Uute seikluste ootel

Asusime teele Türki. Seda reisi saime oodata 2. aastat ja kui täna startisime, siis tundus kuidagi uskumatu, et jõudsimegi ära oodata.

Mis veel sissejuhatuseks ütelda.. seltskond on 8- liikmeline, sihtriigiks Türgi ja rajameistrid on jälle Siim & Maya. Seekord teeb Väino meie seiklusest filmi, mida juba sügisel televiisorist näeb ning Reisihullude blogis hoiame teid oma tegemistega kursis niipalju, kui nett võimaldab.

Teise päeva õhtuks olime sõitnud 1512 km. Kui aus olla, siis suhteliselt tuima transiiti läbi Läti, Leedu, Poola ja jõudnud Slovakkiasse.

Esimese õhtu laagripaiga valis Siim meile Poolas väikese jõe äärde linnuvaatlusalale. Jõevesi jahutas ja värskendas mõnusalt. Äkitselt tekkisid meie kohale tumedad tormipilved, tugev tuul puhus kõik sääsed hetkeks ära, aga meie kuumalainet see ei lõpetanud, sest sadama hakkas ikkagi kuskil mujal. Loomulikult oli meie ümber ka erineva hääle ja suurusega linnuliike, aga siiski märgatava panuse faunasse andsid lehmad. Linnulaulu ja „muu-muutavate“ lehmade saatel magasime esimese öö. Kuldse hommikuse kommentaari andis Elver, kes väljudes telgist suunas vaate lehmade poole ja hüüdis: „Loomad elutoas“, mis piltlikult öeldes vastas 100% tõele.

Teise transiidipäeva eredama momendina võib välja tuua olukorra, kus politseinik maanteel arvas, et sooritab parempöörde ja keerab risti ette peateele ning kohalik kohusetundlik poolakas Raidi ees teises reas jäi lihtsalt seisma, et politseinikuhärrale teed anda. Ütlen ausalt, et sekund oli puudu hetkest, et oleksime Raidi autole täiega tagant sisse põrutanud. Õnneks saime laveerida paremale, aga selle liigutusega jäi jällegi napilt puudu kohtumisest kaubikuga. Kõik lõppes siiski õnnelikult ja Rait tänas, et valisime võimalikuks avariiks tema auto asemel kaubiku.

Jaaniõhtu ära ei jää

Õhtu tähistasime eestlaste kombekohaselt jaani. Heiskasime ka kaasavõetud rahvustrikoloori, tegime lõket ja libistasime jaaniõlu.

Üle lõkke meil hüppajaid ei olnud ning kummikuviskeks vabatahtlikult keegi (loe: Ketlin) kummikut loovutada ei tahtnud, sest sellele sügavale orgu ei oleks ilmselt peale omaniku järele minejaid leidunud. Kõik oli just nagu jaanipäevale kohane ainult, et kiluvõileiba asendas sellel aastal rohkete marjadega kodune Pavlova tort.

Veel enne ööunne minekut kuulsime kerget krabinat-krõbinat ja selgus, et üks rebane jõudis meie jaaniõhtule. Julge poiss oli, tassis grilli juurest šašlõki jäägid kaasa ja varsti oli krõps tagasi, et miskit veel rotti panna. Teist korda tal see läbi ei läinud ning tuli uuesti röövretkele hommikul, kui meil veel uni silmas oli. Seekord vaatas juba julgelt, mis on laual ja oleks kaasa viinud kruusi, aga jäi uuesti meile vahele. Tegelikult oli tegemist sõbraliku tegelasega, kes meile veel enne lahklumist tuli hiirt tooma, aga me olime selleks hetkeks juba autodes ning jätkasime oma sõitu.

Transiit Serbia piirini kulges parajas tempos ja lootsime õhtul kella 19:00ks jõuda oma ööbimispaika. Seekord ootas meid ees hotell Serbia veiniistanduses ja see tundus just õige koht, kus hommikul alustada Serbia avastamist.

Hetkel, kui piirini oli jäänud umbes kilomeeter toimus meie tempos muutus ja täielik seisak. Autod seisid viies reas ja järjekord liikus vaevaliselt. Kõik piiriületajad üritasid leida seda kõigi kiiremini edenevat rida ja vahele trügida. Hindasime mõnda aega, millist rida valida ja seejärel võtsime õppust kohalikest ja vahetasime ka rida. Kokkuvõttes kulus meil piiriületuseks 2 tundi ja me olime ametniku karmi pilgu ees. Ametnikuhärra vaatas passi ja kolme sekundiga oli piiripunkt läbitud. Kas tõesti pidime seda kolme sekundit kaks tundi ootama? Piir ületatud, veel 18 km kannatust ja parkisime oma kolm maasturit veinihäärberi hoovile.

Perenaine võttis meid vastu ja jagas numbritoad. Ei teagi, kas ootasime sellelt õhtult rohkem maitsvat veini või hoopis seda, et saaks kraanist voolava vee all pesta, aga mõlemad said õhtul proovitud ja kõik oli super. Õhtu lõpetuseks kutsus veinikeldri peremees meid oma veinitünnide kõrvale degusteerimisele ja sisse lükati 6-käik nagu tahaks ta meid viie minutiga alkoholikuradi meelevalda saata. Asi siiski nii hulluks ei läinud ja hommikul startisime juba rõõmsalt Serbiat avastama.

Mägine ja soe Serbia

Esimese Serbia reisipäeva programmiks oli meil tõus 1300 meetrise mäetippu, suur veekraater keset järve ja lõpetuseks Serbia ja Bosnia vahelisel piirijõel olev kivirahnule ehitatud majake.

Mäetipu 1301m vallutasime loomulikult suhteliselt järskude tõusudega metsateid mööda. Maya ütles, et see on soojenduseks paras. See oli ilmselge vihje, et reisil näeme neid offroad radu veel ja veel.

Suurt veekraatrit ei oskagi kirjeldada, sest pole sellist asja varem näinud ja ilmselt pole ka paljud meie tuttavad mitte. Ilmselt pilt aitab paremini sellest ehitisest ülevaadet saada. Lühidalt kirjeldades oli tegemist suure betoonist lehtriga keset järve, mida kasutatakse veetaseme reguleerimisel. Kui vesi liiga kõrgele tõuseb viib lehter osa veest otse maa alla „kuskile“ musta auku.

Hütt, mis asus Serbia ja Bosnia vahelise piirijõe keskel oleval kivil on Wikipedia andmetel ehitatud esmakordselt 1968.aastal ning seda kasutati puhkepaigana, kui oli soov üle Drina jõe ujuda Serbiast Bosniasse või vastupidi. Jõgi on lihtsalt liiga lai ja piisavalt kiire vooluga, et ühejutiga sellest üle ujuda. Kaval värk!

Õhtune laager oli mäenõlval lõkke ja lõkkejuttudega. Vaatame mis homne päev toob!

