei olnud. Jääme ikkagi lootma Eesti Lotole 😊

Ouarzazate linna lähedal on ka Atlase filmistuudio. Tegemist on linnaga, kus on filmitud mitmed tuntud filmid nagu Gladiaatori ja Muumia. Hommikul rulluski meie ees lahti Salomoni varakambrite keerdkäigud ja kuskil ajukupli all hakkas fantaasia tööle ning käima lükati Aladdini multikas. Niisiis olime juba sellises meeleolus, kus üks fantaasia toitis järgmist lähtuvalt sellest, mis me aknast välja vaadates nägime. Ühel hetkel tekkis meie reisisõprade seltskonnal kindel veendumus, et ka Sõrmuste Isanda süžee ning idee on saanud alguse just sellest linnast ja piikonnast. Kohe kui me hommikul startisime Atlase mägede poole püüdis meie pilku kuskil kaugel eemal üks päikese käes ja kõrgel posti otsas sirav silm. Ristisime selle kiirelt „Sauroni silmaks“. Pealelõunal, kui olime jõudnud Atlase mäestikku ning meie radadele jäid söekaevandused ning üleni tahmased mehed, kes said kohe hüüdnimeks „orkid“ ja silm ikka meid aegajalt mägede vahelt jälgis olime kindlad, et Sõrmuste isanda filmi idee on 100% saadud Marokost. Väga sürr hetk oli ja me polnud lõunasöögi kõrvale veel isegi õlle punki avanud.

Atlase mäed on muidugi fantastilised. Kuna meie reis oli maasturbussidega, siis valisime omale rajad, kus busse veidike proovile panna. Võrreldes eelmise päevaga oli vaade aknast hoopis midagi muud. Rajad looklesid mäenõlvadel ja vahepeal oli tunne, et keegi on tee lihtsalt kokku pakkinud ja kuskile mujale viinud. Kui „orkid“ ja „orkide valmistamise“ tehased välja jätta, siis  aegajalt sattusime väiksematesse küladesse ning arutasime teemal, kuidas inimesed nendes külades elavad ja milline nende argipäev seal võiks olla ja kas nendes külades ja väiksemates linnades on ka linnapead, kes külaelu veavad.

Taaskord oli tunne, et meil on liiga vähe aega, sest väga oleksime tahtnud veel mõneks päevaks mägedesse jääda. Saime põgusa tunnetuse Atlase mägedest ja sellest, et see kõik on see, mis meile meeldib ja jääme seda ilmselt meenutama ka tulevikus.

SIGIN-SAGIN MARAKESHIS

Marrakshis oli meil planeeritud ainsad hotelliööd. Tahtsime näha kuulsat vanalinna, turgu ja osta koju kaasa vürtse ning vaadata, kas kuulsad Maroko vaibad ka lendavad 😉

Peab tunnistama, et meie eeltöö hotelli broneerimisel jäi soovida. Hotell oli küll suurepärases kohas otse Medina südames, aga autoga hotellini jõudmine ja parkimiskoha leidmine käisid meile kokkuvõttes üle jõu. Olme pannud navigeerima autos kõik nutiseadmed ning püüdsime hotellini sõitmiseks leida kõige mõistlikumat lahendust, kui ühtäkki neelas Medina Kristo ja Kristiina bussi alla. Medina kitsad tänavad, kus mõlemal pool tänaval laotatud müügiks kaup ja sinna mahtus veel rohkelt rahvast. Viimane 2 sekundit, kui nägime nende bussi tagavararatast ja kadunud nad olidki. Õnneks säilis meie vahel raadioside ja selle katkemisel oleks asi ikka täitsa pekkis olnud. Meil õnnestus veel tagurpidi käik sisse panna ja vaikselt leida tee väljasõiduks.

Proovisime leida teist teed, aga ka see katse õnnestus. Leidsime Medina serval ühe väikse parkimisplatsi ja jäime kadunud sõpru taga igatsema. Ei kulunudki rohkem, kui umbes 45 minutit ja sõbrad leidsid meid üles. Nüüd vajasime uut plaani!

