Kasutaks algatuseks lauset kuulsast filmist 80. päevaga ümber maailma “Mõned on sündinud seiklemiseks, teised kahjuks mitte…”

Kui kapiservale on valmis pandud riided, jalanõud, dokumendid ja muu eluks vajalik, siis on see selge märk sellest, et aeg uueks reisiks on kätte jõudnud. Reisihullude rahutu hing loodab alati suunduda sinna, kus veel käinud pole ja mis tundub uus ning huvitav. Nii on see ka täna 16.01.2025, kui lahkume lörtsisest Peetrist ja esimest korda puudutavad meie jalatallad Lõuna-Ameerika mandrit, kui lennujaamast avaneb meile uks Peruusse.

Plaanid, plaanid, plaanid…

Reisikorraldaja plaanikohaselt oli reis jagatud 4 mõttelisse ossa.

Esimeseks linnareis. Peruu pealinn Lima on suur  ning seal on kindlasti palju avastada.

Teiseks Amazonas ja vihmametsad. Kava näeb ette, et lendame Iquitosele ja sealt edasi otsime omale sobiva 3-päevase reisi vihmametsa. Reisi teine osa on kindlasti kõige kuumem kuna temperatuurid küündivad 35 soojakraadini.

Kolmas osa on mäed ja Machu Picchu tippu tõusmine. Plaanime ette võtta 2-päevase tripi rajal nr 2.

Neljandaks jätame omale veidi aega, et Peruu meid ise üllatada saaks ja võimalusi on siin mitmeid.  Näiteks võtta ette 1000 km seiklust mööda maad  Cuscost tagasi Limasse bussiga. See pakuks kindlasti võimalust näha Peruust seda osa, mida üldjuhul turistidele ei näidata, lisaks veel ilusaid mägiseid vaateid, kitsaid  äkki ka läbimatuid teid. Teine võimalus on võtta ette trip liivtüünidele ja väikelinna  Huacachina Oasi. Eriti lahe oleks, kui saaksime korraldada nii, et mõlemad seiklused teoks saaksid. Eks paista, mis saab.

Selleks, et kõik see 3 nädala sisse mahutada tuleb kõigepealt ikkagi läbida nn transiit ja lennata Peruusse.

Väike kokkuvõte transiidist

Ei tea kas eelmise Aafrika reisi jätkuna, kus meil läks põlema auto ja uputas hotell alustasime seekord lennuliiklusele takistuseks oleva uduga. Nimelt oli Amsterdami tabanud udu ja kindel oli see, et meie lend Tallinnast õigeaegselt ei välju. Õnneks peale 1,5h konutamist lennukis saime siiski õhkutõusmiseks loa. Kogenud reisijana teadsime, et alla 2h ei tohi omale jätkulendu broneerida ning olime targalt aega varunud ümberistumiseks, seega ei tundunudki see nagu probleemina, et äkki ei jõua jätkulennule. Jõudsime õigeaegselt Amsterdami lennujaama ja lennuk oli ka kenasti kohal. Udu oli ka väljalendu veidike nihutanud, aga väljumise hetk lükkus veelkord edasi hoopis uuel põhjusel. Korraks tundus, et  see suhteliselt suur metallist lind üldse kuskile kedagi viima ei hakka. Nimelt oli osavate kätega töömeestel vaja enne vahetada üks lennuki ratas. Loomulikult lennukit kuskile remonti ei viidud vaid see väike tööots vahetamaks tohutult suur ratas tehti ära sealsamas reisijate silme all.  Õnneks eelmised reisijad olid selle lennukiga  vähemalt elusana kohale toodud. Niisiis pandi lennulike uus ratas alla ja saime reisi jätkata. Lend oli 12h pikk ja tuleb tunnistada, et suhteliselt nüri on sedasi oma lühikeses elus selliselt aega veeta. Toit ka mingit maailma suurimat kulinaarset elamust ei pakkunud, aga vähemalt õlu oli külm ja vein ka suht ok maitsega. Kõik see ebamugavus ununes kohe, kui Peruu lennujaamas meile uksed avanesid.

Linnareis Limas

Reisikorraldaja oli meile broneerinud kolmeks päevaks Limasse hotelli ja valik on igati ok. Hotell koos maitsva hommikusöögi ja basseiniga. Esimeste päevade programmis on Lima linnaga tutvumine, reisiplaani korrigeerimine, raha vahetamine ja internetiühenduse tekitamine.

Telefoni soetatud andmeside sai valitud 1 kuu pikkune leping ja 30GB andmemahtu, hinnaks 44 eurot. Peaks meile piisama küll.

Trotsides ajavahet ja kohanedes uues sihtkohas hakkasime planeeritud punkte noppima.

Lima üheks kuulsaks kohaks on Inkade turg ja sealsed alpaka villased tooted. Kui erinevatel maadel räägitakse, et just nende lambavillast või koerakarvadest on kõige soojemad tooted, siis üks on kindel – alpakad on nii lahedad ja armsa olemisega, et nende beebi alpaka villast valmistatud tooted tunduvad meile kõige pehmemad. Paned kaela salli või pähe mütsi ja no kohe tahaks kõik asjad endale osta. Meie soetasime omale mütsid ja peanupp on kindlasti rahul, sest müts on pehme, soe, lahedate värvide ning inkadele kohaste mustritega. Samuti on väga populaarsed  erinevates värvides ja erineva disainiga ponchod. Suurlinnas neid hetkel kellelgi seljas ei ole aga kindlasti kohtame neid kandvaid peruulasi mägedes.

Lima linn paikneb Vaikse ookeani ääres ja loomulikult võtsime plaani ujumise selles ilmatumas veevannis. Päeval päike kuumutab ja igati mõistlik tundus sammud rannapoole seada. Lima rannad on kivised ja need ei ole mingid pisikesed kivid vaid sellised rusika suurused, ümarad ja kuumad, mille peal oli võimalik ka ennast pikali sättida. Loomulikult ainult hetkeks, sest kuumad kivid kütavad altpoolt ja kuum päike pealtpoolt ja sellises olukorras kaua vastu ei pea. Vaikse ookeani suured lained olid kohale meelitanud surfarid ja ka ühe surfari koera. See oli üks tore jälgimine kuna kutsu ei tahtnud oma peremeest üksi vette lubada.. või siis tahtis ka lihtsalt surfata. Nii õnnestus meil näha ka surfikoera surfilaual.  Kordamööda seadsime meiegi sammud vette. Lained olid päris suured ja vesi üllatavalt jahe. Pakuks u 20 kraadi. Meie reisiseltskonnast 50% ikkagi reaalselt ujus Vaikses ookeanis ja teine 50% piirdus jalgupidi ookanivee testimisega. Iga lainega saime ka kivirahe mööda jalgu.