Hommikul metsalaagris ärgates võtsime esmalt suuna Puidust linna. Kurvilise mägitee ääres oli väikesele maa-alale ehitatud hulgaliselt palkmaju. See ei olnud selline küla, kus elavad tavalised inimesed oma tavaliste toimingutega vaid need majad olid sinna ehitatud spetsiaalselt Serbia filmitööstuse jaoks, kus kuulus režissöör Emil Kusturica ühte oma linateost üles filmis. Filmi eelarve 8 miljonit eurot tundus kuidagi imelik summa, sest selle linna ehitamiseks kulus juba ilmselgelt rohkem. Käsitööna tehtud puitkattega tänavad ja uhked talutared jätsid väga suursuguse küla mulje. Oli olemas külavärav, kirik ja kõik muu, mis ühe küla juurde kuulub – kõik puidust. Sama mees on teinud ka dokumentaalfilmi kuulsaimast jalgpallurist Diego Armando Maradonast ning ilmselt on tal seos ka Fidel Castro ja Juri Gagariniga, sest mingil põhjusel ehtisid nende meeste näod külas oleva külalistemaja seina ning tänavate nimesid ja külaväljakut. Kahjuks internetiavarused ei andnud meile selget vastust, et mis see seos on. Vastuse saamiseks peab vist seda filmi vaatama.

Edasi suundusime jälle offroad radadele. Mägedest ülesse ja alla, paremale ja vasakule kuni ühe eriti järsu laskumise lõpp viis meid otse kohaliku serblase koduhoovi. Veidi oli juba tunne, et peremees võtab püssi ja ajab kutsumata külalised oma hoovist minema, aga läks hoopis teisiti. Peremehe poeg haaras taskust telefoni ja asus kõike toimuvat filmima nagu ka Väino, kes oli juba kaameraga õues. Peremees vist arvas, et me kukkusime tema hoovi otse taevast. Õhus oli ärevust, sest laskumisnurk oli päris suur ja Ketlin sai päris korraliku adrenaliinilaksu, sest kui ma pilgu temani suunasin, siis oli ta näo kätega katnud. Emotsioonihõisked kajasid üle auto.

Järgmiseks juhatasid Siim ja Maya meid kanjonisse ilusaid vaateid nautima ja pilte klõpsima. Kanjoni servale ehitatud vaateplatvorm ning sellelt avanev vaade oli lummav. All põhjas lookles jõgi ja sellel sõitvatel paatidel tehti turistidele lõbusõitu, mis vaateplatvormilt tundusid tikutopsidena.

Eelmiselt laskumiselt saadud adrenaliinilaks ei olnud meil veel vere lahtunud, kui Siim rattad ühele karjamaa laskumisele keeras, mis oli ikka väga järsk. See tõmbas tuurid uuesti üles ja otsustasime ka järgmisesse söögikohta läheneda veidi teise nurga alt. Nii me sadasime lõunasöögile ka „otse taevast“. Lahe.

Kahjuks on viimastel päevadel meie autosid vaevanud ka väikesed terviseprobleemid. Meie autot on vaevanud taaskord ülekuumenemise mure, Raidi ja Kai autot pidurite kuumenemine ja Siimu ja Maya autot siduriprobleemid. Kui esimesed kaks oleme saanud ise kontrolli alla, siis Siimu ja Maya auto vajas tublide mehaanikute kätt. Tundus ainuõige otsus nad saata kohalike Serbia offroad klubi liikmete juurde. Sellest, mis emotsioone tõi kaasa nende eemalviibimine, saate lugeda Siimu ja Maya blogist.

Meie jätkasime oma matka 2. autoga, aga õnneks ainult ühel päeval, sest järgmiseks õhtuks olid sõbrad tagasi ja kõik tundus taaskord kodune.

Viimane päev Serbias

Laagrist startisime Kuradil inna. Kohta, mis esitati maailma 7 kõige looduskaunima koha konkursile. 7-maailmaime hulka ta valituks ei osutunud, aga koht jälle kaunis ja huvitav. Mäeservale olid liivast moodustunud 8-15 meetri kõrgused liivasambad. Kuidas loodusjõud neid pikali ei kukuta jäi arusaamatuks, aga nii nad seal seisid.

Kuradi linna ja liivasammastega käib kaasas 2 legendi, millega kohalikud liivasammaste teket turistidele selgitavad. Esimene legend räägib sellest, et liivasambad on pulmakülalised, kes tulid pulma, kus tahtsid abielluda õde ja vend omavahel. See ei meeldinud kuradile ning ta muutis külalised liivasammasteks. Teine legend räägib, et käigus on hoopis nõia kuri käsi, kes muutis liivasammasteks inimesed, kes oma lubadustest kinni ei pidanud.

Liivasammaste juures olev vaateplatvorm, aga tundus praepannina ja kohutav kuumus, mis seal meid tabas oli põrgukatlaga täitsa võrreldav.

Serbia viimaseks vaatamisväärsuseks jäi kanjonisse ehitatud raudtee, mis lookles läbi mägede ja tunnelite ning üle sildade. Matkarada viis meid raudtee peale, aga seekord, meil kohtumine rongiga ei õnnestunud. Saime taaskord nautida vaateid ja seda omapärast raudteed.

Jätkame transiiti Bulgaariasse.

Bulgaaria

Bulgaariasse meil suuremat ajaveetmist polnud planeeritud. Plaan oli korra põigata ausamba juurde, mis oli aastakümneid tagasi püstitatud Nõukogude võimule.

See oli selline suur monstrum, mis on tänaseks lagunenud täpselt nagu Nõukogude võim. Välimuselt meenutab see ehitis aluse peal tohutu suurt ufot. Tahtsime veidike ka sinna sisse piiluda, aga kahjuks olid ufo uksed kinni ja lendama me selle õhulaevaga ei pääsenud. Tunda oli niiskuse ja kopituse lõhna ja ilmselt aastakümneid see ehitis enam püsti ei seisa.

Reisipäevi viimasest pesemisest on aina kogunenud ja veekogu äärde ei ole meid tee viimasteks päevadeks viinud. Seega olid kõik nõus, et üritame laagriplatsi leida järve või jõe äärde ning seal ujuda ja ennast ning riideid pesta. Plaan paigas ja tuju hea hakkasime liikuma, aga enne laagriplatsi tegi Raidi auto „kolks“ ja katki läks püsikiirusliigend. Niisiis pidime omale hommikuks lähedal asuvas linnas leidma remonditöökoja. Teate, nende autode remontimisega on see lugu, et kui juba minna remonti, siis leiavad kõik midagi, mis vajab parandamist. Nii ka seekord. Alustati Raidi autost ja seni kuni jupid töökotta jõudsid oli juba meie auto ka boksi aetud. Plaan oli see vilisev konditsioneeri rihm ära vahetada, aga siis selgus, et lahti oli põrunud ka stabilisaatori varras. Hiljem meenus, et see viga juhtus, kui ühel järsul laskumisel põrutasime ühe suure kivi otsa. Siimu autol läks vahetusse turbo lõdvik. Sellel ajal, kui mehed ennast garaažis hästi tundsid jalutasid naised poodi söögi ja joogi järgi.

Pealelõunaks oli remont lõpetatud, tegime kiire lõuna ning otsustasime ka Türgi piiriületuse ette võtta.

Piiriületused

Nüüd on õige hetk ka teha väike ülevaade piiriületuste kohta. Olime ju meiegi uurinud internetiavarusest infot, mis toimub riigipiiridel seoses Covidiga. Kus on oht, et vaja on esitada negatiivne test ja millised riigid saab läbida vaktsineerimispassiga.

Meie startimise hetkeks oli Läti just lubanud transiiti ilma testita, kui sul on olemas vaktsineerimispass, Leedust edasi oli teadaolevalt transiit lubatud. Väike küsimärk oli õhus veel Serbiga kuna Elveri tuttavalt oli info, et vaja on testi, mis ei ole vanem, kui 48h. Samas Raidi sõprade info kohaselt Serbia maismaapiiril testi ei küsita. Niisiis me väga ei muretsenud ja sellel teemal ka mingeid pikemaid arutelusid ei peetud kuna kõik olid oma vaktsiinisutsud enne reisi piisava varuga kätte saanud ning ülejäänud osa pidi minema nii nagu see läheb.

