ON VIHMA, PÄIKEST JA PUHKUST IGALE MAITSELE

Koduhoovist teele asudes oli tehtud kindel reisiplaan jõudmaks uude sihtriiki Malaisiasse. Ostetud olid lennukipiletid ja ka majutus broneeritud esimeseks ööks, siis justnagu oligi kõik olemas, et reisiplaan ellu viia. Sõber Toomas viskas meid lennujaama ja kui kohvikus kohustuslik külm õlu ja kihisev mullijook nauditud, startisime. Esimene lend 4h ja olime juba tuttavas Istanbuli lennujaamas. Viimati olime seal, kui välisministeerium meid koju aitas Vietnami reisilt seoses covid paanika ja riikide lukustamisega. Tookord jalutasime praktiliselt tühjas lennujaamas ja suurel ekraanil oli pilt, kus kõik lennud olid tühistatud. See hirmutav patsill on aga nüüdseks maailmast taandunud ja saime ka seal nautida kosutavaid jooke vaadates ringi sebivaid turiste. Uue vaatamisväärsusena jäi silma ringi jalutavad juuksesiirdamis (mees)turistid. Neid oli lennujaamas ikka kümneid. Kõikidel pea osaliselt plaasterdatud ja näha oli ka punetavat veretäppidega nahapinda kuhu kiilakad olid juukseidusid lasknud istutada, et peagi jälle välja näha nagu Brad Pitt või Jimi Hendrix. Mingit kadedust Veikko ei tundnud vaid vaatas korra lihtsalt peeglisse ja astusime järgmisele lennukile. Järgmine lend oli juba pikem. 10h lendamist ja maandusime Kuala Lumpuris Malaisias. Seal ei olnud meil plaanis riigi tutvumisega algust teha vaid olime ostnud ka kolmanda lennupileti (2h), mis viis meid Borneo saarele. Seal hakkaski uus seiklus.

BORNEO JA VIHMAMETSAD  

KLIIMA

Kolme päeva jooksul, mis me seal olime sadas peaaegu lakkamatult. Sooja oli 25+ kraadi ja õhuniiskuse seier oli maksimumi lähedal. Hommikune vaade hotelliaknast kohe kuidagi õue ei kutsunud. Eestlasele tähendab vihm külma tuult ja jahedat õhku. Aju ütleb küll kehale, et väljas on 28 kraadi sooja, aga keha seda ei usu.

Suurt osa Borneo saarest katavad vihmametsad. Me ei ole eelmistel reisidel sellist looduseime näinud ja see oli vapustavalt äge. Huvipunktid valisime Kuchingu ümbruses vastavalt sellel loodsnähtustele ja mis seal ikka, põrutasimegi kohe meile üldjuhul sobivasse keskkonda e metsa.

HR JONGI KROKODILLIFARM

1963. aastal avastas üks kohalik härra Jong, et krokud on ägedad ja võttis endale koju 6 väikest neljajalgset. Uurides nende elu ja käitumist võttis ta peagi 19 tükki juurde ja tänaseks päevaks on neid seal juba mitu tuhat. Kuna neid oli saanud hulgim, siis loomulikult on tehtud farm ja seda haldab hr Jongi poeg. Rahvale on näitamiseks umbes 300 isendit. Mõnest oli kohe päris kahju, sest koduks oli tal ca 10m2 betoonaed. Enamustel oli siiski suurem vaba ala, kus nad said vabalt liikuda ja ujuda. Me ei ole mingid loodusteadlased, aga see teine variant elamiseks tundus meile mõistlikum. Seal nägime ka krokodillide omavahelist võitlust. Oli see siis territooriumi pärast või olid perekondlikud põhjused, kuid üksteisele nad kallale läksid. Samas farmis olid ka mõned paabulinnud, teised sulelised ja kitsed. Mina arvasin, et nad äkki krokudele söögiks, aga Ketlin laitis selle mõtte maha, sest nii ilusad linnud ei pidavat ikka hammaste vahel oma elu lõpetama. Mine sa nüüd tea, milline õige varianr on. Saime veel teada, et osad krokud elavad soolases vees, osad magedas vees, osad on valged albiinod, osadel on suure laia lõua asemel pikk ja peenike ning kui munemisel midagi tuksi läheb, siis osad on ilma sabata. Selle teadmise võrra rikkamana lahkusime farmist.

