10.01.-25.01.2024

Kui mainida kellelegi, et reisil läheb põlema ja laguneb teie safariauto, hotellis plahvatavad torud, hotellituba täitub veega, toimub põgenemine avariipaigalt ja politsei poolt raha väljapressimine, olete 17h ilma elektri ja kanalisatsioonita, lennud tühistatakse, siis tekib vist küll mõte, kuidas see kõik ühele reisile mahub ning kuidas see reis saab nii positiivse mälestuse jätta? Nii meil läks ja rohkemgi veel, sest reisielamused olid kõigile nendele seiklustele veel lisaks. Alustame algusest ja paneme kirja kõik järjekorras alates algusest. 

Sansibari reisimõte sai rohelise tule, kui Ketlin sünnipäevaks binokli sai. Nüüd oli see kindel värk, et safarile minek tuleb ette võtta. Seda binoklit oli mitu head aastat oodatud ning lõpuks sai kaks unistust täidetud.

Reis algas nagu ikka kohustusliku külma õlle ja väikese mullijoogiga Lennart Meri nimelise Tallinna Lennujaama baaris Take Off, kus saime kokku oma reisikaaslaste Aare ja Marisega. Edasi istusime raudlindu ja esimene peatus Türgis Istanbulis.  Jääme seekord üheks ööks ka sinna ööbima. Edasine jätkulend mustale mandrile linna nimega Dar es Salaam väljus järgmisel hommikul. Üritasime Istanbuli väga külmas õhtus (soojakraade on vaevaliselt 2 ja sadas vihma) jalutada, aga otsus on ühine, et tuleb leida sobiv söögikoht, kus keha kinnitada ja seal mõnus õhtu veeta. Nagu ka varasematel kordadel ei tule meil Türgi köögis pettuda. Super toidud ja väike jook ning sättisimegi hotelli, et hommikul jätkata 8h lennuga maandudes juba Aafrika mandril. Vahel tuleb mõnel mehel meelelahutuslikul eesmärgil ümin populaarselt artistilt dr. Alban “Hello Africa, tell me how you doing..”.

AKLIMATISEERUME DAR ES SALAAMIS

Dar es Salaami lennujaamas on teenindus kiire ja korralik. Saame vahetada 50 dollarilise rahatähe vastu oma passidesse Tansaania viisa ning avastame taksot otsides, et siin riigis on olemas ka Bolt takso teenus. Ei usu me oma kõrvu, kui peale tellimust helistab meile taksojuht, et etteantud 5 eurose hinnaga ta ei sõida ja maksku me topelt. Üllatuslikku nõudmist kuuldes jätame ta hoopis teenistuseta ja võtame teise takso. Suundume kesköisesse liiklusesse, kus sõiduteed ja tänavavalgustus olid olematud ning meie kunagise Kasahstani reisi kirutud maanteed oleks siin vist eliitkategoorias. Teel laiuvad arbuusi suurused augud ja neid on lugematul hulgal. 

DARis me pikalt aega ei veeda, sest esimene nädal on planeeritud safarile ja teine nädal Sansibarile. Enne reisi jätkamist Arushasse on vaja leida rahavahetus ja telefonis võiks olla ka internet. Aklimatiseerumiseks väikse tiir linnas, kus saame aru, et valgete inimeste arvukus tänavatel on peaaegu olematu.

ARUSHA 

Arushas kohtusime  kohaliku eestlanna Enega, kes seal safareid korraldab ning tema abiga saime meiegi oma safari plaani tehtud. Sööma läksime kohalikku restorani, kus nautisime sööki ja jooki ning Ene rääkis meile kohalikust olust  ja kohalike elust. Oleksime “nautinud” sajaga, kui meile arvega ei oleks soovitud külma teha. Ene sai kohe aru, et asi pole õige. Nimelt oli meil arveks 155 tuhat (56 eur) kohalikku raha, kuigi õige arve oli 105 tuhhi (38eur). Pisike vaidlus teenindajaga ja asi sai lõpuks klaaritud. Võtsime kaasa õppetunni, et valgenahalisi proovitakse igal sammul petta.  