Ajavahe ikka kiusab ja keha ei saa veel päris hästi pihta, millal peab magama, millal sööma ja millal üleval olema. Kolmanda reisipäeva hommikul kell 05.00 uni läinud ja kõht keset ööd tühi – selge pilt, et me ei ole veel kohanenud. Näiteks eile keskpäeval siinse ajajärgi kell 15:00 arvasime, et pikutame veidi ja siis plaaniks minna õhtuks linnapeale kohaliku pidu nautima. Ärkasime kell 22.00, sest magu arvas, et kõri on läbi näritud. Kõht nii tühi, et söö või hobune ära. Kiirelt hotelli juurde linnatänavale, kus haarasime saiakese, sest hobust ei leidnud ja seejärel tagasi magama. Linnaplaan lükkus järgmisesse päeva.

Hommikul uuesti pealinna uudistama. Suuremate vahemaade puhul kasutasime Uberit või taksot, aga muidu jalutasime peatudes aegajalt mõnes kohvikus maitsvaks söögiks või värskendavaks õllepausiks. Vanalinnas tiir jalutatud ja uhketele hoonetele pilk peale visatud võtsime taksoga suuna kohalikule turutänavale Gamarra. Sihtpunktile lähenedes tekkis korraks mõte, et äkki ei peaks autost välja minema. Olime sattunud tõelisse kaubandusslummi. Õnneks ei kaotanud Veix enesekindlust ja arvas, et lähme ikka vaatame, mis koht see on. See otsus tasus ennast täiega ära. Pole varem sellist asja näinud. Liikusime raudväravast sisse ja õmblus tsehhidest mööda ning siis avanes alles vaade, mida raske on kirjeldada. Tänavad paksult rahvast täis, müüjad karjuvad ruuporitesse, mingid mehed lehvitavad reklaampabereid ja kutsuvad sind kaupa kaema. Täiesti erinev kogemus Inka turuga, kus me eelmisel päeval käisime. Kui arvata, et piraatkaup saabub meile Hiinast, siis tegelikkuses oleme oma reisidel ju seda avastanud nii Türgist, Kreekast, Egiptusest, Taist, Filipiinidelt jne jne. Ei ole mingiks erandiks ka Peruu. Kõik maailma kaubamärgid on müügil ka siinses kaubandusslummis.  Koht iseenesest väga must ei olegi, aga jalutades seal ca tunnikese saime aru, et oleme seal ainukesed valged. Suhteliselt pealetükkivad kaubitsejad  olid, aga see oli ka arusaadav, sest kõikidel on sama kaup ja müüa oli seda ju vaja. Mõnest uksest piilusime ka sisse ja Veiks proovis ühte särki korra selga, aga väljanägemine oli kui viiner kiles kuigi pakutav toode oli XL suuruse märgistusega. Piirdusime kogu olustiku vaatamisega ning kaupa me sealt ei ostnud.

Päeva lõpuplaaniks jätsime purskkaevudega pargi (Magic Water Circuit of the Reserve Park), sest sinna tasub minna kella 19ks, kui algab suur muusika ja värvide mäng veega. Päevasel ajal on lihtsalt selline tore koht, kus pered aega veedavad ja lapsed veega mängivad. Hind 5 SOL (1,5 eur) ehk pigem selline sümboolne. Meie piirdusime jalutuskäiguga pargis ja õhtuks ei jäänud kuna pikk päev andis jalgades tunda ja keha kiusas taaskord ajavahe. Sättisime ennast hotellipoole, et teha viimased ettevalmistused nagu raha vahetamine ja kohvri pakkimine, et uuel päeval reisi jätkata.

Lima kokkuvõtteks võib vist öelda, et no paar kolm päeva on igati ok, aga no linn on linn ja kõik järgmised plaanid tundusid hoopis põnevamad. Meile meeldivad rohkem külad, lihtsam ja reaalne elu ja vähem turistilõkse – seega lahkume Amazonase jõe äärde Iquitosesse.

Iquitos – Amazonas – vihmametsad

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, et Iqutosel on jaanuari lõpus väga soe. Ikka väga soe. Kohe, kui lennukist välja astume lööb kuum ja niiske õhk meie riided keha külge ja nii need riided jäävadki kleepuma kui õues ringi liikuda. Temperatuur on 35+ kraadi vilus. Meile meeldib.  

Lennujaamast lahkumiseks valime tuk-tuki. Õnneks on siin linnas lihtne – hinnad on ilusti plakatil kirjas ja mingit kauplemist ei ole. Tuk-tuki sõit kesklinna oli umbes 20 minutit ja andis meile põgusa ülevaate Iquitose linnast. Iquitos on umbes Tallinna suurune linn, kus elab 380 tuh inimest. Autosid on vähe ja peamiseks liikumisvahendiks on tuk-tuk. Teedevõrgustik on olemas Iquitose ümber, aga internetiavarused ütlevad, et mööda maad Iquitosele tulla ei ole võimalik. Seda väidet me ka kontrollisime lennukiaknast välja vaadates – ei ühtegi teed, aínult mets ja jõgi. Kõik kaup ja suurem tehnika jõuab Iquitosele mööda Amasonase jõge, mis lennukiaknast vaadatuna meenutab looklevat teed. Päevasel ajal inimesi liigub vähe (kuumuse tõttu), aga õhtul tulevad pered linnaväljakule jalutama ja aega veetma. Esmamulje on väga mõnus. Iquitosel on ka üks suurem tänapäevane kaubanduskeskus, aga kõik reisikirjad ja blogid soovitavad külastada hoopis Beleni turgu. Siin saab teha ka linnatuuri 2-kordse bussiga ja kohe peatänava kõrvalt võtta paaditripp vihmametsa.