Kokkuvõtteks siis nii, et Läti-Leedu-Poola-Slovakkia-Ungari läbisime nii, et keegi meid piiril ei peatanud ega huvi meie vastu ei tundnud. Serbiasse sisenemisel ja sealt väljumisel (Serbia ei kuulu EL’i) kontrolliti passi ja auto dokumente, sama ka Bulgaariasse sisenemisel ja väljumisel. Ainus piirikontroll, kus lisaks auto- ja isikudokumentidele küsiti vaktsineerimispassi ja paluti avada ka auto tagumised uksed oli Türki sisenemine.

Nüüd hakkame Türgit avastama.

Seiklused Türgis algasid

Kui Türgi piir sai ületatud, siis võtsime suuna Musta mere äärde. Päev oli märkamatult jälle õhtusse saanud ning Siim oli meile sinna välja vaadanud ühe sellise laagripaiga, kus asustust ei olnud ja kus me saime vabalt varbad vette pista. Teadaolevalt on Musta mere ääres telkimisega keeruline, sest selliseid laagriplatse nagu meile meeldib lihtsalt ei ole. Meile meeldib näiteks laagerdada mererannas.

See asustamata paik pakkus looduslikult omapärast avastamist. Esimese tegelasena, mis meie pilku köitis olid sitapalli veeretavad mardikad ja kõrvu kostev konnakontsert. See polnud mitte kahehäälne krooksumine vaid kahesajatuhande häälne kontsert. Hommikusele ujumisringile minnes kohtusime kilpkonna ja krabiga. Krabi me kahjuks pildile ei saanud, sest temaga kohtus Maya ujudes. Lisaks oli ta meie peale väga kuri ja tahtis hirmsasti Mayat varbast näksata. Tekkis selline tunne, et rannas jalutades jääb pidevalt midagi uut ja põnevat silma, mida jälgida.

Samas pidime ikkagi edasi liikuma, et järgmiseks laagriks ennast Vahemere äärde sättida.

Kulgemiseks valisime väikseimaid radasid kuna tahtsime näha, kuidas elu maapiirkonnas toimub ja vältisime ka suurematesse linnadesse sattumist va lõunasöögiks, kus sattusime tõelisse turistilõksu ja maksime oma lõunasöögi eest oluliselt rohkem, kui algselt planeerinud olime. Õnneks oli söök maitsev.

Liikumine mägistel teedel vähendab oluliselt meie liikumiskiirust, aga selleks me ju neid autosid ehitanud oleme. Lisaks tõusis õhutemperatuur uskumatu kiirusega, mis nüüdseks püsib stabiilselt 35-38 kraadi juures. Autodele on see kuumus midagi uut ja ka sõidurajad on midagi muud, kui Eestis harjunud oleme. Sõita tuleb targalt, et oma kulgemist auto rikke tõttu pausile ei peaks panema.

Enne laagrit oli Siim meile ka väike tõusujupi valmis vaadanud, mis õhtuks korra adrenaliini üles tõmbas. Kõik see oli taaskord väärt, sest laager oli rannas, meri oli jahutav ja vaated nauditavad. Nii me ujusimegi ühel päeval nii Mustas meres kui ka Vahemeres.

Elu, kui põnevusfilmis

Uus päev tõi kaasa igasugu sekendusi. Alustasime päeva, et ületada laevaga Dardanellid ning külastada Canakkale linnas asuvat sõjamuuseumi. Meie suureks kurvastuseks oli see muuseum Covidi tõttu suletud ja nii me mõtlesime, et vaatame, mis ajaloomuuseumis huvitavat on. Tegemist oli ikkagi linnaga, kus toimus Esimese maailmasõja ajal suur lahing kus venelased, inglased ja prantslased sõdisid türklastega ja kus oli ligikaudu 250 000 hukkunut. Maya, meie elav wikipedia, hoidis meid kõige olulisemate faktidega kursis.

Linnatuur tehtud suundusime taaskord väiksematele radadele. Lõunasöögiks valisime kohaliku söökla ja seekord meid paljaks röövida ei tahetud. Toit oli maitsev, tuli lauale kiiresti ning oli taskukohane. Sõit võis jätkuda. Keegi meist veel sellel hetkel ei osanud arvata, millega õhtu lõppeb.

Sihtpunktiks olime valinud ühe kose, mis asus Kazdagi Milli Rahvuspargis. Väike lootus oli, et saame äkki seal ennast laagrisse seada ja jahutavas jõevees ujuda, kui üles ei ole seatud vastavaid keelumärke. Rada selle koseni pakkus väljakutseid nii juhtidele, kaasreisijatele kui ka autodele. Kuumus piinab nüüd ka teist Patrolit. Meie liikumiskiirus oli taandunud 7km/h, aga vaiksel ronisime ja pusisime oma sihtpunkti poole. Suureks kurvastuseks me koseni ei jõudnud kuna kõrgusmeetrid mängisid meile mäkra ja autoga selle kose juurde ei pääsenudki. Looduspark pakkus meile ikkagi midagi ürgset ja võimast. Põlismets, mida meie rada läbis oli oma võimsate puude ja looduslõhnaga midagi sellist, mida varem tundnud ei ole.

Rahvusparki sisenedes me keelumärke liikumisele ja telkimisele ei näinud, aga laagripaika selles kohas ka ei leidnud. Otsustasime sellest pargist siiski õhtuks lahkuda ja omale uue laagripaiga leida. Kulgesime suurele teele ja suund oli esimese väiksema küla poole.. aga välja me ei saanud. Rahvuspargi väravad oli kinni ja rauast teesulg ei olnud teisaldatav. Pidime otsima uue raja. Rajaotsingul sattusime kohalikega kokku, kes ütlesid, et me peame kindlasti lahkuma rahvuspargi alalt ja me ei tohi ööseks sinna jääda. Aga kuidas sa lahkud, kui tee on kinni ja ükski rada sind sihtpunktile lähemale ei vii. Kas tuldud teed tagasi? See oleks olnud karm ja me ilmselt oleks alguspunkti tagasi jõudnud alles peale südaööd. Lasime käiku kõik tõlkeäpid ja hetkeks saime aru, et kohalik härra saab selle värava avada. Palusime tal meiega kaasa tulla ja meid välja aidata. Nii see kohalik tuligi värava juurde kaasa, veendus meile sarnaselt, et väravat ei saa eest lükata ja helistas ilmselt pargivahile.. ja nii said meist pätid.

Kuri pargivaht, kes rääkis türgi keelele lisaks väga puhtas kehakeeles, et kõik on väga, väga pahasti, helistas lõpuks inglise keelt kõnevale isikule. Meile selgitati, et oleme rikkunud seadust ja illegaalselt sisenenud rahvuspaki ning seal jahti pidanud. Saame trahvi nii rahvusparki illegaalselt sisenemise kui ka seal jahi pidamise eest. Maya sõbralik ning korduv „no, no, no hunting“ lõpuks töötas ja saime alustada selgitamist, et oleme pärit Eestist ja lihtsalt tripime Türgis ringi. Tundus juba, et asjad hakkavad sujuma, inglise keelt kõnelev mees teatas meile, et meie autod otsitakse läbi ja me peame maksma rahvusparki sisenemise eest. Lõppu lisati, et makse ära see summa, mis teilt küsitakse. Kui palju see siis on? 267 TL e 26 eurot ühe auto kohta. Okey, mõistlik. Keegi vastu ei olnud, sest me ei teadnud, et sinna rahvusparki peab pileti ostma kuna sellel teel, mille kaudu me rahvusparki sisenesime pileteid ei müüdud. Korjasime raha kokku, pargivaht hakkas vormistama pabereid. Asi võttis uued tuurid üles, kui kohale saabus politsei. Ilmselt tegi pargivaht kõne, et kinni on püütud punt jahti pidavaid turiste, kellel on autodes relvad ja ka jahisaak.