START SAFARILE

Kahjuks ei andnud Ene meile ainult maasturit ja lisavarustusega tuli kaasa võtta ka autojuht/giid Adam ja kokk, kelle me ristisime kiirelt Juku Kalleks. Ei teagi, kas meie nakatasime neid või nemad meid lõbusa olemisega, aga kokku saime väga laheda seltskonna. Start hotellist Serengeti rahvuspargi poole oli sujuv. Kui sõidetud sai ca tund ja olime juba jõudnud suurelt teelt maha keerata täitus meie auto äkitselt paksu valge suitsuga. Sekundiks oli arvamus, et kokk Juku pani piibu ette, aga tegelikult läks põlema auto juhtmestik. Kiirelt ronisime sõidukist välja,et päästa oma maine vara, aga õnneks jäi suurem õnnetus ära. Autojuht Adam rebis riidest kotist ribasid teibi valmistamiseks, et juhtmed isoleerida, tuulutasime kärsaka autost välja ja saime uuesti liikuma. Suurt hirmu meil ei olnud ja kõigil oli nalja nabani. Samas teadsime, et selline viga autos võib kiiresti muutuda ohtlikuks õnnetuseks. 

Tegime peatuse Ngorongoro kraatri serval, et korra aru saada kraatri suurusest. Siia kraatrisse tuleme kolmandal safaripäeval tagasi ja siis tuleb sellest ka juttu. Ngorogoro rahvuspark on väiksem kui Serengeti, aga juba hakkasid ümber meie jooksma jaanalinnud, sebrad, gnuud, kaelkirjakud ning teised neljajalgsed. Peatusime korduvalt ja telefonide mälukaardid täitusid piltide ja videotega. Meil ja Loode perel olid kaasa võetud binoklid ja nii olid kõik loomad ja linnud meil nagu peopesal. 

MAARAHVAS ehk MAASAID

Tee oli aga jube. Auk augu kõrval ja nende vahel oli ka veel paar auku. Vahepeal suured veelombid, muda ja teelt välja sõitnud autod. Teeääres hakkasid ka esimesed maasaide külad. Kui öelda, et see on lihtsalt üks imelik hõim inimesi, siis oleks see väga tagasihoidlik väljendus. Maasai on liitsõna, kus “ma” tähendab maad nagu eesti keeles ja “sai” tähendab rahvast. Niisiis kutsuvad nad endid maarahvaks. Väidetavalt on nad inimesed, kes oma eksisteerimiseks ei  vaja peaaegu, et mitte midagi. Maasaid on mitme naisepidajad ja ühel mehel võib olla nii palju naisi, kui ta jõuab omale kitsede eest osta. Lugedes kokku ühe maasai küla onnid saab teada, mitu naist külavanal on. Igal naisel külas on oma onnike. Naine peab loomulikult ise omale onni ehitama. Külaboss käib onnist onni ja ei tohi kunagi ühe naise juurde kaheks ööks jääda. Ühel tüübil oli seal väidetavalt ca 50 last ja tänu sellele ehitas valitsus tema lastele oma koolimaja. Riietuseks on kõigil peaaegu ühesugune ruuduline kangas ümber keha, jalas autorehvist tehtud plätud ja käes puust toigast, millega nad väidetavalt ka loomi eemale peletavad. Kasvatavad karja, joovad piima ja teatud ajal ka mingi koguse loomaverd ja nii nad seal tühermaal tiksuvad. Imelikud inimesed.

MIS JUHTUB, KUI TEMPO TAPAB?