SEMENGGOH LOODUSPARK ON KODU ORANGUTANIDELE

See on keset vihmametsa asuv looduspark, kus kõige suuremaks vaatamisväärstuseks on seal vabalt elavad orangutanid. Nad ei ole puuris ega ketis vaid liuglevad muskleid pingutades puult puule ja elavad lihtsalt oma igapäevast ahvielu. Sealne taimestik on vihmametsale omaselt tohutult võimas ja nendele ahvidele kindlasti suurepärane elupaik. Aegajalt tulevad nad inimese rajatud söögiplatsile sööma banaane, arbuuse ja muud maitsvat. Samas võib olla ka nii, et saabunud turist lahkub pargist ja ahvId jäävadki nägemata. Külastusaeg on ainult paar tundi päevas ja ka meie oleks peaaegu lahkunud nn.tühjade pilkudega. Vahetult enne lahkumist ahvid saabusidki ja lahked töötajad hoidsid loodusparki 30 min kauem lahti. Meil vedas. Mis vihmametsa puutus, siis taevast oli sadanud nende päevadega juba selline kogus vett, et kitsamad matkarajad olid turvalisuse huvides suletud. Oma metsaelamuse koos looduse häältega saime siiski kätte, kui jala astusime ahvideni viival veidi laiemal rajal.

Hotelli poole liikudes tegime peatuse kohalikul söögiplatsil, millest kuidagi ei saa niisama mööda minna. Kõik aasia toit on meile alati meelepärane olnud. Olgu selleks Ketlini lemmik üliterava maitsega Tom Kha supp või mõni hästi maitsestatud grillitud lihavarras. Kõhud täis oli vaja korra põigata suurde toidupoodi. Üks oluline fakt, millega tuleks arvestada on see, et tegemist on siis riigiga, kus elab palju islami usku inimesi ja seega igas söögikohas, hotellis või tänavakohvikus alkoholi ei müüda. Niisiis varustasime ennast mõne õlle ja veiniga, et blogi kirjutamine lõbusamalt läheks.

KOSKE JÄLLE EI NÄINUD

Järgmisel hommikul aknast välja vaadates ei olnud vihmasadu loomulikult raugenud. Hüppasime oma rendiautosse ja võtsime suuna koobastesse lootuses, ei koopas ei saja niipalju. Pettumus oli suur, kui turvamees teatas, et meie valitud koopasuu on lukustaud just tänu tugevatele vihmadele. Pidavat liiga ohtlik olema ja nemad turistidele mingit ohtu tekitada ei taha. Mis muud, kui autosse ja järgmisesse koopasse. Seal oli õnneks kassa avatud ja saadud kiire instruktaaź suundusime pilkasesse pimedusse. Koobas oli äge ja kaasaantud taskulamp andis võimaluse kõik nurgatagused läbi käia ja valgustada. Kooparada väljus vahepeal ka vihmametsa ja ka korra kõrge jõekalda serva, milles voolas pruun veemassiiv.

Koskedega on meil reisidel kuidagi nii läinud, et kui seda otsime, siis on alati mingi takistus teele tulnud. Nii sattusime Türgi reisil politsei kätte ja mitu koske on nägemata tänu sellele, et neile lihtsalt ei pääse ligi. Kaardil on aga kohale ei saa. Nii juhtus ka seekord. Pidevalt vee all olevad teed muutusid järjest ohtlikumaks. Veetase tõusis ja puudus kindlustunne, kas tagasi sõites ka veel autoga läbi saame või tuleb vihma lõppu oodata mõnes kohalikus külas. Järjekordset veetakistust ületades saime aru, et mõistlikum on tagasi keerata, sest seljataga vesi aina tõusis. Eespool oli tee aga ca100m vee all. Samas oli tore seigelda nendes väikestes kohalikes külades. Meie teele jäid 2 noormeest, kes sõiduteest 2m kaugusel ujusid ja sealsamas ka kalavõrkudega majandasid. Siinkohal tuli meelde eilne krokodillifarmi külastus ja mõte, et kui külas veetase tõuseb, siis kohaliku esimene mõte on “ohooo, saab ujuda”, siis turist seda pilti nähes mõtleb “näe, krokodilli sööt”..

