10.06.2023-06.07.2023
„Ma tean, mis sa tegid eelmisel suvel?“ .. jah me käsime korra Albaanias ja hinge jäi tunne, et sinna tuleb uuesti tagasi minna. Nii see sihtkoht selleks suveks valitud saigi.
Need alguse ja lõpukilomeetrid, mida peab lihtsalt kulgema..
Paar päeva jäänud reisini, kui Ketlin teatas, et väljasõit on reedel kell 18.00. No mis sa reisikorraldajaga ikka vaidled või arvamust avaldad, sest kõik on ju Ketlini peas ammu välja mõeldud. Mina sain ainult tänu headele sõpradele Otile, Aimarile ja Rommile teatada, et auto on valmis. Kõik mis vajas parandamist sai tehtud ja nii teenindab meie Patrol kindlasti terve reisi vältel meid kindlalt. Reisikorraldaja oli meie väljasõidu hetkeks teatanud ka sõpradele, et kes kallistada tahab tulgu ainult kohale. Sõime kooki ja täpselt kokkulepitud ajal lahkusime oma koduväravast. Sellele reisile läheme koos Paikuse sõprade Kristo, Kristina ja Kleniga. Seiklesime nendega ka eelmisel aastal koos ja kuna tülli ei läinud, siis proovime sellel aastal uuesti. No mitte tülli minna, aga ikka pakkuda üksteisele lahedat seltskonda. Nemad sõitsid ära varem ja olid meie startimise ajal juba Saksamaal 4×4 automatkajate messil. Leppisime kokku, et kohtume Ungaris Balatoni järve ääres ja sealt edasi Albaania poole liigume juba koos.
Meie kilomeetrid kulgesid alguses rahulikus rütmis ja arutasime, mis on äkki koju ununenud ja mis üldse plaanis on. Esimeseks õhtuks leidsime kuskil Läti metsas väikese järve ääres omale laagripaiga. Hommikul kella 4 ajal kuulsime auto juures sagimist ja selgus, et saabunud olid kalamehed. Meie ennast segada ei lasknud ja tegime veel veidi und. Hommikul pakkisime asjad kokku ja keerasime auto sihtmärgi poole. Ma ei tea mis teema sellel reisil kalandusega on aga teiseks õhtuks leidsime laagripaiga täpselt sinna, kus oli algamas Poola kalandusproffide võistlus Karpkala püüdmises. Hommikune päev kalameestel algas väga vara ja enne kui me ärkasime olid vennad välja tõmmanud juba 2 megasuurt kala. Üks oli Karpkala ja teine oli Amuur. Mainin ka siinkohal ära, et olime enne läbi astunud Decathloni poest, kus Ketlin arvas, et võtame ikka kalapüüdmise asju ka reisile kaasa. Tegime mõned ostud, aga varustust testida ei saanud kuna sellest järvest said kala püüda professionaalsed kalamehed.
Järgneval päeval, milleks oli pühapäev mõõtsime kilomeetreid veel Poolas, Tsehhis, Slovakkias ja õhtuks maandusime Ungarisse Balatoni järveäärde. Teepeal saime aga ka palju targemaks. 100% on kindel, et kuulus muusikapala „Ilusal sinisel Doonaul“ on pealkirja mõttes lihtsalt väljamõeldis. Doonau ei ole sinise vaid täiesti pruuni veega. Kuidas Strauss jr selle siniseks mõtles me ei tea vb tema eluajal oli see veel sinine. Leidsime suurele ehituspoele Bauhof konkurendi, milleks on Hofbau. Eks ta ole ikka seaduslik pood aga kuidagi naljakalt jäi silma. Balatoni äärde jõudes oli meie ülesandeks leida kämping ja jääda ootama Paikuse ekipaaži. Nemad ei ole varem Balatoni ääres käinud ja seda Kesk-Euroopa suurimat järve näinud.
Balatoni järv on 78 km pikk, 14 km lai, keskmine sügavus kõigest 3,3 m (kõige sügavam koht 12,2m), järve pindala 593km2. Homme õhtuks üritame jälle Võsaste kombel metsa ööbima trügida.