Peast käisid läbi kõikvõimalikud variandid, kuidas seda olukorda lahendada. Üheks variandiks oli leida uus hotell, aga samas ei olnud me kindlad, et seal parkla on (sest meie algselt valitud hotelli juures pidi ka parkimine võimalik olema) ja lisaks olime me juba hotelli eest ette maksnud ja me ei oleks sea raha tagasi saanud. Järgimeks variandiks oli minna hotelli ja uurida täpselt, et kuhu me saaksime bussid jätta – mehed läksid. Naiste ekipaaž jäi autosid valvama ja välja selgitama, kus asub hotellile kõige lähem valvega, tasuline parkla. 30 minuti möödudes oli selge, et hotellil meile head lahendust parkimiseks ei olnud ja otsustasime sõita lähimasse valvega parklasse ja sealt siis taksoga hotelli liikuda. Plaan toimimis ideaalselt ja meie suurepärane hotellipuhkus Marrakeshi Medinas sai alata. Too õhtu me muidugi kuskile enam minna ei jõudnud, sest olime täitsa väsinud. Kobisime hotelli katuseterassile, tellisime teenindajalt veidike snäkke lauale ja lihtsalt nautisime ilma ning õlut.

Hommikul olime puhanud ja valmis seiklema. Alustasime varakult kuna tahtsime näha kuulsat vürtsiturgu ja vaibaparadiisi ja kuigi 48-st kuumusekraadist oli Marrakeshis õnneks ainult 35 kraadi alles, siis kitsastel tänavatel ei olnud tuult ning lõunaks pidid valged inimesed ikkagi varjuma oma hotelliurgu. Veel enne seda sattusime libedale teele ja järgnedes kohaliku sõbralikule kutsele näha midagi erakordset, sattusime „suurepärasesse“ nahatöötlemise tehasesse, kus vanal traditsioonilisel viisil toimus loomanahkade parkimine. Nõrgema lõhnataluvuse piiriga inimestele nagu Ketlin anti piparmünt nina alla ja lükati julgelt haisvate tünnide kõrvale… vaata – nii see siis käibki. Seejärel viidi nahapoodi ja pakuti suurepäraseid tooteid müügiks. Pilt selge ja sooviga lahkuda küsiti ka raha selle ekskursiooni eest. Pakutud summa ei sobinud meie võõrustajale ja seejärel me lahkusime. Pidevalt korrutati meile, et tulge vaadake, et vaatamine on tasuta ning siis ühel hetkel enam ei olnudki tasuta. Lugu läks veelgi imelikumaks, kui 10 minutit hiljem härra meile mootorrattaga järgi sõitis ja pakutud eurod ikkagi välja küsis. Naljatilgad. Oleks kohe võinud ütelda, et tulge me näitame teile kuidas asjad käivad ja makse selle eest 10 eurot. Me oleks nagunii läinud vaatama seda tsirkust 😊

Lugesime õppetunni sooritatuks ja otsustasime, et tulevikus enam sama ämbrit ei kolista.

Nüüd edasi turule. Leidsime lõpuks Medinast üles selle kuulsa turu, millest kõik meie tuttavad räägivad. Sukeldusime kaupa kaema ja vaipasid silitama. Kaasa sai ostetu igasugu uut ja huvitavat. Kõige enam panime rõhku erinevatele maitseainetele. PS! Lendavat vaipa kahjuks ei leidnud ja tavalist vaipa me kah ostma ei hakanud.

Marrakesh jättis igaühele meist mingi huvitava tunde või kogemuse. See ei olnud halb kogemus, pigem samasugune nagu see vanalinn oma olemuselt oli: sigin-sagin, siia-sinna, üle maa ja läbi linna.

Kristina lühikokkuvõte sellest külastusest oli järgmine: “Marrakeshi vanalinn Medina on omaette vaatamisväärsus. Sõna kaos on ilmselt parim kirjeldus. Rollerid, eeslid, autod ja inimesed katsuvad kuidagi kõik koos kitsastele tänavatele ära mahtuda. Rollerid kimavad kui pöörased inimeste vahel. Kõik tahavad kõike sulle maha müüa ja pähe määrida. Lisaks tahavad kõik sind aidata ja iga aitamine tuleb ka kinni maksta. Kiirelt sai selgeks, et abimehed tuleb eos kukele saata ja ise kaardi pealt näpuga järge vedada, sest kogu selles kaoses ja miljonis eri käigus on eksimine kerge tulema. Kogemus oli huvitav ja miks mitte kunagi juba hulka targemana veel seda kaost kogeda.”