Adam pani muudkui gaasi juurde ja kiirus oli vahepeal ligi 90 km/h. Meie autoreisidelt saadud kogemusele tuginedes olime kindlad, et see pidu pikalt jätkuda ei saa ja auto niisugusele sõidustiilile kaua vastu ei pea… nii ka läks. Mingil hetkel käis päris mitu korralikku raksakat ja purunes vedrustuse kinnituspolt. Õnneks leidus rahvuspargi väravas tüüp, kes meenutas väga Bob Marleyd oma pikkade rastapatside ja sarnaste näojoontega. Kaasas oli tal kollane kilekott isevalmistatud tööriistadega. Bob rüüpas vahepeal pudelist kohalikku populaarset gini jooki Konyaki, et töö ikka paremini sujuks. Mingid tunnid hiljem väljusime Ngorogoro rahvuspargist ja sisenesime Serengeti rahvusparki. Loomi teeääres oli sadu, aga kuna me olime autoremondiga kaotanud mitu tundi, siis jätkasime sama tempoga. Eks kohalikud juba teavad, milline sõidustiil valida. 

Peagi käis uus kolksatus auto alt ja töölepingu lõpetas amordi kinnitus. Kuna see otseselt sõitu ei takistanud, siis ütles giid “hakuna matata” (pole probleemi) ja kihutas edasi. 

ÖINE SERENGETI

Hakkas juba hämarduma ja varsti oli kottpime. Majutuseni oli veel minna ja ühel hetkel märkasime, et selles sektoris oli kõvasti sadanud. Tee oli mudane ja väga libe ning järgmisel hetkel leidsime ennast kraavipervelt. Päris külili auto ei olnud, aga kui mõni laev nii kreenis oleks, siis aetaks kokku kõik merepääste ja kapten ütleks kutsungi mayday-mayday. Meie kapten oli küll alguses ehmunud, aga kuna meil puudus igasugune päästeteenistus, siis paluti meil autost välja astuda ning peale väikest juhendamist saime ise oma sõiduki tagasi teepeale suunaga majutuse poole. 

Majutus oli meil broneeritud väikestes tagasihoidlikus matkamajades. Õhtu lõpetuseks tegi kokk Juku meile veel õhtusöögi, mis oli lihtne ja maitsev. Esimene safaripäev kujunes lõpuks 15-tunniseks. 

Juku oli muide päris muhe tüüp. Tegi süüa ja magas meie kõikide eest terve autosõidu vältel. Ei seganud ta und ei ilusad vaated auto aknast, tohutu vibratsioon maasturis ega ka sügavad augud teel. Saime nendel päevadel pannkooke, pastat, suppi, salateid ja ka puuvilju. Uni neid ei seganud, aga see võis muidugi olla tingitud sellest, et pidevalt oli autoaknast midagi uudistada või siis tõesti magas Juku meie eest ka..

MEELDEJÄÄV SAFARI

Safari teise päeva hommikukohvi nautides kõlas kuskil väga lähedalt vali hääl. Avastasime ca 50 m kaugusel oma majast jõekaldalt jõehobud. Olid ikka ägedad elukad. Veidi oli  nagu kartust, sest autojuht mainis, et ärgu me niisama ringi kolagu. Peagi Istusime maasturisse ja saime sõita mõned kilomeetrid, kui märkasime teeääres lõvikarja. Kokku suutsime heinamaalt lugeda 17 lõvi. Hiljem järele mõeldes oli see üks reisi tipphetki. Üks asi olid lõvid, aga hetkel, kui neid vaatasime avastasime, et see on täpselt sama koht, kus eelmisel õhtul kraavis olime ja autot õues kottpimedas teepeale lükkasime. Päris kõhe tunne tekkis korra. Õhtul oli pime ja meie ainsaks enesekaitsevahendiks olid kaasa võetud pealambid, et nendega valgust näidates veenuda, et läikivaid silmi eemalt vastu ei vaata. Äkki oli õhtul lõvidel lihtsalt kõht täis või ei olnud me sellel hetkel nende menüüs eelistatud valikus. Lõvid olid võimsad. Lamasid uhkelt pikemas heinas ja tundus, et nad kontrollisid tervet maailma või siis kõike, mis toimus nende ümber. Järgmisel hetkel selgus, et auto lõvide kõrval ei käivitu. Adam teatas Jukule, et  mine õue ja lükka auto käima. Jalad värisesid küll, aga kokk läkski autost välja endal metseete käes kolistades seda vastu autot ja vehkis niisama, et lõvid minema jookseks. Meil oli muidugi see kõik väga naljakas. Kui lõvid olid lahkunud, läksid ka meie mehed autost välja ja lükkasid üheskoos Jukuga auto käima.