Politseiga saime rahulikult jutule, Maya näitas millist teed pidi me sisenesime ja politseihärra teadis, et seal ei ole keelumärki ning me ei ole rikkunud otseselt ühtegi seadust. Küsiti, et kuhu me minna tahtsime ja Maya kiirelt guugeldas külas asuva kämpingu nime välja ja näitas, et tahtsime sinna ööbima minna. Politseihärrad vist mõtlesid, et me oleme totaalselt eksinud ja et me rohkem kuskile valesse kohta ei satuks tegid meile tulede ja vilede saatel eskordi küla kämpingusse. Kõik lõppes siiski õnnelikult, trahvi meile ei tehtud ja see 267 TL oli pargi pileti tasu, mille me ka viisakalt ära tasusime.

Uhh, tegime kiire jutunurga ja arutasime veidi selle juhtunu üle veinklaasi kõrval ja pugesime magama.

Puhkus, kõige õigemas võtmed

Hommikul ärkasime ühes looduskaunis kohas, mille ilu me õhtul kahjuks suures pimeduses ei näinud. Kämping asus jõe kaldal ja lõbustasid puhkajaid siristamisega  tirtsud. Kristallselges ja külmas jõevees said kõik soovijad enne hommikusööki koos kaladega ujuda ja olgu öeldud, et mõned kasutasid seda võimalust korduvalt. Hommikusöögil kattus laud nagu imeväel taldrikutega ja taaskord saime tunda türklaste külalislahkust. Kõhud täis võtsime suuna Kadunud linna.

Türgi on suur ja vahemaad erinevate vaatamisväärsuste vahel on märkimisväärsed. Näiteks teekond Kadunud linna oli üle 500 kilomeetri. Asfalti. Sellesse transiidipäeva planeerisime veel autode pesu ja tegime ka väikse kõrvalepõike Mugla linnas olevasse autoremondi slummi. See oli selline omapärane kvartal, kus oli kõikvõimalike pisikesi töökodasid, varuosade poode jne. jne. Kodused olid saatnud meile vahepeal infot, et autode jahutusvedelikku valada Watter Wetter kontsentraati, mis vb aitaks meie mootoreid veel paremini jahutada. Kahjuks sellist toodet Türgis ei müüda ja jätkasime oma teed.

Kell tiksus armutult ja küpses otsus, et jätame Kadunud linna avastamise järgmiseks päevaks kuna välja pakutud puhkus privaatsel rannaribal oli lihtsalt nii ahvatlev. Oli ju reede ja nädalavahetus algamas. Laagripaik oli nii ilus ja privaatne, et kohe kui varbad vette said otsustas naispere, et hommikul vara starti ei toimu vaid igaüks magab niikaua, kui tahab, ujume, päevitame ja snorgeldame. Peab võtma aja, et seda ilu ja hetke nautida.

Järgmiseks lõunaks olime punased, kui vähid ja snorgeldamisest väsinud. Konditsioneeriga auto tundus mõnus. Liikusime edasi.

Kadunud linn – üks kurva saatusega paik. Sellest linnast sunniti lahkuma usulise-sõjalise vaherahu sõlmimise eesmärgil u 10 000 elanikku. Majapidamised jäid tühjaks ning aeg selles paigas peatus. Nagu 4×4 reisidele kohane hakkasime linna avastama ronimisega mööda mäenõlva üles. Seekord jätsime autod parklasse ja kasutasime kondimootorit. Väga pikalt ei pidanud ronima, sest juba esimese mäenuki tagant avarduv vaade andis aimu selle linna suurusest ja seal elanud inimeste arvust. Linnavaremete vahel oli säilinud ka üks majapidamine, kuhu lahkesti lubati sisse piiluda ja näidati seda, mis säilinud oli.

Viimasel ajal hakkab tunduma, et läheneme kõigile huvipunktidele valelt poolt. Mäest alla jalutades suundusime taaskord pileteid ostma, sest meie valitud rajal ühetegi piletimüüjat ei olnud.

Helesinine, türkiissinine merevesi suurte kõrgete mägede taustal pakub jätkuvalt meile hetki, kus telefoni või fotoaparaadiga turisti vaja mängida. Kuidagi kahju on see, et piltidega ei saa edasi anda seda tegelikku vaadet, mis hinge on pugenud. Laagripaik pakkus küll imeilusad vaated, aga ujumiseks meile selles paigas head võimalust ei olnud. Siim ja Maya olid ainsad, kes turnisid vee äärde ja ennast möllavatesse lainetesse kastsid. Kui herilased pimedas meie piiramise lõpetasid, õnnestus meil ka rahulikult ennast lõkke äärde sättida, teha väike vein ja puhkama heita – kes varem, kes veidi hiljem.

Laagripaika jääb iseloomustama tohutult palju herilasi, kes võileivalt vorsti tahtsid ära süüa.

Lõuna Türgi

Oleme oma ringreisiga jõudnud kuurortite piirkonda: eestlastele vast tuntumaid on Kemer, Antalya ja Alanya. Liiklus Antalyas on suurlinnale vääriline, tahaks juba siit ära ja kuskile vähemasustatud piirkonda. Samas on selles piikonnas inimesi, kes räägivad lisaks Türgi ja kehakeelele ka inglise ja vene keelt.

Veel enne, kui me siit turistikast edasi mägedesse liigume vaatame mõned punktid ka ära, et oma siinviibimist veidike õigustada. Esimene, mida külastasime oli Myra antiiklinn. Selle linna keskel asuv vana amfiteater tekitas küsimuse, mitu inimest sinna mahuks? Jäime pakkumisega 5000 juurde. Võimas ehitis, mille tippu andis ronida. Hauakambreid saime vaid piiluda eemalt, sinna inimesi sisse ei lubatud. Pildid tehtud, saime edasi liikuda.

Koskedega ei ole meil seni hästi läinud, aga me ei jäta jonni ning käisime piilumas Antalya linnaserval olevat koske. Vett oli ja kosel oli kõrgust. Hullud kalamehed ka kose all. Ainult, et see kõik tuleks paigutada kuskile metsa, kuhu saab ligi ainult maasturitega. Edasi viib meid tee kuskile Kökrücay jõe äärde.

Õhtul lõpuks selgub, kas saame sinna majutuse või peab läbi ajama jõeveega.

Automatka võlud ja valud

Offroad matkale minnes tuleb arvestada mitmete erisustega, mis vähendab reisi mugavust, aga samas annab kuhjaga emotsioone vastu. See on nagu vorst-vorsti vastu vahetus ehk loobud mugavusest ja pääsed kohtadesse, kus ilusad vaated on ainult sinu päralt ja sa ei pea neid jagama 100 teise inimesega.