SEIKLUSED MAROKO RANNIKUL

Maroko viimasel nädalal oli planeeritud meil rannikuäärt avastada. Mida seal siis avastada? Meie avastasime ennast näiteks mitmel korral militaartsoonis ning seda ühel ja samal päeval

Püüan selle kiiresti kirja panna kuidas see kõik siis nii juhtus. Juba reisi algusest peale oli meil plaan paar päeva lihtsalt mereääres puhata. Tahtsime leida sellise mõnusa privaatse ranna, kus oma laager püsti panna ja lihtsalt olla. Kuigi interneti foorumid kirjutasid, et Maroko rannikul on keeruline laagripaika leida, siis meie seinine Maroko kogemus rääkis sellele rist vastupidist. Kõik õhtud olime laagrikohad leidnud ilma suurema vaevata. Vahel oli abi apist „Park 4night“, aga samas leidsime ka sobiva koha nii, kui googel mapsist satelliidi vaadet uurides tekkis tunne „siin võiks sobida“ sai ka sobiv koht mõnikord nii leitud.

Meie hommik algas ikka nii nagu tavaliselt, et esmajärjekorras ettevalmistused, siis õige suund kaardile ning teepeal timmisime juba koordinaate nii, et võimalik laagriplats oleks kella 16ks leitud – valitud koht kahjuks ei sobinud meile kuna seal oli liiga palju rahvast ja liiga lage oli kõik. Ühine otsus oli edasi liikuda. Valisime järgmise teeotsa – jälle ei saanud randa. Pidime edasi liikuma. Kolmas teeots oli juba paljulubav, aga siis tuli piirivalvur ja randa ei lubanud sõita. Peale läbirääkimist lubas jääda õhtuks metsatuka äärde laagerdama – jällegi, polnud see päris see, mida me otsisime ja väike lootus oli, et saame ikkagi koha, kuhu jääda kaheks ööks paika. Neljandaks punktiks oli järv – varem ei ole see meile peavalu tekitanud ja vaikselt hakkas ikkagi tunduma, et randa me jääda ei saa, siis järve äärne sobis meile samuti hästi. Kulgesime järve äärde – esimest korda terve reisi jooksul oli kõikvõimalikud teeotsad tõkkepuudaga piiratud ja järveäärne ala kinni. Mis siis ikka, tagasi ranniku äärde – leiame selle koha ilmselt ikkagi ranniku ääres – kasvõi üheks ööks.

Viies soovitud punkt viis meid teist korda kokku piirivalvuritega (sellised sõbralikud sellid olid), kes meid mereäärde laagrisse jääda ei lubanud ja peale meie ja busside dokumentide kontrolli näitasid kaardil koha, kuhu me võiksime laagrisse jääda. Mis siis ikka, pole just see, mida me soovisime, aga magame selle öö ära, hommik on õhtust targem. Suundusime veidike tagasi sinna kuhu piirivalvurid meile soovitasid laagrisse jääda.. ja äkki oli kell 12 öösel.

Me polnud ennast veel päris paika saanud, kui uued piirivalvurid jälle kohal. Taaskord sama jutt – siia te ei tohi jääda. Meie kolmandad läbirääkimised “google translate abil” piirivalvuritega lõppesid korraldusega järgneda neile. Otsetõlge araabia keelest eesti keelde oli “järgne mulle armsasse kohta”. Uskuge mind.. see on täpselt see, mida sa ootad piirivalvuritelt kell 12 öösel teades, et sa oled kohas, kus nad ei taha, et sa oleksid. Väike ärevus ja arutelu autode vahel, et mis see “armas koht” olla küll võiks järgnesime eessõitvale autole. Kas meid ootab eest ekskursioon kordonisse, kerge vestlus ülekuulamise vormis, vanglaruumide külastus… siiski mitte..? Õnneks ei pidanud kaua ootama ja 10 minuti pärast leidsime ennast jõesuudmes olevalt liivaplatsilt koos sõnadega: magage siin. Kell oli juba üle südaöö ja tegelikult ei osanud me enam kuskile mujale minna ka. Üheskoos otsustasime jääda ööseks paika, mis tegelikult õli piirivalvurite poolt heaks kiidetud ja mida sai eemal olevast väiksest majakesest ka jälgida. Kes soovib seda kohta minna oma silmaga üle vaatama, siis see asub siin: 34.273134 -6.648202. 

