Ilma autota reisile?

02.08.2019-17.08.2019

See oli 2018. aasta sügisel, kui 4×4 reisid.ee pakkus oma fännidele võimalust liituda autoreisiga Kasahstani. Ei olnud meil selleks vajalikku autot, ettevalmistust ega ka mingit otsest mõtet, kuidas see kõik võiks laabuda, aga vastasime loomulikult liitumise kohta jaatavalt. Kui reisini oli umbes pool aastat kohtusime peaorganisaatorite Kai ja Raidiga, kes meile peamiseid asju selgitasid, mis selleks reisiks peaksime teadma.

Reisinärv pandi proovile juba Venemaal

Stardipäevaks oli meil valmis nii auto, varustus ja suur varu seiklusjanu, millest viimase kavatsesime sinna reisile jätta. Sõidul oli kokku 17 autot mis mahutasid eri tiimidena kokku 40 inimest. Kui õigesti mäletan kogunes meie ekipaažil kilomeetreid ca 13 000. Riikidest, mida läbisime läks kirja Venemaa ja Kasahstan. Venemaa peamiselt transiidina ja Kasahstan oma lõputute steppidega, mis kulmineerus organisaatorite poolt organiseeritud seiklusmänguga. Kuigi vahel oli idanaabrite juures transiiti sõites ka tunne, et seiklusmängule on juba start antud kuna tihtipeale, kui silmad hommikul avasime olime viimaste autode seas, kes laagrist lahkusid. Turvalisuse eesmärgil oli korraldajate soovitus sõita vähemalt 2 autot koos seega meie kaastiimiks olid lahedad tartlased Piia ja Harry tiimist Mürakad. Turvalisuse selles mõttes, kui peaks mõnel autol tekkima mingi tehniline probleem või kellelgi tervisega midagi juhtuma. Venemaa ja Kasahstan riikidena ise mingit turvariski ei oma.

Seiklusmänguks oli orienteerumine, kus tuli igapäevaselt leida erinevaid punkte ja lahendada ülesandeid. Olgu etteruttavalt öeldud, et Reisihullude tiim saavutas auväärse 2. koha ja auhinnalaualt eraldati meile tuliuus rehvikompressor, mis tänaseks päevaks on paigaldatud meie uude maasturisse.

Step, rannalaager, kaamlid ja palju muud

Seltskond oli läbivaade eesti keskmisest inimesest. Paljud said omale uusi sõpru ja tuttavaid. Oli suurt naeru laagriplatsil ja ka omavahelisi nääklemisi, mis iganes põhjused keegi selleks leidis.

Stepis algasid meie päevad koos päikesetõusuga hommikul kell 6. Seda oli omamoodi huvitav jälgida, kuidas laager vaikselt elama hakkab ja hobusekari koplis, meie lähedal asuva majakese juurde jooma kappab. Tolmupilve järgi võiks eeldada suurel kiirusel maasturi lähenemist. Päikesetõus stepis on kindlasti varajast ärkamist väärt.

Terve see üritus oli väga meeldejääv ja meil kuidagi õnnestus kohe kõik. Auto pidas vastu ja paigad kuhu raudruun meid viis olid võrratult ilusad. Tuhandeid kilomeetrid steppi ja muud Kasahstanile omaseid sõiduradu. Väikesed külad oma tagasihoidlikku rikkuse ja lihtsa eluviisiga inimesed, kellele vist hoopis me ise olime parajaks vaatamisväärsuseks möödudes nende elamistest.

Üheks vast suurimaks emotsionaalsemaks elamuseks oli jõudmine  õhtusesse rannalaagrisse, millele oli eelnenud päevane ca 150 km sõiduprogramm. Suurimaks selles mõttes, et täitsime Ketlini ammuse unistuse ööbida rannas otse merepiiril. Viimane 40 km sõitsime mööda mereäärset rannaliiva, mis pehmes liivas oli paras katsumus nii meile kui ka autole. Paljudel autodel oli probleeme mootori ülekuumenemisega ja mõned olid ennast rannaliivas põhjani kinni kaapinud. Nii näiteks läks abilistel terve tunnike aega ühe Pärnu tiimi auto välja vintsimisega, keda kiusas nii pehme rannaliiv kui ka tehnilised probleemid autoga.  Saabudes laagripaika oli ööbimine rannaribal otse liivadüünide kõrval. Lihtsalt eraldasid süütevõtme süütelukust lastes väsinud kapotialused hobujõud pikast päevast puhkama. Rannale loksuvad lained oli mõne meetri kaugusel. Selline laagripaik oligi olnud juba kaua Ketlini unistuseks ja sellel kaunil õhtul võis ta liivale suure risti teha märkimaks unistuse täitumist.