Õhtune jaluskäiguga linnapeal oli selge, et leiame omale kindlasti sobiva hinna ja sisuga pakutava matka vihmametsa. Pidime lihtsalt otsustama, kas lähme üheks või kaheks ööks. See otsus ei olegi nii kerge, kui arvata, sest tegelikult tuleb arvestada väga algeliste elamistingimustega ja siis panna see kaalukausile ürgse looduse vastu, mida meil tänu sellele õnnestub näha. Lisaks tuleb alati arvestada faktoriga, et kõik ei pruugi minna nii nagu sa plaanisid. Üheltpoolt ootas ees tohutu palavuse talumine vihmahooaegses teadmatus dźunglis. Jahedat õhku sellel matkal meile ei anta ja magamine toimub ilma konditsioneerita tubades (hiljem selgus ka, et elektrit antakse päevas 3h õhtusöögi ajaks). Internetist ja telefonilevist võib ainult und näha. Lisaks tuleb arvestada moskiitode ja teiste putukatega, kes soovivad sinuga hütti jagada.

Teiselt poolt oli  vastukaaluks giidi lubadus kulgeda paadiga Amazonasel ja vaadelda päiksetõusuga jõedelfiine ning öisel tripil näha kaimane, matkata vihmametsas, kus giid tutvustab siin kasvavat taimestikku ning vihmametsas elutsevaid putukaid. Lubatud oli ka, et saame  püüda piraajasid ning paaditripp hiigelsuurte vesirooside juurde.

Otsus tehtud, et 2 ööd ja 3 päeva vihmametsas . Olime  valmis taluma midagi täiesti teistsugust ja ilmselt meile harjumatut. Kuulge, mõelge ise… me tulime Amazonase südamesse ja kuidas siis jätame selle seikluse tegemata kuna kardame ebamugavust tunda. 

Imekombel ja juhuse tahtel suutsime me Iquitoselt leida kohaliku Peruu mehe, kes elab koos Śveitsist pärit elukaaslasega ja on käinud ka Eestis. Tal oli tähtis tegelane büroos, mis just selliseid matku organiseeris. Ta oli nii rõõmus, et sai jagada meile kõike, mida ta Eestis nägi ja teadis ning kõik väljendid, mida ta selgeks sai oma Eesti reisi ajal. Diil tehtud ja seadsime sammud linnapeale varustust täiendama. Nimelt peavad vihmametsa minnes olema seljas pikad riided. See tähendab, et nii püksid kui ka särk peavad olema pika varrukaga. Sääsetõrevahend peab olema ja ka pealamp (on mugavam, kui telefoniga valgust näidata). Kindlasti vett, õlut ja midagi näksimist. Hinnas on ka 3 toidukorda päevas ja sellest tegelikult täitsa piisab.

Sisustasime päeva teise poole veelkord Beleni turul käiguga. Lihtsalt jalutasime ringi ja vaatasime, kuidas kohalik elu toimib. Õhtul pakkisime kohvrid ja seadsime vaimu valmis katsumusteks.

AMAZONAS JA VIHMAMETS

Täpselt nii nagu eelmisel päeval kokku lepitud oli giid kell 8.30 hotelli ees ja transportis meid reisibüroosse, kus me kohtusime oma grupi teise poolega, kelleks olid 3 soomlast. Alustasime oma Amazonase reisi 2h bussisõiduga Nauta linna. Nauta on viimane küla kuhu saab mööda teed. Seal lõppeb teede võrgustik ja edasi saab liikuda ainult paadiga. Suured kaubaalused toovad ja viivad siit kaupa mujale maailma ja väiksed alused viivad turiste ning kohalike kuskile metsa. Nautas on veel viimane võimalus omale midagi kotti pista, millest vb hakkad puudust tundma (va internett, sest ükski kõnekaart siin sektoris ei toimi). Kahe tunnine paadisõit viib meid Lodge juurde. Lodge on see koht, mis saab meile nn. baaslaagriks. Lodgest alustame matkasid, seal sööme ning magame.

Edasisest on väga raske midagi kirja panna, sest see kõik on nii ebareaalselt ebareaalne, aga proovime seda edasi anda nii positiivselt, kui võimalik 🙂

Elamine on askeetlik. Maja (loe hütt) on kõrgetele postidele lauajuppidest, plekist ja võrgust ehitatud sara. Saame omale toa, mille uks ei käi hästi kinni ega ka lahti.  Äkki on see on hea selleks, et  kohalikul metsaelanikul või putukal oleks lihtsam ka meile toanaabriks kolida. Toa kaks seina on tehtud võrgust, mis annab mõnusa vaate siin kasvavale taimestikule, aga ka vaate väljast sinu toas toimuvale. Lohutame ennast, et tegelikult pole ju vahet, sest elektrit ja valgustust tubades ei ole. Toas on kaks voodit, mis mõlemad on kaetud moskiitovõrkudega ja see saab olema hea pelgupaik, sest siia alla ikkagi igaüks sisse ei pääse. Meil on toas ka veega WC, kraanikauss ja duśś. Duśśist küll vett ei tule, aga me ei plaani ennast siin ka pesta, sest… no ei suuda ja sitasurma ei ole keegi surnud nagu on vana ütlus. Tuletame omale meelde veel erinevaid tõeterasid, ütluseid ja lubadusi nagu “me oleme tugevad ja kannatame ära”, “see on ainult 3 päeva meie ülejäänud elust”, “pesemine on nõrkadele ja virgad lihtsalt kraatsivad ennast”, “Eestis on ikkagi hea elada” jne.

Asjad tubadesse pandud ja lõunasöök söödud võtsimegi ette esimese matka vihmametsa, kus kohalik giid meile erinevaid taimi ja putukaid tutvustas. Põhimõtteliselt on siin nii: kõik taimed, millel on okkad on mürgised (sured 1 tunni, 1 päeva või 3 päevaga), kõik putukad ja ämblikud, millel on miskit punast seljal või küljel on mürgised (sured 1 tunni, 1 päeva või 3 päevaga), suurem osa puid on mürgised ja kui just ei tapa, siis oksele ajab nende mahl küll. Üks kollane minigreip oli söödav ja siis veel paar taime, millest on kasu, kui mõni madu sind hammustab. Me siiski arvame, et päris terveks see taim sind maohammustusest ei tee ja vb sa just ei sure 1 tunni vaid 3 päeva pärast. Madu ja tarantleid me oma üllatuseks ei kohanudki ja seega jäi see teooria meil ka testimata (õnneks). Meie teele jäid veel ahvid, kes tegid hirmuäratavat häält, aga kui me nendele lähemale jõudsime, et neid näha, siis selgus, et tegelikult olid pisikesed pärdikud lihtsalt hirmsa häälega. Matk oli umbes 2,5 tundi ja peab ütlema, et päris rakse. Raskeks tegid selle umbes miljon moskiitot, kuumus, niiskus, pikad riided ja kummikud, mis meile jalga anti. Põhimõtteliselt keha väga hingata ei saanud, aga  saime aimu loodusest, mis meid ümbritses. See salapärane ohtusid täis, kuid samas võimsa vaimuga maailmanurk jättis esimesest hetkest kustumatu mulje.