Edasine päev oli pidevas liikumises mööda rahvusparki. Tempo oli mõistlik ja saime rahulikult loomi jälgida, pildistada ja parema vaatevälja saavutamiseks lükkasime oma auto katuse üles. Eelpool nimetatutele loomadele lisandusid elevant, topi, gasell, dikdik, okassiga, hüaan, ahvid, jõehobud, kotkad, pühvlid ja veel paljud, paljud väga lahedad loomapered, kellest eredamalt jäid meelde vast kaelkirjakud. Tundus uskumatu, et maailmas on koht, kus on esindatud selline fauna ja nad ei olegi puuris nagu maailma erinevates loomaaedades neid esitletakse.

Serengeti keskuses nägime reaalset olukorda, kus gepard ründas saakloomana gaselli. Gepardit peetakse üheks kiiremaks loomaks maailmas ning teisel kohal on gasell. Gepard saaki küll kätte ei saanud, aga stardikiirus oli parem kui Usain Boltil. Maailma kiiremal mehel poleks selle looma vastu mingisugust võidu lootust ja kuldmedal läheb stardikiirenduse eest kindlalt gepardi kaela. Impala e gasell oli kaval ja jooksis küla poole inimestele lähemale, mille tulemusena tõmbas gepard käsipidurit ja õhtusöök jäi saamata. Alati ei pea ole kiire ja võib vabalt ka kaval olla, et oma elu päästa. 

BIG 5

Serengeti keskuses on olemas hotell, kämpingud, muuseum, pood, lennujaam ja tankla. Muuseumis tegi väikese laheda ekskursiooni meile üks kohalik noor koolipoiss, kes juhatas meid väikesele turvalisele rajale, mida ääristasid loomade pildid ja infotahvlid. Saime teada, mis loomad kuuluvad ühise nimetaja alla “Big 5”. Nendeks loomadeks on elevant, lõvi, ninasarvik, piison ja leopard. Poiss jagas meile huvitavat infot ja teenis ka väikese jootraha. Teise õhtu  kohta majutuses võiks läbi huumori öelda, et oli kõik rahulik. Elekter kadus ära ja öösel jalutas majast umbes 5m kauguselt mööda elevant. 

Kolmandal safarihommikul alustasime liikumist Ngorongoro kraatri poole, mida eelpool ka põgusalt sai mainitud. Hommikul  kohtusime taaskord teeääres logelevate lõvidega ja mõne aja pärast veel ühe lõvide seltskonnaga, kus oli ka kaks suure lakaga isast lõvi. Uhked loomad – jälgisid karja ja liikusid uhkel sammul nendega kaasa. Taaskord oli neil meist,kui potensiaalsest kõhutäiest täiesti ükskõik.

Ngorongoro kraater on 610 meetrit sügav ja laiub umbes 260 ruutkilomeetril. Suur kraatri sees olev maa-ala oli igasugu karvaseid ja sulelisi täis pisikestest lindudest kuni lõvide, elevantide kui ka ninasarvikutega. Maasturiga saime laskuda otse kraatrisse ja seal loomade vahel ringi sõita. Meil oli veel nägemata ninasarvik ja Ngorongoro kraatris elab neid lausa 4. Kõrvale me kahjuks neile ei saanud, aga binoklit kasutades saime nad oma silmale väga lähedale. Ühtlasi nägime kuidas gasell taaskord lõvipere üritas ärritada, aga lõvid ei tahtnud seekord kaasa mängida. 