Võtame näiteks pesemise. Tõesti ei saa igal õhtul dušši alla ronida, aga jahutavas järves või jões ujumine on oluliselt mõnusam. Varahommikul ja hilja pimedas ei pea isegi uikaried selga ja jalga toppima. Võimalus uhkes üksinduses jälgida supeldes päikesetõusu. Kui võtta ette näiteks pea pesemine jões, siis teeb jõevesi juuksed eriti pehmeks. Tundub vb alguses hullu mässamisena kogu see pesemise protsess, aga tegelikult on see täpselt sama, kui sättida ennast jooksva vee alla pessu tubastes tingimustes. Mõnikord muidugi on laager ka sellises kohas, kus magedat vett ei ole või siis ei ole üldse vett. Muide, ilma pesemata saab ka olla vabalt mõned päevad hakkama ja päevase tolmu saab eemaldada endalt ka märgade beebi salfakatega. Samas, kui ikka on vaja ennast mereveest puhtaks pesta, siis saab hakkama ühe liitrise veepudeliga, mida on võimalik korduvalt täita selleks ettenähtud kohtades.

Teine vb veidi ebamugav teema on pakkimine. Õhtul pakid ennast lahti laagrisse ja hommikul pakid ennast jälle kokku autosse. Seega on vaja väga täpselt läbi mõelda ja reisile kaasa võtta ainult vajalik. Igal asjal on autos oma kindel koht, nii on lihtsam asju leida ning ka hiljem kergem pakkida. Kindlasti on mugavam hoida enda asjad turvaliselt hotellitoas või hoopis valida matkamiseks matkaauto. Meile meeldib vahel ka nii reisida, et pidevalt pakkima ei pea. Offroad reisil saad selle mugavuse vastu liikuda omas tempos, valida omale ise teerada või kitserada, mida mööda sõita ja keerata just siis asfaldilt maha, kui oled oma kütusepaagi täis tankinud. Suuremaid ja kiiremaid trasse kasutame siis, kui vaja liikuda ühest piirkonnast teise. Lisaks sellele, et saad omale ise meelepärase sõiduraja valida on ka võimalik valida õhtust ööbimispaika või vabalt külastada kohti, kuhu viikase turiste autokastides ja bussidega. See on elu nagu kuulsas multifilmis: „Kui tahan joon kisselli ja kui tahan kuulan transistorit“.

Hetkel on meie liikumine ka ühtinud turistide radadega. Ööbimispaik oli meil jõe ääres, kus pakuti raftingu turistidele peale väsitavat paadisõitu õhtusööki ja julgematele turistidele safarisõidu võimalust. Meie hindasime selle koha juures toas oleva konditsioneeri olemasolu ja pesu pesemise võimalust. Suureks miinuseks oli kell 4.20 kirema hakanud kukk ning ööpimeduses lakkamatult haukuv koer.

Hommikul mahtus meie karikasse veel veidike turistieinet ja läksime vaatama kanjoni, kuhu autokastidesse sätitud turistid samuti suundusid. Vaated olid ilusad, aga sinna juurde kuuluv lakkamatu vene keel lisas meie karikasse selle viimase piisa suhteliselt kiiresti. Suundume tagasi oma liistude juurde ja vaatame ringi mõnes sellises paigas, kus imeilusat vaadet peab jagama lisaks meile kahele veel 6 sõbraga.

Loomulikult õnnestub meil ka turistirohkes kohas leida mõni kivinukk, mille otsa ronida, et teha pilt, kus võõraid nägusid peale ei jää. Sellise turnimise juures suudab isegi Siim leida ikka mõne koopa ka kuhu sisse piiliuda. Veidi ohtlik on nii kanjoniserval turnida, aga kui offroad, siis mitte ainult autodele

Mäestiku ootel

Asusime taaskord mööda rannikuäärt transiiti sõitma. Meie teele jäi muuhulgas kuurortlinn Alanya, mis kunagi 1996. aastal oli meie esimene reisi sihtkoht. Palju on siin muutunud. Võib ütelda, et sellest hubasest puhkusekuurortist on saanud puhkajate pealinn. Andsime gaasi ja liikusime edasi.

Väikese peatuse tegime ka teeäärde jäävas Mamure kindluses, seljasirutus- ja jalavenituspaus. Kindlusesse meid kahjuks sisse jalutama ei lubatud, aga google abiga saime teada, et kindlus on rajatud kaitsma piraatide eest ja Väino lendas drooniga üle, et veidike selle sisemusest aimu saada. Hoopis toredam oli leida kindluse vallikraavis ujuvad kilpkonnad, kes kaelad õieli külastajatelt sööki nurusid.

Selleks, et mägedesse keerata oli vaja veel sõita asfaldil. Nagu me eelnevalt ka kirjutanud oleme, siis vahemaad siin Türgis on suured ja ainult mägiteedel sõitmiseks peaksime oma reisi planeerima vähemalt aasta peale. Ööbisime kämpingus ja jätkasime hommikul transiidiga. Liikudes Süüria piiri poole, muutus ka Türgi. Teeäärtesse tekkisid istandused ja kohalikud farmerid müüsid oma kraami. Esimesena olid pakkumises banaanid, seejärel maasikad, siis sidrunid, siis punutud korvid. Igal külal oli oma bisness.

Meie edenesime Süüria poole ja teeristist, kus me mägedesse keerasime jäi Türgi-Süüria piirini veel 268 kilomeetrit, linnulennult veel vähemgi. Sinna meil asja selle reisi ajal ei ole. Paar tundi päevast kulus taaskord autode hooldusele. Nimelt tegime õlivahetuse ja kuulasime maad, mis selle kuumuse vastu veel teha annab. Õhtuks ootas meid Anti-Tauruse mäestikus oleva tipu vallutamine 3223m kõrgusel.

Tauruse mäestik: kitsad rajad, ilusad vaated, kõrgeim tipp ja karjuse küpsetatud lammas

Tauruse mäestik mõjub meile oma aukartust äratava võimsusega ilmselt samamoodi nagu Tauruse kange õlu õllesõbrale. See lihtsalt võtab sind oma lummusesse ja ei kavatsegi lahti lasta. Tõustes meeter meetrilt kõrgemale kadusid alguses külad ja asfalt ja seejärel ka inimesed ja taimestik. Tõusumeetreid võttes tegi meie Patrol väsimatult tööd ja kiviklibu rataste all ragises. Info kohaselt pidi rada lõppema 3240 m kõrgusel merepinnast, aga juba poolel teel oli päris hirmus. Mõningad tõusunukid jalutas Ketlin auto kõrval, sest arvas, et nii on temale turvalisem. Keerulistes kohtades oli ta mind käemärkidega ja nii oli ka minul lihtsam.

Peale kolmetunnist pusimist olime liikunud edasi 20 km ja saime jääda laagrisse. Sooja vaevalt 10 kraadi ja läbilõikavalt külm tuul sundisid meid kiirelt riietuma kõikidesse soojadesse riietesse, mis kellelgi kaasa oli võetud. Tavapärane külm õlu asendus sellel õhtul Vana Tallinna likööri ja kuuma teega. Meie „Telgikoerad“ Väino ja Elver panid püsti oma telgi ja vaatasid härdunud nägudega, kui teised lükkasid autodes sisse ahjud. Öösel saabus veel meeletu udu ja kui olin sunnitud varahommikul kottpimedas korraks õue minema, siis oli hirm, et eksin ära. Võtsin auto ninast otse sammudes täpselt 20 sammu ja kui pealambi auto poole suunasin, siis autot näha ei olnud – kõhe moment oli hetkeks. Hommikul olime taas valmis edasi liikuma vaatamata sellele, et öötunnid väga nadiks. Hõre õhk võttis kopsudest enamuse jõust ja nii me seal, siis võidu hingeldades magada üritasime. See laager jääb pikaks ajaks meelde nii kõrgusmeetrite poolest kui ka hullumeelse emotsiooni poolest. Hommikul pikk laskumine ja seegi pakkus närvikõdi ja emotsioone.

