Kõik ilmselt algas 1996. aasta augustis, kui soomlaste lennunduse lipulaev Finnair meid Helsingist Türki lennutas. Reis oli meile pulmakingiks. Olime ka enne lennukiga lennanud mõned väiksemad otsad, aga seekord oli midagi erilist. Süda täis armastust ja mõtteis alles möödunud pulmapidu, mis tekitas kuidagi teistsuguse ärevuse. Ees ootas augusti suvekuumus, võõras kultuur, tundmatu keel ja suur tahe avastada midagi sellist, mida me enne näinud ei olnud. Mis oli aga see kõige suurem ja erilisem oli kindlasti see, et tegime seda koos, kahekesi käsikäes ja tundega nagu meil oleks kahepeale üks suur süda – reisisüda.
Kõik läkski sellel reisil nii nagu me lootsime ja isegi veel paremini. Soojust 45 kraadi ja veel rohkemgi, autosõidud väikese maastikuautoga mägedesse, põhjamaalasele ebaloomulikult soe merevesi ja uue kultuuri, rahvuse ja elukeskkonna nägemine oligi see mida otsima läksime.
Saime pihta reisiviirusega
Saabudes tagasi koju saime aru, et midagi on muutunud. Olime nakatunud mingisse imelikku viirusesse või oli see mingi muu kauge maa teadmata haigus. See salalik viirus pani meie mõtted liikuma ainult ühes suunas- me tahame sinna kohe tagasi. Ei teagi, kas just samasse riiki aga kindlasti sinna võõrasse keskkonda, millel jäi meile veel niipalju pakkuda. Tagasi, sest kõigest jäi justkui puudu ja hing oli haige, et kõik nii kiiresti otsa sai. Tänaseks oleme me koos külastanud umbes 34 riiki. On seda siis palju või vähe polegi õiglane siinkohal hinnata ja see arv iseenesest pole ka oluline. Pigem näitab see seda, et 1996. aastal Türgis saadud reisiviirus on meie kehades ja mõttemaailmas muudkui levinud ja levinud. Ei ole selle vastu ei ravimit ega ka mitte vaktsiini. Reisid on olnud erinevad. Mõned rohkem meeldejäävamad kui teised. Enamus on õnnestunud pakkudes tohutuid elamusi aga on ka olnud ootamatuid takistusi kiirkorras koju naasmisega mõne terviserikke või ohtliku olukorra tõttu, näiteks seoses maailma laastava koroonapuhanguga märtsis 2020 või Karl Oskari haigestumisega Tais.
Tihti küsitakse, et kuhu reisida soovitad ja kus on ikka see kõige huvitavam maailmanurk. Paremusjärjestust välja tuua oleks vist solvang iga reisi kohta, mis esikolmikust välja jääb. Mainiks mõned, mis on natuke rohkem hinge jäänud kui teised, aga ka need on omavahel suvalises tähtsusjärjekorras. Tai ja selle väikesaared, 4×4 autoreis Kasahstani ja Lääne-Balkani riikidesse, Filipiinid (Bohol, Panglao), Vietnam, Ukraina, suusareis alpides. Kordaks veel, et iga koht on avastamist väärt ja seda ei pea üldse nii kaugelt otsima nagu nimetatud kohad. Piisab ka nädalavahetusest mõnes kaunis Eestimaa metsatukas, järveäärses või ka lihtsalt sõbra taluhoovis istudes kuulates linnulaulu ja ajada mõnusat jutuvada parima sõbra või mõne seltskonnas viibiva uue tuttavaga.
Blogimine algas nii, et esialgu ei pannud me reisil olles mitte ühtegi kirjarida ega meenutust kirja. Siinsed väikesed kokkuvõtted on Reisihullude mälusopist välja kaevatud meenutused möödunust ja uuemad postitused juba värskelt kirja pandud toimuvatest reisidest. Muinasjutuvestja stiilis, aga lugusid välja ei mõtle. Riigid, kohad ja elamused on reaalselt aset leidnud ja meie mälusse jäänud just sellisena nagu siin kirjas. Olgu seda siis hea lugeda mõnel meie sõbral või jäägu see mälestuseks meie lastele või lastelastele, et olid sellised reisihimulised reisihullud Veikko ja Ketlin.