Peale kolmepäevast safarit olid energiavarud suht otsas ja saabusime õhtuks tagasi Arushasse samasse hotelli, kus oli ka start safarile. Hotellis veel kiire söök, väike jook ja magama me ennast sättisimegi. Unes ilmselt veel värsked emotsioonid nähtud loomadest. 

VEEUPUTUS 

Kell lõi varajast öötundi ja kõik inimesed veel magasid, kui Ketu varbad voodist välja tõstis ja pehmelt öeldes alarmkisa tõstis. Meie toa põrandast oli saanud bassein. Vesi ulatus pahkluuni ja peale esimest ehmatust, et see ei tule õuest avasime toaukse ja asusime asja uurima. Toast välja astudes saime aru, et koridoris oli purunenud boileri toru. Ajasime kerge müksuga ülesse diivanil und nautiva hotellitöötaja, Aare ja Marise ning teised turistid  ja algas operatsioon päästke oma varandus. Koristamise ajal käis veel ka üks kõva litakas ja peale järgmise toru purunemist täitus koridor ka kuuma auruga. Mõne hetke möödudes kadus elekter. Hea et kõik terveks jäid. 

Peale suurkoristust keerasime veel paariks tunniks magama. Hotelli manager premeeris meid vapra panuse eest pudeli kohaliku veiniga, mille me enne Sansibari lennule minekut ära maitsesime.

SANSIBAR JA ILUSAD RANNAD

Ees ootas Sansibar kuuma ilma, randade ja kõikide lootustega nautida puhkust, aga sellele lisaks jätkusid ka meie teised sekendused. Esimene öö Sansibaril oli meil broneeritud Kivilinnas. Õhtune jalutuskäik oli tegelikult põnev, sest tutvusime linnaga ja leidsime rannas sobiva õhtusöögi koha. Kivilinna kitsad tänavad ja lugematud müügikioskid pakkusid avastamist mitmeks tunniks. Hommikul jätkasime oma trippi Sansibari idakaldale, kuhu jäävad nii Paje kui ka Jambian ning ka Baobabi Bungalo. Taksosõit idakaldale maksis 35 dollarit ning olimegi oma villas, kaasas kõik vajalik, et äraolemist nautida. Hollandlasest omanik võttis meid rõõmsalt vastu. Tegi meil väikese tutvustuse kus, mis ja kuidas seal saarel asjad käivad. 

Meie plaan ujuda ja päikest nautida jäi kahjuks ainult plaaniks, sest päike oli pilve taga peidus ja bungalo kanalisatsioon hakkas streikima nagu õpetajad koduvabariigis. Bunagalo omanik pakkus meile mugavamat äraolemist tekkinud olukorra katteks. Me nõustusime kolima uude bunagalosse ja kuna kanalisatsiooni korrastustööd jätkusid, siis võtsime kokteili ja päikese asemel (sest päikest ei olnud, no kolm päeva ei olnud) hoopis üheks päevaks auto. 

SANSIBARI PÄRLID PAJES, JAMBIANIS JA LÕUNA TIPUS

Auto annab ikkagi teatud vabaduse ja meie hollandlasest hotelliomanik rollerit meile ei soovitanud kuna see pidi olema oluliselt ohtlikum sõiduriist, kui auto. Otsustasime teda kuulda võtta. Autorent oli 25 dollarit päev, kindlustust meile ei pakutud, aga juurde pidime ostma 20 dollari eest Tansaania juhiloa. Seda juhiluba läheb kindlasti vaja, kui otsustate Tansaanias autoga liigelda. Politsei kontrollis selle loa olemasolu korduvalt. 