Esimene ärevus hakkas vaikselt taanduma ja meie muretu seiklusi otsiv seltskond tundis ennast taas koduselt ning lubas omale ühe väikese Vana Tallinna sooja teega enne maga minekut. Kui te nüüd küsite, et kas vahepeal oli ilm külmaks läinud, siis vastus on „ei“. Meie reisiseltskond oli lihtsalt pihta saanud mingi viirusega ja kurguvalu raviks sobis hästi kodust kaasa võetud kraam ja Marrakeshi turult ostetud piparmünt. Soe tee leevendas meie pingelist õhtut veelgi ja tegime veel teise ringi sooja teed 😊

UUS PÄEV – UUED PLAANID

Niisiis, kõik kes te mõtlete tulevikus minna Marokosse ja jääda ranniku ääres laagrisse, siis see ei ole hea plaan. Mõelge omale kohe alguses uus plaan. Internetiavarustest ja erinevates reisiblogidest selgub, et rannas saab ööbida, kui valite mõne ranna peale Agadiri. Garanteerida seda muidugi ei saa, sest ise ei ole sealpool käinud, aga tasub seda infot ikkagi meeles pidada.

Hommikul, kui auto uksed avasime, siis avanes meile vaade, mis ilmselt pikka aega ei lähe meelest. Meie ümber oli suur liivaplats (teadsime seda juba eelmisest õhtust), aga see plats oli suhteliselt prügi täis. Kahe bussi vahele olime tekitanud omale puhta ala ja lülitasime endal need tsensorid välja, mis oleksid eemal olevad sodi ja koera kakat märganud. Siiski, siiski… varbaid liiva sisse ei soovinud panna.

Jõesuudmes käis aga vilgas elu terve öö. Märkasime seda kohe, kui ennast paika saime.. Kalapaadid sõitsid sadamasse, kaup laaditi maha ning müük sai alata. Seejärel jälle lahkus paat ookeanile uut saaki koguma. Meiepool kaldal toimus kauplemine kohalikule külarahvale, aga vastaskaldal oli suurem turg.

Hommikul läksime ka ise pakutavat kaupa üle vaatama. Õnneks kohalikud kaupmehed lubasid teha mõned pildid. Kala ostmine jäi meil katki ainult seetõttu, et meil polnud täit selgust kuhu me saame laagrisse jääda. Kindel oli see, et sellesse kohta me teiseks ööks jääda ei soovinud. Nii oligi aeg hakata punuma plaani ning arutama, mida edasi teha. Siililegi oli selge, et vajame plaani A ja B ja võibolla ka C. Plaan A oli vaadata veel mõnda randa ja plaan B oli kämping ja plaan C  on hotell.

Plaan A tundus kohe võimatu missioon ja jätsime selle kohe hea meelega Kristole, sest tegelikult on Kristol selliste kohtade leidmiseks väga hea nina. Meie buss võttis ette plaani B ning otsis kontakti välja vaadatud kämpinguga sellise ilusa linna lähedal nagu Asilah. Plaan C jäi esialgu kõrvale, sest meile ikkagi see hotelli värk sellistel autoreisidel väga ei sobi.

Olime tegelikult mitmetest kohtumisest piirivalvuritega veidi väsinud, sest kohe, kui kämpingust saime info, et vaba ruumi on otsustasime sõita kohale ja annast paariks päevaks paika sättida. See oli selline tore koht kuna kämpingu aiast välja astudes oli üle tee liivarand ja promenaad Asilahi vanalinna, kus jällegi oli mitmeid restorane, kus sai isegi toidu kõrvale külma õlle võtta. Vot, milline luksus.