Meiega koos ühes grupis on veel 3 soomlast (isa ja poeg ja siis veel poja sõber). Üks kolmest põhjanaabrist läks mingile ekstreemmatkale 4 päevaks kuskile sügavale dźunglisse ühe kohalikuga – meie jaoks tundus ta “kadunud sell”. Teine soomlane.. nimetame ta “noor”, oli see, kellega ilmselt juhtuvad kõik halvad asjad. Näiteks läks talle Amazonases ujudes mingi kala kõrva, kes armastas närida pehmeid kõrvakudesid ja kes arsti poolt eemaldati, aga oli oht, et see satikas suutis talle mingid munad kõrva külakostiks jätta. Matkarajal olles “noor” komistas ja sai omale mingid okkad näppu, mida hiljem pikalt eemaldada üritati, kui me Lodgesse tagasi jõudsime – noor jäi ellu. Öösel läks talle väidetavalt hiir kotti ehmatades meie põhjanaabri poolenisti ogaraks. Lisaks kolis veel soomlaste hütti sisse konn, kes neid seal veidi oma kohalolekuga terroriseeris. Nendega koos oli päris lõbus. Said naljast aru ja viskasid ise ka huumorit sekka.

Öö möödus meil üldiselt rahulikult. Vahelduva eduga sai isegi magada ja peab ütlema, et hullult palav ei olnudki. Hommik algas kell 4.45 paadiretkega jõesuudmesse, et nautida päikesetõusu ja jõedelfiinide hommikusööki. Jõedelfiinid tulevad hommikuti jõesuudmesse maiustama, sest väiksemate kalade parved liiguvad lisajõgedelt suuremasse põhijõkke. Delfiinid tulid aegajalt pinnale ja näitasid oma kohalolu, aga kahjuks keegi neist paadi lähedale ei julgenud tulla. Delfiinid vaadatud jätkasime matka väiksemal lisajõel.

Saime teada, et Amazonases jõevesi võib olla kahte värvi: on must ja helepruun (nagu veidi mudane). Mustad jõed on ohtlikud, seal elavad piraajad ja kaimanid ning väidetavalt ka anakondad. Piraajade kohta saime teada seda, et nad ei pidavat olema ohtlikud, kui sul ei ole kuskilt nahk katki. Verepiisk jões pidi piraajad pöördesse ajama ja parve kohale meelditama. Siis ei pidavat pääsu olema, sest suure parvena teevad oma saagiga suhteliselt kiiret hävitustööd. Giid näitas ka oma näppu, kus piraaja teda hammustas. See kalake ikkagi võtab tüki küljest ja läheb kivi alla närima.

Heledad jõed ei ole (väidetavalt) ohtlikud kuigi nende vesi üldse läbi ei paista. Kas see ka nii on, seda me ei tea, sest jões me kedagi ujumas ei näinud. Vabatahtlikult ise ka minna ei soovinud, sest kõrvaputukat omale kõrva pesa punuma ei soovinud. Hommikusel jõeretkel nägime veel ahve ja laisklooma ning erinevaid linde ja kakulisi.

Giid pakkus meile pealelõunaks veel 5 tunnist retke vihmametsas, aga meie loobusime. Ainus, kes giidiga kaasa läks oli “noor”.  Lõunaks tõuseb õhutemperatuur ja on tohutu niiskus. Kõige mõnusam on see aeg vedeleda oma hütis võrgu all, kuulata linnulaulu ja veidi silmi puhata. Kui üldse ei liiguta ja ei mõtle ka, siis vb ei ole nii palav ja raske. Meie jäime ootama õhtust retke.

Päikeseloojanguks sõudsime kohalikku väikekülla, kus oli võimalik näha kuidas inimesed päriselt Amazonase kaldal elavad. See oli ka ainus koht, selles sektoris, kus turistid saavad osta omale aega interneti kasutamiseks. Sõbrad soomlased seda ka kasutasid, meie jalutasime niikaua külas ringi. Majad  kohalikus külas ei erine väga nendest, milles meie olime. Mõnel ei olnud isegi ust eest ja aknaavadel puudusid võrgud. Samas hoolitsesid nad kõik selle-eest, et majaümbrus oleks puhas. Külalelu nagu külaelu ikka: lapsed mängivad palli ja jooksevad ringi (igas peres kasvab keskmiselt 7-9 last). Kõrgel posti otsas mängib külaraadio üle keskmise tugevusega, jagab uudiseid ning mängib muusikat, mehed toksivad küla keskel jalkat. Silma hakkab rohkelt väikepoode ja olemas on ka kirik ning kohtumaja.

Päike loojunud asume uuesti paati ja suundume öisele jõeretkele, et näha kaimane ja võibolla veel mõnda roomajat. Vaikselt paadimootori vurinal leidsid giid ja kohalik külamees ühe musta lisajõe kuhu offroadilikul moel maha keerati. Edasi kulges kõik kottpimedas ja vaikuses, paadimootor lülitati välja ja käiku võeti aerud. Keegi ei rääkinud ega liigutanud ja vaevu julgesime hingata. Tuledega vihmametsa alla tuld näidates otsisime välkuvaid silmapaare. Must vesi ei olnud paadiservast kuigi kaugel ja öised hääled lausa karjusid kõrva: “võõrad, võõrad”.. Offroad teedega on ikka nii, et tihtipeale need saavad lihtsalt otsa ja tuleb  tagasi keerata. Nii läks ka seekord. Ühel hetkel oli palk ees ja meestel loomulikult saagi ei ole. Kruttisime kanuu ringi ja hakkasime vaikselt tagasi sõudma. Välkuvaid silmapaare me seekord trehvanud – reisihulludest 50% oli sellega rahul. Lodge juurde tagasi jõudes ootas meid õhtusöök ja küünlavalgel jutuõhtu giidiga, kes rääkis täpsemalt oma päritolust ja sellest, et on tegelikult śamaan ning ka sellest, mis üldse śamaanlus on ja kuidas śamaaniks saadakse. Tema oli oma perekonnas ainus, kes tahtis śamaaniks saada ja tema isa teda ka seejärel õpetama asus. Õppimine tähendabki seda, et isa annab edasi kõik oma teadmised vihmametsas kasvavate taimede toimainete ja kasutamise kohta. Õpetab kuidas śamaanid kasutavad looduse võimsust inimeste raviks ja kuidas läbi viia erinevaid rituaale.  Suures osas põhineb see sellel, mida keegi usub ja mida mitte. Põnev ja isegi veidi müstiline oli kuulata nende elufilosoofiat. Rituaalid ei ole siiski see, mida meie siia otsima tulime ja erinevate mürkidega me mängima ei hakka.