Autoks anti meile Toyota Rav 4. Muidu oli täitsa auto moodi, aga tal puudusid nii vedrud kui ka amordid. Õigemini olid need küll autol küljes, aga töölepingu lõppemine juba ammu allkirjastatud. Naised  otsisid meile igasugu ägedaid kohti, mida külastada ja nii me seal saart avastama hakkasime. 

KUUMBI KOOPAD

Meie esimeseks sihtpunktiks olid Kuumbi koopad. Need on Jambiani lähedal olevad ja vähem tuntud koopad. Koopasse viiva matkaraja alguses on väike muuseum ja kohalikule vanahärrale tuleb ka maksta väike kopikas, sest tema on seal kohalik kuningas. Oleme oma reisidel näinud palju koopaid, aga selliseid me varem näinud ei olnud. 

Kuumbi koopad on Sansibari saarel turistide poolt üks vähemkülastatud kohake. Koobaste ees olev väike muuseum annab ülevaate asjakestest, mis on välja kaevatud. Kohalik vanahärra, kes on vanem, kui leib räägib puhtalt inglise keelt teeb tuuri ja küsib 4,5 eurot piletiraha koopasse pääsemise eest.

TUNTUD KIVI RESTORAN

Teiseks punktiks oli Paje lähedal olev Kivi restoran(Rock Restaurant). See kõige tuntuim restoran Sansibaril, mille pilti te kõik internetist näinud olete. Selleks, et seal süüa on vaja eelbroneering ja arvestama peab veidi kallima hinnaklassiga. 

Meie valisime Kivi restorani lõuna ja vaate nautimise  asemel hoopis rannal oleva söögikoha ja nautisime vaadet selle tuntud vaatamisväärsusele. Võib ju ka nii.

Arvestada tuleb, et sõbralikud maasaid astuvad alati ligi, kui rannal jalutad. Nad on sõbralikud. Tahavad suhelda ja sulle mõne meene müüa.   

1000-AASTANE BAOBABI PUU JA EDEN ROCK

Autorent oli meil veel teisekski päevaks plaaneeritud, sest mõned kohad jäid meil kaaril üle vaatamata. Teiseks sõidupäevaks jäi saarel asuva suurim Baobab puu. Puu ümbermõõt oli mitmeid meetreid üle kümne ja ka kõrgust omajagu, vanust ca 1000 aastat. 

Baobabi puud kasutavad maasaid ka vihmaperioodil elamiseks. Nimelt uuristavad nad puu sisse õõnuse ja siis lähevad sinna vihma eest varju. Selle puu sisse ei saanud varju minna, aga sai ronida selle  otsa ja ülevalt piiluda, kuidas kohalik rahvas oma kiviaedade taga elab. Olgu öeldud, et ei ela hästi. 

Järgmiseks sihtpunktiks oli Mtende Beach ja Eden Rock. Kui minna sinna salaranda  enne keskpäeva saab rannaribal ka päevitada ja sellepärast ongi tegemist salarannaga. Kui aga sealsesse restorani sööma sättida tuleb sealt lahkuda vööni merevees. Tõus ja mõõn teeb selle asja seal väga huvitavaks ja seega igati väärt koht mida külastada.

UJUMINE MAGEVEE KOOBASTES

Üheks toredaks kohaks, mida Paje lähedal külastada on Maalumi magevee koopad. Sinna minekuks on vajalik eelnev broneerimine. Sellega tagatakse, et ujumiskoht ei oleks üle rahvastatud ja saab saab rahulikult selle koopa ilu ja ujumist nautida. Aega selleks on 1,5h. See on jällegi üks selline koht, mida kindlasti tasub külastada. Vesi seal koopas jahutab mõnusalt, sest väljas on ikkagi päris kuum, aga vesi ei ole jäiselt külm. Üldiselt on sellistes koopajärvedes vesi tavaliselt jäiselt külm ja ujumine keelatud, aga selles kohas on siiski hea võimalus seda kõike nautida. Inimesi ei lubata korraga palju koopasse ja sellega säilib mõnus privaatsus. Kohapealt saab kasutada ka snorgeldamiseks maski laenata ja susse, kui omal kaasas ei ole. Ühesõnaga kõigele on mõeldud, aga siiski on parem kui varustus ise kaasa võtta, kui see olemas on (ujumisriided, rätik, sussid, snorgeldamise mask).