Väike Asilahi Medina pakkus turistidele ka meelelahutuseks turgu ning ilusaid seinamaalinguid, mida muide igal aastal uuendatakse. Sellise armas linna külastamine, mis võiks olla lisaks või asendada mõnda suurema linna külastamist nagu Casablanka või Rabat.

KODUTEE

Meie ühine seiklus Marokos hakkaski vaikselt otsa saama. Praamipiletid olid ostetud ja pidime endale tunnistama, et peame kodupoole hakkama liikuma. Viimase öö veetsime taaskord Tangeris ja seekord ka kämpingus, sest tõesti viimaseks õhtuks suuri seiklusi hing enam ei ihanud ning juba varahommikul pidime praamile suunduma, et siis Euroopasse tagasi pöörduda.

Praamipiletid olime varem ostnud kuna meil oli kindel kuupäev teada, millal me peame tagasi Euroopas olema ja nii oli lihtsalt odavam ka. Lisaks sai pileteid 48h enne reisi algust muuta ja nii tundus see valik meile sobima. Laev pidi Tanger Medist väljuma kell 8.00. Niisiis olime varakult kohal, et check in teha ja piletid kassast kätte saada (mingil põhjusel meil see ei õnnestunud üle veebi). Sadamas selgus ka põhjus – laev ei väljunud lubatud ajal. Meie piletid tõsteti järgmisele väljumisele, mis pidi olema kell 11. Mis sa ikka sellises olukorras teed. Lepid sellega, et kell 5 tehtud äratus oleks võinud ära jääda, kui eelmisel õhtul oleks saanud info, et laev väljub hiljem. On nagu on ja nii me siis tiksusime järjekorras esialgu esimesse kontrollpunkti, seejärel tollikontrolli ja röntgenisse ning lõpuks ootasime laeva väljumist nagu samas ikka oodatakse. Kell 11 laev saabus meie laev sadamasse ja väljus siis, kui saabuv kaup ja autod olid maha sõitnud ja uued inimesed peale sõitnud. Hispaanias ootas meid taaskord piirivalve ja kontroll ning nii me jõudsimegi u kella 16 paiku Euroopaasse. Peaaegu 12 h oli päevast kasutatud Gibraltari väina ületamiseks.

Meie päev ei olnud sellega veel lõppenud. Kallistasime ja jätsime Kristo ja Kristiinaga selleks korraks hüvasti. Nemad asusid sõitma oma Hispaania koju ja meie mõtlesime, et valime seekord uue kodutee ja sõidame Algecirast Sevilla ja Valladolidi kaudu Prantsusmaale ja sealt juba transiiti koju.

Koduteel tegime veel mõned peatused ja vaatasime mõned huvitavad punktid üle, mis meile teele jäid ja tegime oma kuu aja pikkusest reisist kokkuvõtteid. Otse loomulikult tundus meile, et meil jäi ajast puudu, mis meil Maroko peale oli planeeritud. Palju punkte jäi läbi sõitmata ja avastamist oleks kindlasti olnud rohkem. Atlase mägedesse tahaks kindlasti tagasi ja rannapuhkuseks leida koht Agadirist allpool. Maroko sisemaal on vaja võtta aega, et mitte läbi tuisata. Suvel minnes peab olema ise valmis kuumuseks ja sama kuumus on ka autodele/bussidele raske. Muul ajal on ilmelt närve söövaks faktoriks vihm, muda ning varingud.

Kui nüüd küsida, kas läheksime uuesti Marokosse trippima, siis vastus on „jah, kindlasti“ (kui ainult see transiit nii pikk ei oleks). Meile väga meeldis ja jäime oma reisi ja reisikaaslastega rahule.

Kuhu edasi? Talv on tulemas ja nagu te aru saate, siis 48 kraadi sooja meid ei hirmutanud. Järgmine sihtkoht on välja valitud samuti kõrgemaid temperatuure pakkuvasse sihtkohta, kus me varem käinud ei ole. Meil on piletid ostetud ja Reisihullud ei puhka reisimisest. Uuest reisist hakkab infot tulema kohe peale seda, kui oleme jõululauas oma kõhud kapsast ja verivorsti täis söönud, sest meie lend väljub kõikide plaanide kohaselt 25. detsembril 2025 kell 14:05 Tallinna Lennujaamast.