Kolmandat hommikut vihmametsas alustasime hommikukohviga Lodges. Muljetasime veidi öistest häältest kuna miski sagin toimus meie hüti ümber. Ilmselt ahvipere kolis ühest salust teise. Õnneks meie tuppa nad siiski sisse ei pääsenud ja nii liikusid nad edasi kuskile kaugemale. Kohvi joodud oli jäänud meile veel üks tore retk vesiroosi põllule ja kalapüük. Pakkisime ennast taaskord pikkadesse riietesse ja tõmbasime jalga kummikud, et ronida paati. Veidike paadiga vuristamist ja oligi käes aeg suurelt jõelt maha keerata ning „offroad mode“ taaskord sisse lülitada. Kuna tegelikult polnud uut jõeteed näha, siis tegemist oli 100% offroad rajaga, kus raja olemasolu silmale puudus. Paadimootor suretati välja, sisse lükati aeglusti e kasutusele võeti aerud ja nii meid muruväljakule aerutati. Ees laius tõeline roheline väli ja tavainimene ilmselt ei teaks, et tegemist on jõega. Meie saatjad hoiavad seda kohta ilmselt salajas, sest kedagi teist me sellel jõelõigul ei kohanud. Õigepea pandi paaditrimmer (loe paadimootor) muru all olevasse vette vaikselt surisema. Teekond jätkus vesiroosi juurde ja nii kiiresti, kui paat liikus kadus ka rada meie järel – meie pole siin käinud ja meid pole keegi näinud.

Vesiroosi õienupp oli kinni ja nüüd me ei teagi, kas ta oli juba kinni läinud või polnud veel avanenud. Lugu vesiroosi juurde oli järgmine – kui vesiroosi õis on lahti, siis see lõhnab hästi ja lõhn meelitab kohale nii konnad, kui ka erinevad ussid, kes lehel koha sisse võtavad ja päikesesoojust naudivad. Kui nüüd mõni uss tahab lõunastada ja asub konnajahile, siis pidi konn hüppama lahtise vesiroosi õie peale ning kohe, kui vesiroos tunneb raskus õiel paneb oma nupu lihtsalt kinni ja jätab konna ööpäevaks oma nupu sisse vangi. Kui uuel päeval päike õit soojendab ja õis seejärel avaneb, pääseb konn minema. Põgenik peab küll kitsastes tingimustes ööpäeva vastu pidama, aga pääseb siiski ussi käest.

Kalapüügiks anti meile umbes meetrine oksast tehtud ritv. Sellel omakorda küljes nöör ja nööril konks. Söödaks anti konksu otsa kananahatükk. Peale tunnist molutamist pidime koos soomlastega tõdema vana ütlust – ühes otsas ussike, teises otsas lollike. Saak – 0. Peale kalapüüki pakkisime oma asjad kokku, sõime lõunasöögi ja asusime tagasiteele Nautasse ja Iquitosele. Selline see Amazonase retk saigi. Sellele tagasi vaadates oli retk kindlasti midagi sellist, mida me varem kogenud ei olnud. Peale sooja duśśi ja puhtaid riided tundus Amazonases oldud aeg ikkagi väikse saavutusena. Kõik oli vihmametsas 3 päeva olnud justkui turvaline ja otsest ohtu ei olnud, aga ajusopis ikkagi mingi häireandur vaikselt töötas. Keha ja olemine justkui nautis pidevat ärevusseisundit. Jube lahe!

Amazonas tehtud!

CUSCO JA MACHU PICCHU

Ühe katsumusega olime seega lõpule jõudnud, kui juba esitasime omale uue . Jätkame oma reisi Iquitoselt edasi ning liigume mägedesse. Mägedes oleme ju ennegi käinud erinevates riikides aga Peruu mägede piirkonna kõrgusmeetrid veidi nagu hirmutasid.

Cusco on linn Peruu kaguosas Andide mäeaheliku lähedal. Vikipedia andmetel elas 2017. aastal elas selles linnas 428 450 inimest. Cusco asub 3400 m kõrgusel merepinnast, mis on juba selline kõrgus, kus tervis võib vajada kohanemiseks aega. Meie plaan oli Cuscos enne Machu Picchu matka võtta aega kõrgusega harjuda. Olime selleks planeerinud  2,5 päeva. Lisaks võtsime kasutusele kõik soovitatid abivahendid, mis kõrgusega harjuda aitaksid, aga kahjuks need ikkagi ei aidanud. Reisihullude seltskonnast 50% oli täiesti rivist väljas terve ühe päeva kannatades kõikvõimalike sümptomite all, mida Cusco külastajad netti kirja on pannud. Ei hakka neid siia uuesti kirjutama, sest see ei ole midagi sellist, mida soovime sellest reisist meenutada, aga samas piisavalt oluline kõigile teistele, kes plaanivad Cuscot külastada, et tuleb olla valmis terviserikkeks ja anda aega oma kehale harjumiseks.

Tagasilöögist olenemata leidsime endas jõudu, et ikka väike ring linnapeal teha ja tutvuda selle ilusa linna olemusega. Siin on imearvas kitsaste tänavatega vanalinn, suur keskväljak, kus rahvas mõnusalt aega veedab, palju kohvikuid ja söögikohti. Leiab ka kunstigaleriisid ja väikseid poekesi, kus meeneid kaasa osta. Päikseline ja pigem soe ilm lausa meelitas meid hotellitoast välja ja  vahepeal ununes nii peavalu kui ka kõik muud mured.