Võsas ööbimise eeliseks on see, et üldjuhul on see meile tasuta, sest keegi ei leia meid lihtsalt üles, vaated on ilusamad ning murulappi peab jagama ainult oma reisikaaslastega. Balatoni ääres näiteks läks öö meie 5-liikmelisele seltskonnale maksma u 70 eurot. Samas kõrval olev kämping pakkus hinnaks 157 eurot.
Päeval oli vaja hävitada korralikult kilomeetreid, sest ega see Albaania muidu ei lähene. Õhtuse laagri leidsime Bosnia mägedes ühel heinamaal. Loodisime oma autod sirgeks ja nautisime heinamaa lillelõhna ja vaadet mägisele Bosniale. Hommikul jätkasime eelmisest aastast juba tuttavat rada Montenegrosse. Piiripunktiks on küll mingi vana lagunenud puusild, mis suur usaldust meis ei tekitanud, aga mis sa ikka teed, kui tahad edasi liikuda. Sisenemine sinna riiki on ikka ebareaalselt kaunis. Tee lookleb mägede vahel, jõe ja järve kallastel, läbides tunneleid ja pakkudes vaateid, mida kõike pildile jäädvustada soovid. Sõidad, jutustad lällariga, naudid loodust ja siis…..teeääres on onuke, kelle seljal on kirjas Police. Näitab kepikesega, mida sauaks kutsutakse, et just meie auto on kurjakuulutavalt ohtlik kohalikule liiklusele ja me peame peatuma. Vaatab muigavalt otsa ja teatab, et oleme 60 alas sõitnud kiirusega 72. On see siis nüüd rikkumine, millega meie tuju rikkuda? Igaljuhul teatab, et sõitku me nüüd eelnevasse külla ja toogu talle 50 eurot. Manasime nägudele nii malbe ilme nagu me sellel hetkel teha oskasime ja leppisime kokku, et 20 eurot on õiglane summa selle rikkumise eest ja jätkasime oma matka. No ikka ju toetad seda riiki ja inimesi kuhu sa reisile oled tulnud 😊
Transiidikilomeetrid on nüüd küll läbitud
Reisikorraldaja teatas, et meie õhtune laager saab olema mägedes järve ääres, mis merepinnast on 1434m kõrgusel. Jätkasime viimast pingutust, sest päev oli olnud pikk ja tegelikult juba ootasime laagrisse jäämist. Loodus muutus järjest ilusamaks, mäed kõrgemaks ja päike ning vihmapilved alustasid oma vaatemängu. Ühel hetkel avastasime ennast nagu Sõrmuste Isanda võtteplatsil Mordori mägede taustal. Võimas sudu, mis tõusis ja päike kadus.. kivised mäed ja veidi kurja kuulutav vaade. Veidike on kahju, et piltidel ei ole võimalik seda emotsiooni edasi anda, sest me väga tahaks teid sinna maailma kaasa tõmmata.
Sõidame ja sõidame ja no ei lähene see mägijärv. Kurv järgnes kurvile ja kõige pikem sirge sellel teel oli umbes 5m pikk. Õlalihased said rooli keeramisest korraliku treeningkoormuse ja õnneks teatas Kristina, et õhtul kätekõverdusi tegema ei pea. Ega me pole neid ka kunagi teinud, aga pigem võtsime autojuhtidena seda infona, et tänane trenn on tehtud.
Vahetult enne järve, kui sõita oli jäänud 4 minutit hakkas vihma ladistama. Tujumeeter korra võngatas ja hetkeks tekkis juba mõte, et „täitsa tuksis värk“, aga samakiirelt kui vihm algas see ka lõppes. Autodele leidsime sobivad platsid mägijärve kaldal veidi kõrgemal künkal ja süütasime laagrilõkke. Ümberringi vaade nagu postkaardil ning otsustasime, et kindlasti anname selle koha koordinaadid oma sõpradele, kellel augustis sama reisiplaan ees on. See vaade ja koht on väärt vähemalt 8 miljonit eurot rohkem, kui Viimsi miljonäride vaade oma villadest.