AUTO VÕI ROLLER – KUMBKI VARIANT EI OLE TEGELIKULT HEA

Teiseks päevaks toodud auto erines oluliselt meile juba tuntud RAV4-st. Sellel väiksel putkukal olid küll vedrud, aga rehvid olid tühjad ja aku tühi. Lisaks ei olnud sellel autol mitte ühtegi sirged ust ega tiiba. Mõlke jätkus ka katusele. Samas auto liikus ja väikese tohterdamise peale (uus aku, veidike kütust ja rehvirõhu lisamine) saime selle autoga ilusti sõbraks. Olime kanged eestlased ja ei virisie – on nii nagu on.

Just siis, kui tundus, et tegelikult on kõik täitsa tore oli meil viiendat korda politsei teel. Kohalik politsei Sansibaril omaette märkimist väärt. Seisavad teeääres ja peatavad järjest autosid. Ega nad ise ka ei tea, miks nad neid seal peatavad, aga no eks see põhjus selgub visuaalsel auto kontrolli käigus ja vestluses autojuhiga. Meil läks kuidagi nii, et esimesel neljal peatamise korral uuriti, mis me seal sõidame ja kas kõik on ikka korras. Saades meilt infot, et parem enam olla ei saagi lubati alati edasi sõita soovides ilusat puhkust ja turvalist sõitu. Viimasel peatamise korral, aga oli meil tegemist korrupeerunud vastiku suliga, kes rohkem hoolis altkäemaksust mitte väikesaare hea maine pärast. Nimelt teatas ta, et Marisel puudus tagaistmel turvavöö ja me ei näidanud ka peatumisel suunatuld. Suunatule mittenäitamise sai autojuht Veikko andeks, aga turvavöö puudumine tagaistmel oli suur rikkumine, mille puhul aitas ainult raha. Kõik, kes Sansibaril käinud on näinud sealseid busse, tuk-tuki või mõnda kastiautot, kus inimesed lihtsalt on kuhjatud üksteise otsa ja turvavööst siin ei ole juttu ka. 

Selle seaduse mittetäitmise hinnaks oli 20 000 kohalikku raha (7,3 eurot). Kuna härra silmad ainult rahamärke tundsid ja ausust sealt vastu ei peegeldunud, siis selgitas Veikko viisakalt, et ta on selle saare kõige ebaviisakam politseinik. Ega ta ilmselt suhteliselt otsekohest arvamust selle kohta, et ta pressib turistidelt raha välja oma hinge ja südamesse ei võtnud. Siiski andsin talle ainult poole küsitud summast. Otsigu see puuduolev pool trahvisummast ülesse oma südametunnistuselt. 

Autosõidu ohtlikkusest Sansibaril andis märku ka meist möödunud takso/minibuss, mis meile täiega küljelt sisse rammis. Ei lasknud, aga kohalik taksojuht ennast häirida ja põrutas edasi. Ega me ei teagi mitu mölki me sellega saime, sest see auto oli niigi mõlkis ja ka meie sõitsime lihtsalt edasi. Autot tagastades ei öeldud ka midagi ja nii see avarii lihtsalt Sansibari liiklusstatistikast välja jäigi. 