Reisihullud paigutavad Cusco oma lemmiklinnade edetabelis TOP 3.

Agueas Calientes – Machu Picchu

Aklimatiseerumise aeg saigi läbi ja oli aeg edasi liikumiseks. Meie tee Cuscost viis külla nimega Agueas Calientes ja sealt edasi Machu Picchule. Algatuseks 2h bussiga üle mägede, siis 2h rongiga mööda jõekallast mägede vahel väiksesse külla, kus jäime ööseks peatuma. Järgmisel päeval väike bussisõit mäkke, kus Machu Picchu sissepääs asus.

Machu Picchu külastamine omal käel on võimalik, aga inimestel, kes hispaania keelt ei räägi on see väljakutse. Meie kasutasime kohaliku reisibüroo teenuseid, kes meie eest veidike mõtles ja asja ära korraldas. Machu Picchut saab külastada päevas teatud arv inimesi ja igal inimesel on võimalik üleval varemete juures olla ca 2h. Kõik on väga täpselt korraldatud ja väidetavalt ostavad inimesed sissepääsupileteid kõrghooajal mitu kuud ette. Meie ostsime nädala ette ja vabad ajad olid ainult pealelõunaks. Nii jäigi meie Machu Picchu külastamise aeg 28.01.2025 kella 15.00-17.00.

Hetkel (jaanuari lõpus) on Peruus vihmahooaeg ja ilm mägedes muutlik. Nii kulgeski see päev suures lootuses, et just täna on hea ilm. Hommik Agueas Calienteses oli päikesepaisteline, aga lõunast hakkas tibama. Lootust oli, et need väiksed sajud lähevad kiirelt mööda kuna pilvede vahelt oli siiski näha sinist taevast. Kui kätte oli jõudnud aeg bussile minna ja mäkke sõitma hakata, siis oli meile selge, et vihmast me ei pääse.  Nii tahaks ju näha neid vaateid, mida olime postkaartidelt või netist  eelnevalt näinud. Meie giid Cristian andis kohe sissepääsu juures teada “no worry, you can see the classic views”

Niisiis algas matk vihmaga ja giid Cristian tegi meile tõeliselt toreda tuuri varemete vahel. Kuidagi juhtus nii, et meil oli oma giid ja hea võimalus täpselt omas tempos varemete vahel liikuda ning niipalju lisaküsimusi küsida, kui soovisime. Saime palju infot nii Inkade, nende kommete ja Machu Picchu ajaloo kohta. Machu Pichhul elas ligikaudu 500 kuningakoja liiget ja 2000 töölist. Lisaks elasid lähedal olevates külades veel töölisi, kes siis tänapäeval teadaolevate Inka radade mööda Machu Picchule tööle tulid. Neil oli ka omapärane päikesekell, mis peegeldas mäetippudele ja mille abil nad aastaid ja kuid oskasid määrata. Ehitatud hoonete arhitektuur oli oskuslikult läbi mõeldud kuna pidi vastu pidama ka maavärinatele. Nägime ka altarite ja ohverdamiskohti, kus ikka tapmise teel jumalalt paremat ilma või tervist oodati. Ohverdati peamiselt musti laamasid või vahel ka väikseid lapsi. See mida turist täna Macchu Pichul näeb on hästi hooldatud ja hoitud. Giidid teavad täpselt, milline osa on algselt säilinud ja mida renoveeritud. Varemeid hooldatakse igal aastal, et seda kõike säilitada ja inimestele näidata. Nagu meile giid ütles: Machu Picchu kuulub maailmale, mitte Peruu rahvale.

Seda kuidas elanikud Machu Picchult põgenesid ja hukati ning kuidas varemed leiti siia uuesti kirjutada pole vist mõtet. Jätame meie lugejatele väikese ülesande, kellel huvi täpsemalt asjast teada saada…..google aitab või tuleb ette võtta reis Peruusse, see tasub ära!

Meie rõõmuks tuli lõpuks ka päike välja ja kinkis meile ilusa vikerkaare üle mägede. Tuleb veelkord meelde tuletada üht vana tarkusetera “Ei ole halba ilma, on valed riided või vale seltskond”

LÕUNA PERUU RINGREIS

Machu Picchult tulime tagasi Cuscosse, aga ainult selleks, et taaskord kiiresti riided kuivatada ja õigeks ajaks bussiterminali liikuda. Reis jätkub bussiga. Kaalusime erinevaid võimalusi, kuidas edasi liikuda ja mida veel omale reisikavasse võtta ning jõudsime Peru Hop poolt pakutava lahenduse juurde. Tundus tehtav ja läbis huvipunkte, mis me omale eelnevalt maps’le märkinud olime. Peru Hop teenuseid kasutades, tuleb loomulikult veidike eeltööd teha, läbi mõelda, mida sa näha soovid ja kui kaua kuskil linnas peatuda plaanid ning vajalikud majutused ära broneerida. Hiljem saad lihtsalt nautida reisi. Peru Hop tagab transpordi erinevate linnade vahel ning viib sind hotelli ukse ette, kui sinu valitud hotell asub linna keskuses.

Bussid on uued ja mugavad. Loodame, et see kõik nii ka sujub nagu meie plaan ette nägi.

Edasine reisiplaan:

• Liigume ööbussiga Cuscost Arequipasse, kus külastame Colca kanjonit; 
• Arequipast liigume Huacachina Oasisesse – ühepäevane bussisõit, kus vaatame üle ka Nazca liinid;
• Huacachina liivadüünides veedame ühe päeva ja proovime kõik ilusad vaated pildile püüda;
• Veel enne kojusõitu võtame aja rannapuhkus Paracases, aga ka seal on meil plaanis rahvuspargi külastamine, mis kuulub Peru Hop pakutava reisi sisse;
• Meie valitud päeval viib buss meid Paracasest Limasse ja see tähendab, et alustamegi koduteed.

Ööbuss Cuscost väljus kell 18.00 ja Arequipa linna jõudis kell 5 hommikul. Varusime omale bussi veidike head ja paremat kaasa, sest tegelikult me päris täpselt ei teadnud, kas või mitu peatust üldse teepeal tehakse. Buss oli mugav, ruumi oli ja tualett ka bussis olemas. 42-kohalises bussis reisis Arequipa poole esialgu 7 inimest. Hiljem liitus veel 3. Niisiis sai igaüks omale  valida sobiva koha ja laiutada kahel toolil. Ööbussi miinus on see, et aknast ümbrust ei näe, aga eks öö ongi mõeldud selleks, et magada. Meie reisiseltskonnast 50% magas ja teine 50% hoidis sõidul silma peal. Nii saimegi hommikul raportisse lisada, et buss oli vahepeal täitsa offroad teel ja maksimum kõrguseks perepinnast oli 4400m.