Vihma tõttu oli suletud ka üks tempel, mida vaadata lootsime ja seejärel võtsime suuna mereäärde. Meri oli imelik pruun ja veetase päris kaugel sellest, kus ta kuivemal ajal on. Inimesed, kes sealse rannahotelli endale broneerisid said küll räigelt petta. Ujumine oli meres võimatu ka kõige optimistlikumal inimesel ja rannariba oli mattunud pruuni vee alla. Jalutasime veidi ringi ja arutasime, et oli jälle üks õige otsus osta järgmiseks hommikuks lennupilet Langkawile, kus ilmateade näitas päikest ja sooja 33 kraadi.

Soovitame Sarawaki ja Kuchingut külastada ning võimalusel minna paariks-kolmeks päevaks vihmametsadesse. Sarawak on vägev elamus!

LANGKAWI JA PÄIKE

“Vat see on soe” teatas Ketlin, kui olime lennukist väljunud ja võttis dressipluusi seljast. Soojakraad näitas 33 ja taevas oli pilvitu. Üks murepilv korraks tekkis, kui hotelli respas avastati, et reisikorraldaja on teinud reserveeringu alles järgmisest hommikust, aga ka see lahenes. Reisikorraldaja kiire tegutsemine Bookingus ja 1 päev lisati kohe kiiresti juurde. Hotell Camar Resort on meile igati sobiv. Sellise keskmist mugavust otsiva turisti hinnaklassiga ja hea teenindusega rahulikumas piirkonnas majutusasutus. Majutusasutuste hinnad algavad siin umbes 40 eurost ja lõppevad üle 1000 euro öö kohta. Omale vastava koiku leiab kindlasti igaüks. Hotellil on suur bassein ja ka oma privaatne rand ja rannabaar, mida valvab pidevalt turvamees. Lähima keskuseni on 2 km. Meie rentisime endale rolleri ja seega on liikumine siin igati lihtne.

TELAGA TUJUH JA SKYBRIGE

Kui võrr juba olemas, mis me siis enam passime. Kiiver pähe, gaas põhja ja start. Mõtlesime, et võtame rahulikult, aga läks nagu tavaliselt. Esimese kohana mingi suur kosk Rolluga parklasse ja sealt öeldi, et minge mööda treppe. Astusime ja astusime, aga lõpp ei paistnud. Ei olnud meil aimu palju neid astmeid on aga hing oli juba “paelaga kaelas”. Üks puhkepaus järgnes teisele, aga kohale me sinna jõudsime. Imeilus. Jõgi tuli metsast, voolas läbi mitmete kivist moodustunud minibasseinide ja kukkus siis mäenõlvalt otse kosena allapoole. Vaatepilt kosele oli seda ronimist väärt. Eriti lahedaks tegi selle asjaolu, et rajal olid märgid, mis hoiatasid meid metsikute ahvide, rottide, skorpionite, ämblike eest ja rajale minek on omal vastutusel, aga nende elukate käest me õnneks pääsesime. Selle ilusa pooliku sillaga koha nimi oli Telaga Tujuh. Ega reisikorraldaja päevaplaan meile asu ei andnud ja seega väikese rollerisõidu kaugusel ootas meid köisraudtee. Istusime gondeltõstukisse ja kui see ülespoole meetreid hakkas mõõtma, läks vaade aina ilusamaks. Köisraudtee e Sky Cabel nagu nad seda siin kutsuvad viis meid Skybridgile. Sild ise on 660m kõrgusel ja 125 meetrine. Päris tipust oli vaateplatvorm oli näha terve saar. Pilet sinna oli Malaisia kohta päris krõbe ehk 37 eurot inimene. Köisraudteega sõit pakkus ilusaid vaateid, aga päris tugevast tuulest tingitud närvikõdi, kui kondel tuulekäes kiikuma kippus.