TORM JA ELEKTRIKATKESTUS

Järgmise päeva kava oli meil  paigas, sest plaan oli hommikul minna väikesele kalapüügile. Nii kahjuks ei läinud. Kell 7 äratas meid torm ja paduvihm. Kallas nii nagu oleks kõik maailma vihmad just selles paigas kohtunud. Oli väga kõva tuul ja tegelikult meiesugustele oli see kõik omaette vaatamine. Seejärel kadus vool ning koos sellega  seiskus veevarustus. Hotelli omanik Ari vabandas, aga no mis sa ikka teed. Veevarustusega meil väga suurt probleemi ei olnud, sest joogiks oli pudelivesi ja wc tarbeks oli meil ju bassein vett triiki täis. Ämber kätte ja käisime basseinis nagu kaevul. Kõik oli lahendatav va palavus, sest oli ju töölepingu lõpetanud ka konditsioneer. Lisaks hakkasid meie telefonide akud tühjaks saama ja seda me ei tahtnud. Ari saabus infoga, et tervelt saarelt on elekter kadunud ja puudub info, millal taas elekter saabub. Tema bungalos generaatorit veel ei olnud ja pakkus välja, et viib meid lähedal asuvasse sõbra baari Blu Reef, kus on elekter, telefoni laadimise-, pesemise- ja söögivõimalus. Võtsime esmavajaliku kaasa ja lasime ennast transportida rannaäärsesse puhkealasse. 

Kokkuvõttes olime vooluta 17h aga no eestlane on tugev ja ei virise ning kannatab ära.  

SANSIBARI RANNAD

Sansibaril pärliks on rannad, rannabaarid, rannarestoraid, lohesurf, kalapüük ja päikeseloojangu nautimine. Rahvas on sõbralik tervitades kõiki turiste hüüdega “Jambo”,“Jambo Mambo”, mis on igapäevases kõnekeeles tervitus. Neile on viisakas vastata “Hakuna matata” ehk pole probleemi (no worries). Kui nii sõbralikult nendega vestelda, siis üldjuhul ka vestlus sellega piirdub. Visatakse sõbralikult käpp püsti ja astutakse oma teed edasi. 

Söögielamust tasub otsida tuunikalast ja kõik Jambiani rannale jäävad rannarestoranid pakkusid head sööki ja mereande. Paje rannas on rohkem liikumist ja elu kui Jambianis, aga kahe ranna vahe on parasjagu nii suur, et seda õhtuse jalustuskäiguga läbida. Kaasa tasub võtta taskulamp, et krabide liikumist rannal jälgida.  

KODUREISI VIPERUSED

Alustasime koduteed ja liikumise taaskord Kivilinna. Meil oli parasjagu aega seal ringi vaadata ning igaüks leidis omale midagi. Külastasime ka tänavatoidu turgu, Freddy Mercuri muuseumi ja kohalikku kaubatänavat, kus viimased meened saime soetada.

Esimene hoiatus lennureisi muudatusest saabus viimasel õhtul, kui meie plaanitud kellaajal toimuva pidav lend tühistati ja lennupiletid lükati kõige viimasele lennule, mis saarelt DARi lendas. See variant kohe kuidagi meile ei sobinud ja seetõttu otsustasime osta laevapiletid ja lahkuda saarelt praamiga.

Koju me siiski lubatud kuupäevaks ei jõudnud. Meie viperuste nimekirja lisandus Dar es Salaam-Istanbuli lennu tühistamine lennuki mootoririke tõttu. Olles tunnikese lennukis väljumist oodanud tuli info, et lend ei välju ja meil paluti lennukist liikuda tagasi terminali, sealt bussidesse ja seejärel hotelli, kus me saime ennast välja puhata ja lisaks sellele ka 3x päeva süüa.

Türgi lennufirma kulul pikenes meie puhkus veel 2 päeva.

KOKKUVÕTTEKS

Koju jõudes meenutasime seda reisi ja kõike, mida nägime, kogesime ja neid viperusi, mis meid saatsid. Kõike seda kaaludes jäime reisiga 100% rahule. Kõige eredamad mälestused on siiski safarilt, sest sellepärast me tegelikult selle reisi üldse ette võtsime.

Aitäh Aarele ja Marisele, et viitsisid selle reisi meiega koos ette võtta. Taaskord oli teiega väga tore!!