Seadsime eesmärgi leida mäestikus lambakarjus, kes meile oleks nõus ühe lamba loovitama ja sellest ka šašlõkki valmistama. Keelebarjäär Türgis on väga suur, tuttava kõlaga sõnasid ei ole. Selleks olime ette valmistanud Türgi keelde tõlgitud laused, mis vähekenegi meid neile arusaadavamaks teeb. Ei pidanudki väga kaua otsima, kui leidsime ühest ahelikust 2 venda ja poisi, kellega kaupa tegema asusime.

Esimese hetkega tehti meile selgeks, et ise kuskile uitama ei tohi minna, sest kogu lambakarja valvas kümmekond koera, vb isegi kohkem. Karjus näitas meile kohe, et koer on kuri ja hammustab, kui pererahvast lähedal ei ole. Võtsime selle info teadmiseks ja hoidsime karjuste juurde.

Asusime diili tegema. Rait rääkis eesti keeles, karjus türgi keeles vastu. Kõik justnagu sujus, aga kui kindluse mõttes võtsime oma ettevalmistatud tõlkelaused välja: Bizim icin bir kuzu yapabilir misin? Fiyati ne kadar? (Kas te saate valmistada meile lammast? Palju see maksab?) Kogu selle kompoti hinnaks tuli 1300 TL ehk 130 eurot.

Kaup koos ja karjus astus karja poole, võttis karjas esimesel lambal tagumisest jalast kinni, kostus viimane määä ja liisk oligi langenud. Nõrgema närviga jalutsid hetkeks eemale, lambuke oli oma perega juba jumalaga jätnud, võttis käigu välja, kõik oli rahulik ja viisakas. Perepoeg tõi meile teki, et saaksime ennast mugavalt murul sisse seada ja edasist jälgida. Järgmiseks võeti ette nülgimine, liha puhastamine, perepoeg saadeti eesliga vee järgi ning karjus tegi üles lõkke. Mängleva kergusega leppisime türgi keeles kokku maitseainetes, aega kulus veidi üle tunni ning  liha oligi sütel. Lammas maitses hästi. Veidi imelik oli, et osaliselt küpsetati liha süte sees ja liha oli hiljem tuhane, aga me sõime oma kõhud täis ja järelejäänud liha pakkisime kaasa.. Kui ei oleks ise näinud, et tegemist on lambaga, siis ilmselt poleks seda ära arvanud. Lamba kõrvale pakuti ka saia ning enne teele asumist ka teed.

Vestlesime veel veidi, jagasime karjustele meeneid ja perepojale šokolaadi. Kõhud täis ja ühe kogemuse võrra jälle rikkamad. Laagripaiga otsingutega jõudsime õhtuks u 2500m kõrgusele vulkaani jalamile. Selleks kohas oli piisavalt õhku, privaatsust, vaadet ja lamedat murulappi, kus me taaskord oleksime tahtnud panna sildi „ERAMAA“.

Cappadocia – Türgi süda

Veel enne, kui me vulkaani jalamilt suundume oma reisi murdepunkti poole, lähme külastame ka Türgi turgu. Selleks valisime välja linna nimega Kayseri. Ma usun, et kõik kes te olete Türgis puhkamas käinud olete saanud tunda pluusivarukast kiskumist ja aktiivset müügistrateegiat. Meie kogemus oli täielikult vastupidine. Meid ei koheldud turistidena ja saime rahulikult ringi vaadata ning müügileti juurest lahkuda ilma rahakotti kergendamata. Oleme oma siinveedetud aja jooksul saanud tunda tohutult külalislahket ja sõbralikku Türgit.

Cappadocia jääb meil selle reisi kõige kaugemaks punktiks. Ühtlasi kutsutakse Cappadociat ka Türgi südameks. Ilmselt sellepärast, et piirkond paikneb keset Türgit. Kõige enam on see piirkond tuntud iga-hommikuste õhupallide õhkutõusmise tõttu, aga see ei ole siin kõik. Siin on vaadata veel nii looduslikult kui ka kultuuriliselt. Nimelt on piirkond tuntud ka koobaste ja omapäraste kivimoodustiste tõttu. Päiketõusud ja päikese loojangud pakuvad vaatajaile suurepäraseid võimalusi fotograafiaga tegelemiseks.

Jõudsime Cappadociasse pealelõunat, viskasime pilgu peale, kuhu saaksime õhtul oma laagri püsti panna. Seejärel suundusime piirkonda avastama. Tiirutasime vaateplatvormide vahel ja proovisime leida mõnda koobast, kuhu sisse piiluda. Veidike saime oma meenete arsenali täiendada.

Õhtul meie välja valitud laagriplatsil ootas meid liivatorm. Meie õnneks see möödus umbes 15 minutiga, aga hinge jõudis pugeda väike kahtluse uss, et sellise tuule ja liivaga jäävad meil õhtupallid küll nägemata. Turismituuri tehes saime infot, et õhupallid tõusevad kindlasti igal hommikul, kui ilmastikutingimused seda lubavad ja suurusjärgus kuni 50 õhupalli. Ka pandeemia on siin oma töö teinud, sest varasemalt oli õhupalle ikka sadades olnud.

Äratus oli planeeritud 4-5 vahele ja kõik kobisid varakult magama, et mitte sisse magada. Hommikul piilusime juba kell 4 auto aknast välja, kas miskit on näha. Pimedus. Magasime edasi, uus kontrollaeg kell 4.30 ja kell 5.00. Kell 5.00 oli päikesekuma juba mägede servalt näha ja uni oli nagu nipsust kadunud. Varsti hakkas ka õhupalle kaljunukkide tagant piiluma. Ikka rohkem ja rohkem kuni enam ei jõudnud neid kokku lugeda. Meie rõõmuks ilmus õhupalle järjest rohkem nähtavale ja hinnanguliselt oli neid kokku 100+. Osad lendasid kõrgemalt ja osad madalamalt. Just siis, kui sa arvad, et enam paremaks vaatepilt minna ei saa piketeeris üks õhupall üle meie autode ja ikka väga lähedalt. Laagriplatsile jooksis 4 tursket meest ja korra võttis kõhedaks.. kas nüüd jääme oma autoga neile ette… aga õhupallijuhid on professionaalid ja parkisid oma õhusõiduki 50m kaugusele meie autost. Ilus lõpuakord sellele vaatemängule.

Nüüd hakkame põnevaid radupidi taaskord kodupoole liikuma, aga see ei tähenda, et põnevad kohad otsas on.

Külalislahke Türgi

Oleme mitu korda rääkinud, et Türgi on meid oma külalislahkusega positiivses võtmes üllatanud. Oleme saanud abi, kui seda vajame. Oleme saanud trahvi asemel võimaluse lahkuda rahvuspargist piletiga. Turul, poes või tänaval liikudes ei ole keegi meiega pahandanud, kui maski ees ei ole. Pole liigset pealetükkivust jne jne ehk üdini toredad ja sõbralikud inimesed.

