27.03-03.04.2021

!Hola, hola! kõlasid lahkete hispaanlaste tervitused meie jalutuskäikudel mööda kitsaid külatänavaid ja sõitudel kõrgel mägedes. Viibates käega kutsuti korduvalt ja korduvalt turisti väikesele kohvile või kehakinnitusele kohalikus baaris. Loodetakse väga, et turist tuleb saarele tagasi peale neid suuri piiranguid, mis on jätnud tohutu jälje turismindusele. Tuhanded tühjad hotellitoad ja puulehti täis basseinid oli esmamulje, mis silma jäi.

Võib tekkida küsimus, et miks siis hetkel reisile minna? Esiteks, kodust välja tasub alati minna 😎

Olukorrast riigis

Gran Canaria ei ole väga suur ja nädalaga jõuab tutvuda üldjoontes terve saarega. On meri, mäed, linnad, külad, vaatamisväärsused, vahelduv loodus ja palju muud. Meie puhkuse ajal oli saarel viimase 14. päeva nakatumisnäitaja ca 130 (Eestis 1300). Liikumine saarel on päevasel ajal avatud. Võtsime omale rendist auto ja läbisime nii mägedes looklevaid serpentiine kui ka uudistasime pealinna tänavatel, kus kaubandus ja toitlustus oli osaliselt juba avatud. Saare populaarsemad kohad nagu näiteks suur kaktuseistandus (väidetakse, et euroopa suurim) ja suured liivadüünid saare lõunarannikul avaldasid muljet ja on kindlasti külastamist väärt. Arvestades ühte eesmärki nautida veidigi sooja päikest läks meil ilmaga kõik superhästi. Terve nädal päikespaistet ja soojakraade 20+ oli täpselt paras, et saada nahale pruunikat jumet kui ka organismile korralikult D vitamiini.

Samas reeglid saarel olid karmid. 23:00-06:00 on väljas liikumiskeeld ja muul ajal liikudes on kohustuslik maskikandmine. Maski võis ära võtta ainult kohvikus istudes ja rannatoolil päikest nautides. Õnneks ei pidanud maskiga ujuma minema😉 Samas rannas niisama jalutades tuleb mask ette panna. Kohalik politsei kontrollib reeglite täitmist nii tänavatel patrullides ja teeb kodukülastusi, kui on teada, et kuskil koguneb suurem seltskond – külalisi pole lubatud ja ühes majutusasutuses (nt villas) tohib peatuda ainult üks leibkond. Üksikuid maskikandmise rikkumisi nägime meiegi, aga need on väga üksikud. Kui oled mõistlik ja järgid reegleid, siis reisile tasub ikka minna. Pakutav elamus on igatahes suurem, kui piirangutest saadud väike negatiivne emotsioon. Tänu madalale nakatumisnäitajale Hispaanias ei pidanud me koju saabudes ka karantiini jääma, juhhuuu!!!

Apartmenthotell oli peaaegu tühi ja andis hea privaatse võimaluse päevitada ja ujuda. Samas pealinnas, Las Palmase peatänaval oli liikumist rohkem ja hetkeks tundus, et vanad head ajad on tagasi. Rannas oli ikka nii nagu rannas, merevesi oli umbes 18 kraadi.

Sekendused piiril

Saabudes Las Palmase lennujaama oli esmalt kohaliku terviseameti kontroll. Andsime oma dokumendi ja oh üllatust arvutis oli punane „alert“ ja meil paluti minna ametnikuprouaga kaasa. Kontroll teises lennujaama otsas osutus kohalikuks meditsiini punktiks, kus arst meid lahkelt tervitas ja hakkas uurima kas me oleme äkki meditsiinitöötajad või olnud ise haiglas viimase 40 päeva jooksul? No ei ühele ega teisele me jaatavalt vastata ei saanud. Meie perel on küll seos meditsiiniga, aga meil ei olnud ju kaasas Kristinit, keda kohalikule ametnikule tutvustada, kui meie pere liiget ja ühtlasi ka Eesti parimat meditsiinitöötajat. Niisiis tagastati meile dokumendid ja lubati lahkesti lahkuda. Selle kontrolli eesmärk jäigi nagu ebaselgeks ja põhjus, miks selline olukord üldse tekkis samuti.