Kell 5.30 seisime oma kahe seljakotiga hotelli ukse taga ja kella helistades ajasime hotellipersonali üles. Meile tuldi vastu ja saime oma toa kätte enne check in aega. Keerasime linade vahele ja magasime lõunani. Olgu see buss nii mugav kui tahes, aga voodis magamine on igal juhul mugavam.

AREQUIPA JA COLCA KANJON

Üks punkt meie map’sil oli Colca kanjon. Kui hommikune uni magatud seadsimegi sammud linna, et teha üks hommikusöök, tutvuda linnaga ja leida sobiv variant kanjoni külastamiseks.

Arequipa on Peruu suuruselt teine linn Lima järel ja asub vulkaani Mist jalamil. Kõrgus Arequipas 2335m ja seega selline kõrgus enam meile tervisemuret ei valmista. Peale hommikusööki võtsime ette teekonna vaateplatvormile, et vulkaanile pilk heida, aga meie kurvastuseks oli vulkaan pilvedes ja soovitud vaade jäi meil nägemata.

Kanjoni reisi ette planeerides tuleb arvestada sellega, et väljasõit on kella 2.15 öösel, kui sa just oma maasturiga siin riigis ei ole. Giid vaatas meid pikaksvenitatud näoga kuna olime ilmselgelt omale liiga vähe riideid selga pannud. Olime nagu Londoni suvitajad lühikeste pükste ja lühikese seelikuga. Meie kaasreisijad olid varustatud kõik tuttmütside ja talvejopedega. Naersime veidike omavahel kuna kaalusime hommikul tõsimeeli varianti minna plätudega. Peale väikest selgitus giidile, mis kliimast me tuleme ja meil hetkel kodus talv ning lumi sai ta siiski vist aru, et me enesetapu mõtetega külma ei trotsi. 

Esimene peatus oli meie reisi kõige kõrgem punkt ja uus kõrgusrekord 4750m. Kivi, mille ääres me peatusime näitas küll märki 4910 m, aga usaldame oma altimeetrit, mille enne reisi telefoni laadisime ning jäime kindlaks selle andmetele. Nimelt kõikides teistes kohtades, kus oli mingitki teadaolevad kõrgusmärgid, siis telefoni äpi numbrid olid õiged.

– KÕRGUSREKORD 4750m

Bussireiside suureks miinuseks on see, et sul puudub võimalus teha peatuseid, siis kui sa ise seda soovid ning sööma siis, kui selleks aeg on ette nähtud. Nagu öeldakse hundikarjas peab koos huntidega ulguma. Järgmiseks kohalikus külas tagasihoidlik hommikusnäkk, mida kutsuti hommikusöögiks ja edasi juba kanjoni vaateplatvormile. Oleks oma bussiga siin ringi sõitnud oleks pildistamise peatuseid rohkem teinud ja neid ilusaid vaateid pikemalt nautinud.

Colca kanjon asub samanimelise jõe ääres, mis on ka üks Amazonase lisajõgedest. Kanjon on üks maailma sügavamatest kanjonitest ja tema sügavuseks loetakse umbes 4160m. Lisaks on ka kanjon koduks sellistele haruldastele, maailma ühtedele suurtematele lindudele Andi kondoritele. Lootsime, et näeme neid tiirutamas, kuigi giid ütles, et detsembrist märtsini neid on harva näha just ilma tõttu. Väike lootus oli, kuna ilm oli ilus päikesepaisteline ja meie arvates isegi soe. Bussireiside järgmiseks miinuseks on aeg, mida antakse näpuotsaga ja seda anti meile kondorite ootamiseks 50 minutit. Siinkohal peame ütlema, et sellest ajast jäi väheks ja kondoreid me ei lendamas ei näinud.

Päeva saime veel sisustada termide külastamisega. Algatuseks valisime 35 kraadise basseini ja seejärel 25 kraadise basseini. Bussi tagasi jõudes saime aru, et päike kuumutas meid lühikese ajaga päris korralikult, sest 25 minutiga olid põsesarnad ära põlenud. 

Kokkuvõtteks võib ütelda, et sellised turistidega kambas tehtavad bussireisid ei ole meile ikkagi meeltmööda, aga samas oli terve päev sisustatud, kanjoni nägime ära ja saime ka uue kõrgusrekordi. Kui oleks Andi kondori ka veel ära näinud, siis oleks 100% õnnestumine olnud.

Hommikul sättisime ennast varakult jälle Peru Hop bussile ja võtsime suuna Huacacinasse. Sõita on tagasihoidlikud 12h, aga valikut ka polnud, sest vahemaad siin on tohutud. Esialgu mööda mägiteid kuni Vaikse Ookeani rannikule ja sealt edasi pikki rannikut. Sadu kilomeetreid mööda liivast kõrbeala saatjateks mõned kotkad ja sadu kui mitte tuhandeid kivionne, milles kohalikud oma elu edasi lükkasid. Nad elavad aladel, kus tõesti pole midagi ja eluasemeks on ca 20m2 kivist laotud plekkkatusega kuut. Ei puid, põõsaid, muru. See kõik on suhteliselt arusaamatu eluvorm, aga ju nad on ka kuidagi maailmale kasulikud oma eksisteerimisega.

Teele oli meil veel planeeritud Nazca liinide külastamine, aga see jäi meil vahele kuna 5-6 autot meie ees toimus õnnetus, kus x kaupa vedanud veoauto plahvatas. Plahvatades sai veel viga 2 veoautot eest ning 1 kõrval olev veaauto. Nii oli tee kinni ligi 1,5h ja meie vaatetorni külastus jäi vahele. Õnnetuses keegi viga ei saanud ja kohalikud elanikud said teel olevad śokolaadikotid omale koju viia.