Tänane vahejuhtum kinnitas taaskord, et türklased on lahke rahvas. Meie eesmärk oli sõita soolajärve äärde kuna guugeldades oli lootus seal näha sürri vaatepilti ja vb isegi flamingosid. Mägedest alla sõites sattusime platoole, kus elu justnagu ei olnudki. Meenutas veidike Kasahstani, suur ja laiuv stepp, kus igaüks valib omale ise tee, millel sõita. Tundus kuidagi igav ja valisime otsetee, sest kuidagi napakas oleks olnud sõita ringiga (eriti, kui tundus, et saab ka otse). Ühel hetkel olid meie ees väravad ja relvastatud mehed. Kas me olime jälle kuskilt valelt poolt sisenenud ja kuhu? Meie ükski kaart ei näidanud, et me oleksime mingil keelatud territooriumil või rahvuspargis. Jäime vargsi ootele, kui Siim ja Maya oma autodest kaasa kutsuti. Varsti paluti meil ka autod ära parkida ning Siimult tuli sõnum: Sõjavägi. Pildimaterjal peitu. Sättisime siva kõik arvutid silmaalt ära. Väino vaatas kiiresti oma viimased filmilõigud üle ja kustutas igasugu tõendusmaterjali, meie saabumisest kuhugile, kuhu me ei oleks pidanud üldse saabuma. Esimese infona saime teada, et kohale on kutsustud tõlk, tuleb ülekuulamine. Paluti passid kaasa võtta ja järgneda härradele. Hetkeks hakkas kõhe, samas taaskord ei olnud me midagi otseselt ja pahatahtlikult toime pannud või rikkunud.

Suures söögisaalis võtsime istet U-kujulise laua ümber. Siim ja Maya viisid meid kiiresti kurssi, mida nad juba eelnevalt härradele selgitanud olid. Kasuks tuli kaardile joonistunud punane jutt, mida reisi algusest saati salvestanud olime. See näitas täpselt, kus me käinud olime ja kuidas keelatud maa-alani jõudnud.

Pahandustesse sattunud turistidele pakuti vett, teed, küpsiseid, muffineid, soolapulkasid ja arbuusi. Otsustasime, et võtame lahkelt pakutu vastu ja asusime kõike head proovima. Üks härra, kes meid valvama oli pandud palus, et teeksime temaga pilti. Ilmselt ei satu sinna just tihti lihtrahvast ja turiste. Maya guugeldas vargsi seinal oleva logo teksti ja saime teada, et oleme Türgi suurema relvatootja ja kaitsejõudude territooriumil. Nii salajane koht, et kaardil ei ole isegi märget selle kohta.

Varsti saabus politsei. Meie tõlk selgitas meile veelkord, et kõik on korras, vaja on kinni pidada protseduurilistest reeglitest. Paluti välja võtta telefonid ja Väinol tuua autost kaamera. Vaadati üle, mis pildid meil telefonides ja kaameras on. Passidest tehti pildid ja meid eskorditi taaskord politseisaatel õige teeotsani ja näidati kätte, millise tee me peaksime oma sihtpunkti jõudmiseks valima. Veel enne, kui me uksest välja astusime varustati meid kasti veega.. väljas on ikkagi väga kuum ja ilmselt kardeti, et kui me ära eksime, kas meie veevarud on ikka piisavad.

Ei oleks sellist sõbralikku ja omapärast asjade käiku sellele vahejuhtumile osanud ennustada ja kahjuks ei ole meil sellest salapärasest kohast pilti. Soolajärve avastamisest sai taaskord seiklus.

Järgmine kord, kui rattad asfaldilt steppi keerasime käis korra peast läbi mõte „Äkki ei peaks“. Samas tegijal ikka juhtub ja neil kellel midagi ei juhtu, ei tee ka midagi. Stepiteid sõites meenutasime oma Kasahstani sõitu ja head ajad tulid taas meelde, kui me gaasimaardlasse sarnaselt valest otsast sisenesime.

Jätkame külalislahkuse teemal, sest üllatavaid hetki jätkus järgmisesse päeva kohe mitu

Õhtuks jõudsime Ankarasse ja plaan oli teha üks hotelli öö ning järgmisel päeval ostlemisetuur. Oli soov külastada offroad poodi, osta ehteid ja midagi ilusast türgi siidist. Kuna soovid olid tiimides erinevad ja õhtuseks laagriks pidime jõudma Musta mere äärde, siis Maya ja Siim suundusid kaubandusvõrku ja meie oma olematute soovidega Raidi järel tipa-tapa offroad poodi.

Viskasime esimese ringi pakutavale kaubale peale ja siis jätkus juba juttu kauemaks. Rait tahtis osta omale uut pooltelge, aga kuna seda kohe pakkuda ei olnud, siis omanik kinkis talle enda vähekasutatud variandi. Tahtis ära ka vahetada, tasuta… aga suutsime ikka selgitada, et see on varuks. Rait sai omale ka vintsinööri ja uue õhufiltri. Väino ostis kaasa pealesõiduteed ja meie ühe metallist lisakasti oma auto katusele. Olime seda juba pikalt Eestis otsinud, aga sobivat ei olnud leidnud. Kõik olid omas elemendis, ainult Elver ei ostnud midagi. Poe rahvas käis meie autosid vaatamas ja meid kutsuti poe all oleva töökojaga tutvuma. Ühtäkki astus poeomanik suure sületäie kingitustega meie juurde: igale autole kingiti USB-ga laetav ja sääski peletav lamp ja kõigile nokamütsid ning veel nipet-näpet nänni. Tuju hea, et meie mehed olid oma ostlemise programmiga rahule jäänud võtsime suuna linnast välja ja alustasime kulgemist Musta mere rannikule, ise Siimult ja Mayalt uudiseid oodates.

Saime linnast välja ja Raidil tekkis mõte, et keerame kiirteelt maha ja kulgeme kiirtee kõrval lookleval teel. Üllatus ei lasknud ennast rohkem kui 300m oodata, kui avastasime offroad võistluse. Loomulikult läksime kaema, mis toimub. Kõigil ilusti ühesugused särgid seljas nagu ühe lastekodu laste väljalaskel ikka.

Bokside alale jõudes selgitasime korraldajatele, et me turistid ja teeme offroad reisisaadet Türgist. Järgmisel hetkel võeti meid siva kaasa ja veeti stardialale. Aukülalistena saime anda võistluspäeva kaks viimast starti. Andsime selle au Raidile ja Kaile. Järgmiseks näidati meile boksialal autosid ja tutvustati kohalikke rallikuulsusi. Pakuti maiustusi ja anti kaasa kast vett.. jälle. Väiksest kõrvalepõikest saime ühe tordeda seiga oma transiidipäeva.

Viimase õhtu Türgis veetsime me Musta mere kaldal ja esialgu rahulikuna tunduv rannikuriba hakkas õhtupimeduses imeväel täituma telkide ja autodega. Õhtupimeduses jõudsid laagrisse ka Siim ja Maya. Ööseks oli lahesoppi kogunenud rahvast rohkem, kui inimesi ja vahepeal oli tunne, et tulnukad on randa saabunud.

Hommikul asusime teele, et teha oma jalajälgi Bulgaarias ja Rumeenias. Veidi kahju on siit lahkuda, sest niipalju väikseid radasid, mida sõita on veel avastamata.

Kodutee

Türgist väljumine läks valutult, sipsti riigist välja ja sipsti Bulgaariasse sisse. Korra piiluti autosse, aga suuremat läbiotsimist ei teostatud. Veidike teistmoodi episood oli auto desinfitseerimine, kui auto piserdati mingi ainega üle ja mille eest küsiti 3 eurot. Riiki sisenemisel saime selle 3 euro eest ka 4 maski, mida nüüd ei antud.