Õhtul väike jalutuskäik hotelli lähedal asuval peatänaval, õhtusöök tänavatoidu platsil ja oligi aeg jälle päev lõppenuks lugeda.

Reis vaikselt kulgeb oma rada. Järgmise päeva rada viis meid rolleriga imeilusasse randa, sest meie reisiplaani mahutus igapäev vähemalt 2h päikest ja ujumist. Turistidest praktiliselt tühi ja puhas rahulik koht. Tõmbasime ennast kuumast päikesest punaseks täpiks nagu Ketlin armastab öelda ning õhtul oli aaloe kreem meile suureks abiliseks. Kohalikud üritasid meile müüa paaditripi looduspargis, aga piltidelt ei olnud tegemist nii ahvatleva pakkumisega, et meid päevitamise ja ujumise plaanist eemale meelitada.

Üldse on siin Langkawil hetkel euroopa turiste vähe. Neid kohtab siin siiski rohkem kui vihmametsade alal, kus seigeldes olime vist ainukesed. Enamus on riigi siseturism või siis turistid lähedal asuvatest aasia naaberriikidest. Suletud söögikohtadest võib järeldada, et hiilgeajad jäid koroonaeelsesse aega ja euroopa turistid ei ole siia veel tagasiteed leidnud. Tuleb ausalt tunnistada, et ongi rahulikum ja sellega kaasnevalt on ka hinnad ilmselt veidi madalamad kõrghooajast.

UNDERWATER WORLD

Mis iganes päev täna on (tegelikult kolmapäev, aga see pole oluline) võtsime valikusse külastada Underwater Worldi. Ühte suurde hoonesse on paigutatud palju akvaariume ja nendesse omakorda erinevaid mereelukaid. Kas see nüüd suurim elamus oli ei teagi nagu kohe kiita, aga erinevad kalad olid tegelikult siiski vaatamist väärt. Pilet oli ka 12 euri nii et sai siiski ära vaadatud.

Liiklus Malaisias tundub rahulik ja viisakas. Võrdluseks on meil Tai ja Vietnam, kus rollereid on rohkem ja liiklus kordades agressiivsem. Siin on kõik rahulik, kellelgi ei ole kiiret ja keegi ei signaalita niisama tähelepanu saamiseks. Pikendasime rolleri renti kuni reisi lõpuni, sest Langkawi on küll selline saar, kus autot ei ole vaja rentida, et kaugemaid punkte avastada. Põhimõtteliselt on kõik 30 km kaugusel. Pealegi on rolleri rent odavam, parkimine mugavam ja mõnus on kulgeda, kui soe tuul veidi jahutust pakub.

Turistide lemmikpaikadeks on Pentai Cenang ja Pentai Tengah (meie peatusime Pentai Tengahis). Esimene neist randadest on rohkem rahavastatud ja lärmakam, teine rahulikum ja vähem turiste. Lisaks on veel 25 km kaugusel pealinn Kuah. Me ei olnud jõudnud veel Kuahi kui google andis teada, et täna on Kuahis turupäev. Liikusimegi sinna, et vaadata, mida üks kohalik turg Langkawil endast kujutab.

Malaisia rahvas on tagasihoidlik ja sõbralik. Turumüüjad ei näidanud üles suuremat tähelepanu ja ei toimunud ka agressiivset pakkumist. Valisime omale hotelli testimiseks erinevaod huvitava väljanägemisega snäkke ja lahkusime turutänavalt. Õlle ja muu kokteilikraamiga on selline teema, et Langkawi on Duty Free Zones ja seega on alkohoolsed joogid siin soodsad. Kuchingus oli kange alkohol hoopis krõbedama hinnaga. Samas Langkawil kõik söögikohad toidukõrvale õlut ja veini ei paku. Lubatud on kõrvalt poest omale õlu ise osta. Samas leiab ka söögikohtasid, kus teenindaja teeb selle käigu sinu eest, kui just menüüs juba sobivat joogipoolist ei ole. Hinnapoolest oli poes müüdav õllepurk odavam, kui tänaval müüdav värsketest puuviljadest müüdav mahl.