HUACACHINA, OAAS JA LIIVADÜÜNID

Õhtuks jõudsime Ica linna lähedal olevasse asulasse nimega Huacachina. Väljas oli juba pime ja ega me ümbrust palju ei näinud. Niipalju saime siiski aru, et oleme jõudnud mitte ainult nime järgi oaasi, kus veesilma ümber on suured liivadüünid vaid ka elu-oaasi ehk kohta, kus hotell järgnes hotellile ning pidu kogus hoogu. Hoopis teine vaatepilt kui nendele hüttidele, millest möödusime päeval. Meie õnneks sattusime ööbima vaiksesse hotelli, kus saime päevasest reisist välja puhata ja järgmiseks päevaks planeeritud tegevused plaani võtta. Nimelt on netis palju infot, et just selle oaasi hotellides käivad noored elu nautimas rohkete lärmakate pidudega.

Peale hommikusööki oli meil väike Pisco tuur, kus meile näidati ja räägiti Pisco (kohalik alkoholi sisaldav rahvusjook) tootmisest ning anti maitsta ka erinevaid Pisco sorte. See tuur oli Peru Hop’i poolt korraldatud ja kõigile bussireisijatele tasuta. Meile tundus hea mõte, kui saab lõunast alates head paremat napsu tasuta testida. Teised kaasreisijad ilmselt pidutsesid eelmisel õhtul pikalt, sest suures bussis olime meie kahekesi koos giidiga. Privaatne tuur meile juba teist korda sellele reisil.  

Huacachina liivadüünid on võimsad  ja ligi 500 m kõrgused. Järsud nõlvad tõusevad kohe hotellide tagahoovidest. Üks väga populaarne tegevus peale pidutsemise on siin liivadüünidel “sandbordiga” sõitmine. Meenutab see tegevus lumelauaga sõitmist ainult, et liival. Teine meelelahutus on pagidega düünidel sõitmine. Pealelõunaks ja päikeseloojanguks olimegi omale organiseerinud pagidega sõidu liivadüünidel. Tundus, et kogu küla oli kogunenud düünidesse. Ka need, kes ei läinud pagidega sõitma või sandboardima. Nemad nautisid niisama liivanõlvadel jooksmist või päikeseloojangut.

Nüüd veidike pagisõidust ja nendest järskudest nõlvadest (sandboardi jätsime me vahele). Kõik, kes naudivad ekstreemsusi ja adrenaliini, siis see on midagi, mida tasub proovida. Kahju ainult, et ise rooli ei saanud, aga meie juht teadis täpselt, kui suuri riske võtta külg- ja otsekalletega ning kuidas pagi ikkagi neljal rattal hoida. Kui järsud laskumised tunduvad hirmsad, siis otse liivadüünile sõitmine ja siis poolel tõusul uuesti alla suuna võtmine on juba kõrgem klass. Väga lahe kogemus ja kindlasti seda raha (19 USD) väärt, kui just oma autot või pagi käepärast ei ole võtta. Nautisime ka päikeseloojangut ja seejärel jälle bussi, et edasi liikuda järgmisse linna Paracasesse.

Paracas oli meie jaoks sihtkoht, kus me lihtsalt puhkasime. Loobusime isegi Peru Hopi poolt pakutavast reisist rahvusparki, sest kojusõidu kuupäev lähenes uskumatu kiirusega ja need 2,5 nädalat olid läinud lennates. Oli aeg puhkuseks ja nii planeerisimegi omale 3 päeva Paracases ranna ja basseinipuhkuseks. 

CASA HACIENDA SAN JOSÉ

Hotellipuhkus läbi ja saime oma reisi Peru Hopiga jätkata ning liikuda edasi Limasse. Jällegi üks transpordi planeerimise mure vähem. Mugav. Ausalt.

Lisaks hoolitsevad giidid selle eest, et turistidel ikkagi oleks piisavalt peatuseid, et jalgu sirutada, süüa ja ka kohalikus eluolust teada saada. Nii oli näiteks Paracasest Limasse liikudes meil peatus mõisas Hacienda San José, mille ajalugu algas 1688. aastast. Algselt kasvatati seal suhkruroogu, ning toodeti mett. Orjasid oli seal algselt 87 ning hilisematel aastatel töötas nendes maavaldustes ligi 1000 orja ning tootma hakati ka puuvilla.

Nimetatud mõis asub El Carmeni linna lähistel ning nendest aegadel toimusid ka orjade ulatuslikud väärkohtlemised. Tuuri ajal saime mõisas vabalt ringi jalutada ja viia kokku oma mälupildid mõne tuntud filmi ja mõisa olustikuga. Kujutleda seda, kuidas mõisarahvas siin elas ja kuidas orjad oma igapäevastele katsumustele vastu astusid. Mõned puud pärinesid orjapidamise ajast  ja kui need saaksid meile oma lugu rääkida.. kui ainult saaksid. Meid viidi ka maja all olevatesse tunnelitesse, kus orjasid hoiti ja ka piinati. Ühes pisikeses kambris, mis asus kohe mõisaomaniku magamistoa all ja millest läks väike trepp üle härra kambrisse, hoiti pimedas ruumis ilusaid orjatare ning härra sai neid kasutada oma voodis. Kitsad, madalad ja umbsed käigud, mida väidetavalt on maja all 17 km annavad ülevaate, kuidas elu Peruus oli, kui Hispaania neile oma “kultuuri tooma tuli”.

Orjus kaotati Peruus 1854. aastal (ainult 170 aastat tagasi), aga interneti andmetel jätkas ka peale seda istandustes töötamist suur hulk orje. Kohalik giid küll räägib sellest ajast näiliselt “sisemise rahuga” ja ütleb, et see on õnneks minevik ja enam nii ei ole. Ta jättis küll tunde just nagu oleks kõik hästi, aga meile isiklikult tundub, et väike tõrvatilk on siiski meepotis.

Nüüd tegutseb valdustes hotell ja majas on mitmeid restorane ja kohvikuid. Seinal ripub pilt mõisa esimesest omanikust, kes tegelikult meenutab Draculat (väga imelik).

KOJU

Ongi jäänud veel kojusõit. Viimase öö ja päeva veedame pealinnas Limas. Meie jalad on nüüd koos astunud 49. riigi pinnale maailmas ja jääme ootusärevusega ootama 50. juubeliriiki. Mõtteid peas liiguvad ja salakõrv on juba kuulnud, et reisikorraldaja kaardil on juubeliriik kaardistatud.  Sellest juba järgmises blogis, kui reis tehtud ja hing ja süda pulbitsemas uutest elamustest.