Peatusime Bulgaarias ainult selleks, et magada ja nagu meie rajameistritele kohane, siis taaskord laagrivalik superilusal kohal: vaatega järvele, kus seisid vana kiriku varemed. Tahtsime juba kiiremini jõuda Rumeeniasse, et taaskord veidike aega maha võtta ja mõne peatuse veel enne kodutransiiti teha.

Rumeeniasse sisenesime praamiga, kui ületasime Doonau jõe. See sõit lõppes meile mõnes mõttes õnnelikult, sest Rait sebis ennast kapteni sillale ja võttis praamijuhtimise üle. Ilmselt kapten ei teadnud, et Raidil ainult autojuhiload on, aga seda kuidas see kõik juhtus saate juba sarjast täpsemalt vaadata. Saime kergemalt hingata, kui kõigi 3 auto rattad Rumeenia pinnal liikumist alustasid.

Vahepalaks söögijutud ja siis tagasi radadele

Oleme siin reisil tegelikult väga hästi söönud-joonud. Ilmselt nii mõnigi kardab ning kurdab reisi lisakilode üle. Samas on kõigi 3 tiimi söömisharjumused erinevad. Meie näiteks ei söö hommikuti peaaegu üldse ja piirdume peamiselt kohviga, Maya ja Siimu panus õhtusööki on olnud kesine, Raidi ja Kai auto jätaks lõuna vahele – või no nii meile tundub. See tähendab seda, et me sööme siin korralikult hommikul, lõunal ja õhtul, sest tühi kott ei seisa püsti ja kui toit laual, siis järele ei jää miskit. Õnneks esitavad vahepeal metsarajad autodele väljakutseid ja siis saab rahulikult autost välja astuda ja anda panuse päevasesse sammuloendurisse.

Menüü on olnud vaheldusrikas ja lisaks pajaroogadele, mida on reisil hea lihtne valmistada on meie menüüs olnud ka grillitud köögiviljad kanaga ja kanapasta. Kui hommiku ja õhtusöögi valmistame üldjuhul ise, siis lõuna on meil ikka kuskil väljas. See on hea võimalus nautida kohalikku toitu ja maitseid. Täna õhtul on plaanis teha supi söömine. Süüa on ikka nii hea.

Tagasi avastusretkele

Rumeenia esimene huvipunkt oli Doftana vangla varemed. See oli koht, kus kinnipeetavateks olid poliitvangid. Hoonel oli 5 tsooni, millest ühes olid piinamiskambrid. Värava juures oleva tahvli info kohaselt, et ole sellest vanglast kunagi keegi põgenenud.

Autod pargitud avastasime, et värav on lukus ja keelumärgid viitasid sellele, et vangla on varisemisohtlik ja sinna ei tohi siseneda. Õnneks soovisime seekord siseneda peaväravast ja nagu imeväel astus meie juurde papi võtmekimbuga ja peale väikest arupidamist tegi meile ukse lahti. Ta küll ei tahtnud, et me hoonesse siseneksime, aga lõpuks loobus ja jättis meid meie avastusretke nautima. Lahkudes keeras värava lukku. 

Peab ikka olema vedamine, et see vanapapi just sellel hetkel sealt mööda jalutas. Samas eks me vist oleks ikkagi läinud seda piiluma, sest aiaväravasse oli jäänud parasjagu suur auk, mille kaudu sai territooriumile hiilida. Selle augu kaudu me ka vanast vanglast hiljem põgenesime. 

Selleks, et elu liiga igav ei oleks, siis järgmiseks suundusime metsaradadele. Veidike adrenaliini veel enne asfaldisõitu oli täpselt see, mida vajasime ja seda me ka saime. Proovisime teha uue otsetee, aga kahjuks jäi 300m puudu. Pidime ikkagi ninad tagasi keerama ja tuldud radapidi tagasi sõitma. Samas oli põnevust kuhjaga, sest käiku läksid nii labidad, vintsid ja köied.

Liikusime vaikselt edasi kodu suunas, kui meie pilgud püüdis kinni mäetippu ehitatud kõrge korsten. Kohe selline kõrge korsten, et pidime seda minema lähemalt uurima. Niisiis keerasime jälle autonina mäe poole ja madalal käigul hakkasime üles trügima. Googlest saime teada, et linna nimi on Zlatna, mis on saanud oma nime sealse kulla kaevandamise järgi. Veidike veel internetiavarustes tuhnides ja tõlkides leidsime kommentaari, et kaevandati vaske. Meile tundub see kulla kaevandamise variant õigem, sest ka linna nimi viitab sellele. Tippu kohale jõudes avanes jällegi veider pilt. Korsten, mis on 220m kõrge on mööda jalutajatele avatud. Võid julgelt astuda korstna südamikku ja lõõridesse. Põhimõtteliselt oleks saanud mööda redelit ka korstna tippu ronida ja Siim oli juba valmis seda ka tegema, aga siis tõmbasime ikkagi piduri peale, sest hinnanguliselt oleks selleks kulunud 2 tundi ja see tähendas ootamist kõigile teistele, sest meie füüsiline vorm ja julgus seda teekonda valmis ette võtma ei olnud. Loomulikult oleks tahtnud seal tipus veel lahedamaid pilte saada, aga Väino tehtud droonifotod olid ka juba võimsad.

Kaevandusi Rumeenias on. Eelmisel aastal, kui käisime Rumeeniat avastamas sattusime esmakordselt Geamana mürgijärve äärde, mille samuti oli tekitanud vasekaevandus. Nimelt pumbati kõik vase kaevandamise jääkproduktid ühte imeilusasse orgu ja orus elav rahvas aeti oma kodudest välja. Kõik see sai alguse 1977. aastal, kui Nicolae Ceausescu otsustas avada kaevanduse ja juba aasta pärast pidid inimesed oma kodud hülgama. Tänasel päeval on kogukonnale väidetud, et kaevandus on suletud ja mürki juurde ei tule. Siirdusimegi seda kontrollima, sest eelmise aasta pildid mudast välja ulatuvast kirikutormist olid meil veel värskelt meeles.

Täpsemalt saab lugeda siit: https://www.zmescience.com/other/feature-post/geamana-village-romania-toxic/ 

Vaatepilt kahjuks ei olnud see, mida me lootsime. Kaevandusest tuleb mööda torusid jätkuvalt alla solki ja aastaga on kirikutorn veel sügavamale mudasse vajunud. Kurb. Tegime ringi ümber järve ja tõdesime, et Rumeenia rahvale valetatakse ja varsti seda kirikutorni enam näha ei ole.

Nüüd oligi kätte jõudnud ajalooline hetk, sest Väino teatas, et uus saatesari „4×4 reisid Türgis“ on purgis ja meil algas kiire kodutee. Kallistasime Siimu ja Maya üle ning saatsime nad Ukraina poole teele, kus nad veel mõnda aega omapäi seiklevad. Kõigil teistel algab esmaspäeval juba töö koduses Eestis ja millegipärast tundus tore mõte juba pühapäevaks kodus olla.

See kuu on möödunud nii kiiresti ja tundub uskumatu, et oleme 4 nädalat kodust ära olnud. Meil on olnud väga huvitav reis!

• Aitäh Siim ja Maya, et oskate ja viitsite selliseid radasid leida!

• Aitäh Väino, et jagasid meile neid lahedaid droonipilte ja teed meist reisisaate, mille vaatamist loodetavasti naudivad kõik teised reisihullud ka!

• Aitäh Rait, Kai, Elver, et olete meid oma reisidele kaasa kutsunud!