PUHATA JA NIISAMA VEDELEDA ON RASKE

Meil oli üks selline päev, kus me ei teinud midagi peale päevitamise, söömise ja joomise. Meie rahutu hing teist sellist päeva järjest vastu ei pea, siis tegime jälle plaani: Langkawi kõrgeim tipp – GUNUNG RAYA.

Kõrgeimasse tippu sai minna mööda treppe 3,2 km või teist teed mööda, mis oli mõeldud rolleritele, autodele, jalgratastele ja samuti matkajatele. Eelmisest trepironimisest hakkasid jalad juba paranema ja liikumine ei olnud enam nii vaevaline ning hing väga ihkas seda väljakutset vastu võtta. Guugeldasime, et paremini aru saada, mis meid seal rajal ees ootab. Soovitus oli jalga panna matkasaapad ja kõrged sokid, võtta rajale kaasa vähemalt 2l vett, sest kõik selle raja valinud matkajad ütlesid, et tegemist on väga raske ja suurt füüsilist pingutust nõudva väljakutsega. Raja kirjelduses toodi välja, et rada on kohati läbimatu ja sellele on langenud suured puud, millest tuleb üle ronida. Lisaks on tegemist ikkagi džungliga, kus elavad nii skorpionid, maod ja “kaanid”. Veidike segaseks jäi meile kaanide tõlge, sest matkajad ütlesid, et nad ronivad mööda jalgu üles, kui seisma jääd… äkki mõeldi siin kaanide all sipelgaid.. ei tea täpselt. Madude ja skorpionitega kohtudes soovitati rahulikult oodata, kui nad omateed lähevad. Jube hea soovitus, kui aju käsib põgeneda 🙂

Meil sobivat matkavarustust ei olnud ja siis otsustasimegi minna kergema vastupanu teed ja sõita tippu rolleriga ning matkaraja lõpust veidike alla jalutada. Roller oli meil seekord võimas ja vedas meid kahte kerge vaevada tippu välja. Teel oli taaskord märgid, mis hoiatasid ahvide eest. Kui selline märk teel on, siis on kindlasti ka pärdikud kohal. Võib kaamera välja otsida ja kui julgete, siis ka seisma jääda. Oma asju tasub kiivalt hoida, sest tegemist on ikkagi huligaanidega ja erinevalt päris pättidest nad politseid ei karda.

Tipus leidsime üles matkaraja lõpu ja mõned meetrid alla jalutades sai meile selgeks, et tegime õige otsuse. Sinna rajale on vaja korraliku matkasaabast ja ka pikemaid riideid. Täitsa tipus oli üks mahajäetud hoone, mida ümbritses raudaed. Sinna me uudistama ei pääsenud kuna lisaks raudaiale oli ka valvur, kes seda kõike valvas. Niisiis sai ka Langkawi kõrgeim tipp Gunung Raya 881m vallutatud ja asusime laskuma.

Oma mõtetes vaiksel rolluga alla veeredes lõi vere uuesti käima üks kohalik vabas looduses elav madu, kes samuti mööda teed mäest alla kulges. See ei olnud mingi pisike nastik vaid 2-3 meetrine, keskelt jäme kohalik tegelane. Kohtumine oli nii ootamatu, et aju tardus hetkeks. Vaevu suutsime jalad kiiresti üles tõsta, temast mööda sõita, aga seisma jääda ja pilti teha ei julgenud. Tagasi vaadates nägime, kuidas ta oma teed jätkas ja vaikselt ikkagi sõiduteelt metsapoole liikus.

Peab ütlema, et kui sellist oleks matkarajal kohanud, siis aju ilmselt oleks andnud käsu: Alert, run away!! Oodata, millal ta oma teed läheb.. no tõesti, andke andeks, aga täiesti võimatu!

Üheskoos mõtlesime, et rajavalikul tegime ikka õige otsuse.

Langkawi on meie jaoks avastatud punktina kaardil ja jagame kõigile meeleldi oma kogemisi, kui siia satute. Viimase päeva jätsime omale taas hotellipuhkuseks.

Alustatud kodutee tundub lihtsam, kui uued reisiplaanid juba paigas.