Lahe seik oli ka laagris, kus meid ühel rahulikul laagriõhtul külastasid  kaamlid. Kui päris aus olla, siis kutsusime kaamlid endale ise külla pakkudes neile arbuusi koort. Kuna see tundus neile väga maitsvat, siis otsustasid nad kutsuda kohale kõik oma lähedal olevad näljased  sugulased, kes olid aga suhteliselt ründava iseloomuga. Nii ei jäänudki meil lõpus muud üle, kui nad autoga laagrist välja puksida. Tiit ajas oma Hiluxile hääled sisse ja asus kaamleid hirmutama. Vaatepilt oli päris naljakas ja nii mõnigi loomakaitsja oleks meile ilmselt mõne kurja pilgu saatnud. Tunnistan aga ausalt, et kaamlid jäid terveks ja pigem oli see selline lahe kasahstani õhtune tsirkuse etendus. 

Külastasime Kasahstanis ka kahte linna Atõrau ja Aktau, kuid suurimad elamused saime ikka stepist. Ega seal riigis ka nn. tavateedega hästi ei olnud. Avastasime peagi, et lihtsam ja parem teekvaliteet leidub ikka stepist, sest asfalti meenutaval teel ei olnud võimalik kulgeda. Tavaline pilt oli see, kui meist möödusid suurel kiirusel kohalikud sõiduautod ja peagi saime nad jälle kätte, sest hiiglaslik löökauk oli rehvi jälle ülesse leidnud. Piiripunktist esimesse linna oli 300 km ja me sõitsime seda maasturiga 7 tundi, jõudes hotelli ööpimeduses. Vahepeal olime ka meie sunnitud peatuma, sest kinnitamist vajasid autolt irduvad detailid.

Samas oli kütus väga odav ja ega tegelikult terve see riik oli hinnatasemelt odav. Kerge lõunasöök kahele kohalikus „stalovajas“ oli ca 3 eurot.

Diskobaar ja julged tantsud kohalike tibidega

Sattusime ka kohalikku diskobaari kuskil väikeses linnakeses. Miks seda nagu mainin oli hoopis erinev peostiil kui meil. Rahvas jutustas laudades, kui järsku kustutati tuled ja algas vali tantsumuusika. Ajaliselt kestis see ca 1h ja siis muusika vaikis ja tuled pandi põlema ning inimesed said rahulikult edasi jutustada. Sellist protsessi korrati mitmed kordi ja nii ei pidanud keegi oma häält arvestades muusika validust ära karjuma. Tantsiti loomulikult ringis ja minule meenus sellega kohe Võsu pioneerilaager, mis iganes aastal ma seal ka samamoodi ringis tantsu lõin, sest laagris osalesid ka külla tulnud nõukogude vennasvabariigi tüdrukud. Baaris tarbiti ka vägijooki kuid kõik kohalikud olid väga sõbralikud. Ei vaadatud viltu ka sellele, kui meie pundist üks meesterahvas arvas, et ta tantsib kõikide kohalike meeste eest ja seda kõikide kohalike naiste keskel. Tehti ühispilte ja kõik rahvad vennastusid rõõmsalt.

Kasahstanis proovisime ära ka kaameli liha. Vintskelt nagu need kõrbelaevad pikki vahemaid kuumuses läbivad oli vintskeks muutunud ka nende liha. Suurest taldrikust saime igaüks veidi proovida aga enamus sellest lihast ka sinna taldrikule jäi. No on söögikõlbmatu ja maitsetu elukas.

See kõik on niiiiiii äge!!

Sellelt reisilt saime me reaalselt teadmise, mis on 4×4 ehk maastikuautoga matkamise iseloom ning selle võlu ja valu. Pikad päevad läbides transiidina Venemaad andsid aimu selle maa suurusest, kui GPSi süsteem näitas maanteel, et järgmine pööre on 700 km pärast ja pikk sirge tee ca 300km, siis võttis ikka muigama küll. Tagasiteel tegime ka oma rekordi järjepanu sõitmisest, kui läbisime 33h puhkamata (vahetades juhte). Tänu sellele võitsime aga aega, et vaadata, mis seal kodust kaugemal riikides ikka toimub. Tuleb tunnistada, et pärast seda oleme me ilmselt palju muutunud. Selline rännustiil on saanud meie elu paratamatuks osaks ja naudime iga hetke, kui auto jälle koduväravast välja pöörame. See kõik on äge!!

Vaata kokkuvõtet VIDEOST