Kohustuslik maski pilt

Kaktuseistandus

Kaktuseistandus kohalikul turismimaastikul on suurelt reklaamitud vaatamisväärsus, mis tasub külastamist. Selliseid kohti ei külasta me kunagi tasulise turismigrupiga vaid otsime ikka ise omal käel üles. Selleks on vaja rendiautot ja head kaarti, sest leida tuleb kõige väiksem ja huvitavam tee, mis sinna juhataks. Kaktuseistanduse suur parkla, kuhu oleks mahtunud nii suured turistibussid kui ka meie väikene rendikas, oli täiesti tühi. Kahtlustasime juba, et koht on suletud, aga siiski.. läksime kassasse. Seal laual silt: „Tulen varsti tagasi“. Ootasime ca 5 minutit, aga ei ühtegi hingelist. Julge hundi rind on haavleid täis nagu öeldakse vanas Tõstamaa vanasõnas ja seega läksime väravast sisse. Kaktuseid oli palju. Erinevas pikkuses ja laiuses, erinevat värvi ja kaalukategoorias, pikkade ja lühikeste okastega jne. Arvuliselt oli neid seal sadu, kui mitte isegi tuhandeid. Me pole küll mingid taimetargad, aga oli mida vaadata ja me ei pidanud pettuma, et olime kohale tulnud. Järsku nägime ka ühte töötajat, kes oli ametis koristamisega. !Hola, hola! tervitas ta meid Hispaanlasele omaselt ja andis teada, et koht täitsa avatud ja lahkudes jätaksime piletiraha kassaletile – 6 eurtsi nägu. Nii ka toimisime ja külastus möödus väga sujuvalt ja kiiresti, kui arvestada sellega, et tavaolukorras on seal ilmselt rahvast nagu Camp Nou staadionil Barcelona jalgpallimängu ajal (staadion mahutab 100 000 inimest).

Suured, väiksed, pikad, peenikesed, paksud, lühikesed. Kas teile meenutab ka üks kaktus ühte tegelast ühest tuntud piraatide filmist?

Dunas de Maspalomas

Kui kuskilt soojalt maalt liivadüüne otsida, siis see ei olegi vist midagi harukordset ja ebatavalist. Gran Canarial on see, aga selles mõttes veidi eriline, et suured liivadüünid on tekkinud saarel ainult ühte kohta Maspalomase randa. Teistelt randadelt leiab küll liiva, aga see ei ole düünideks moodustunud vaid nagu meil Eesti randades ilus sile. Muutuvate tuultega moodustuvad igapäevaselt jälle uued ja uued liivalained ja seda käivad nautlemas nii turistid kui ka kohalikud inimesed. Liiv on väga peenike ja seega on tuulel seda väga lihtne ühest kohast teise „transportida“. Saabunud inimesed saavad fotokasse kindlasti jäädvustada uskumatuid pilte ja tunda hetkeks, mis tunne oleks olla mõnes suures liivakõrbes.

Päikeseloojang düünides

Sportlastele paradiis

Erinevalt Eestist, kus teadaolevalt kõrgeim punkt on 318m, on Gran Canaria mägine. Tänu sellele on saar tuntud ka sportlaste meelepärase kevadlaagri paigana. Meidki ootasid saarel sõbrad, kes olid juba nädala olnud rattalaagris. Meiega samas lennukis suundusid saarele ka terve hulk jooksjaid.

Niisiis korjasid treeningkilomeetreid saarel ka sõber Märt ja tema poeg Oskar. Üks selleks, et saavutada paremaid tulemusi algaval rattahooajal ja teine selleks, et pojale näidata „vana diiselmootori“ vägevat vastupidavust..

Ühel pildil on näha, kuidas medalite poole sõidetakse ja teisel pildil on näha püüdlus jõuda järele oma pojale..

Mereandide paradiis

Oleme ausad, et sealset kööki tundes ei saa saarelt lahkuda nautimata suurepärased mereande. Kalale ise küll ei jõudnud, sest no ütleme näiteks vabanduseks, et õng jäi koju või sõber õngega jäi koju. Küll aga sammusime sisse mitmesse söögikohta, kus kohalikud kokad teavad, kuidas mereandidest maitsvaid roogasid valmistada. Nii saime osa maitsvatest krevettidest, kalast, kalmaarirõngastest ja loomulikult mereandide paellast, mida peetakse ka hispaanlaste rahvusroaks. Kas see ka nii on teavad ainult hispaanlased ise, aga nii vähemalt väidab internet. On kuidas selle päritoluga on, aga see kõik on nii maitsev, et näiteks meie rahvusliku uhkuse kama ja verikäki jätaks ma ilmselt sealses restoranis söömata, maitse asi muidugi.

Pilgupüüdjad Gran Canarial

Saar annab oma tõusude ja laskumistega treeninguteks suurepärased võimalused. Meie muidugi sellisteks katsumisteks valmis ei olnud. Samas läbisime mitmeid mägiteid, mida ratturid kasutasid treeninguteks, aga tegime seda loomulikult autoga, sest sellel oli mootor, piisavalt kütust ja konditsioneer.

Põikasime teedele, mis mingil hetkel lõppesid keelumärgiga, aga tegelikult oleksime tahtnud edasi sõita. Meie pilgu ette jäi imeilusaid vaateid nii mägedele kui ka orgudele. Muuhulgas püüdsid pilku mägede sisse ehitatud majad, kaljutipus kiikuv kivi ja loomulikult kirik keset küla..

Selline näeb piltlikult välja ütlus “Kirik keset küla”. Küll see ikka püüdis pilku..

Oli igati vägev nädal, huvitav saar ja sõbralikud kohalikud inimesed. Pikisilmi ootame järgmisi sihtkohti!!