Uus päev algas aga nii nagu me seda ette ei näinud. Mööda kitsast mägiteed võtsime suuna Albaania piirile. Rada algas nagu metsarada ikka, aga siis kadus mingisse padrikusse, kus oksad maalisid meie autodele aina uusi ja uusi maalinguid. Saime kümneid, kui mitte sadu kriipse oma autode külgedele ja mõni automaaler võtaks meid nüüd rõõmuga vastu oma uuteks klientideks. Laskumistel ja tõusudel saime adrenaliini korralikult ülesse nii, et naissugu lahkus keerulisematel lõikudel vabatahtlikult autodest ja lihtsalt pildistasid toimuvat. Autojuhtide silmis, aga peegeldus puhas rõõm ja iga kilomeeter oli kui lotovõit. Rada oli lausa sedavõrd huvitav, et Kristo sõnutsi asendas see teise hommikuse kohvikruusi.
Jälle tagasi Albaanias
Montenegro-Albaania piiriületus toimus kiiresti. Paikuse ekipaaž esitas ainult passid, kuhu isegi sisse vist ei vaadatud. Meie auto pakkus ilmselt piirivalvuritele rohkem huvi, sest meie pidime ikkagi autodokumendid ka esitama. Peale piiri maadlesime veidi kahe andmesideteenuse pakkujaga, sest ilma internetita me oma teekonda jätkata ei soovinud. Hinnaks 23 eurot ja 40GB andmemahtu. Kõik rõõmsad on! Järgmine ülesanne oli rahavahetus, siis toidupood ja seejärel leida söögikoht. Eelmisel aastal jäi meil meelde üks kodurestoran, kus toit maitses ja hind oli sõbralik ning meie kõhud otsustasid külastada seda sama pere. Kõik oli täpselt nii nagu me mäletasime, aga ainsaks erinevuseks oli see, et perepoja asemel teenindas meid peretütar. Õhtuks parkisime ennast, aga juba Albaaniasse mereranda, kus olime olnud ka eelmisel aastal. Tuttav koht.
Hommik oli soe ja sombune. Öine vihm oli liiva märjaks kastnud ja ilmateade meile päevaks rannailma ei lubanud. Oleme siin reisil jõudnud ühiselt seisukohale, et me ei lase ilmal enda tuju rikkuda, sest me ei saa midagi sinna parata, kui sajab. Meie oleme ju autodes ja varjus, mitte jalgratastega ning saame vabalt oma välja vaadatud sihtpunktide poole liikuma hakata. Tegime uue plaani ja võtsime suuna Thethi.
Veel enne, kui kaart navigeerima sai hakata tuli rannast välja jõuda ja see pakkus naisperele suuremat närvikõdi ning taaskord võeti välja kaamerad ning hinnati olukorda läbi kaamerasilma. Sõit pikki rannaliiva oli lahe. Korra oli ka koht, kus merelainete ja kohe kõrguva liivamäe vahele mahtus täpselt ainult meie autolaiune liivariba.
Theth oli eelinfo kohaselt mägedes olev külake, kuhu pidi viima tee, mis on 54km offroad rada ja kõige sobilikum just meie autodele. Minna saab sinna ka mööda asfalti, aga seda teed otsustasime kasutada sealt külast lahkumiseks. Sõidukiirus rajal oli keskmiselt 10km/h. Arvestades veel pildistamise peatused ja mõned niisama seljasirutused saime aru, et läbime selle raja ca 6 tunniga. Mida me ei osanud arvata on see, et jääme sina rajale 40 tunniks.
Saatusesõrm tuli mängu ja Paikuse ekipaažil tekkis autoga väike tehniline probleem ning see istutaski meid kaheks päevaks ja ööks mäenõlvale vaadet nautima. Sõbrad Eestis aitasid läbi andmesidelahenduste Kristol viga tuvastada ja kui viga teada, siis oli ka lahendus olemas. Peavalu põhjustajaks oli kinni kiilunud kondintsioneeri pump, mis omakorda pani mootoririhma kärssama.
Meie õnneks leidsime ühe lapikese siledat maad ja jäime laagrisse. Söök, jook ja magamine on ju meil 24/7 autodes kaasas nii, et suunasime kõik oma energia autoremondile ja metsaelule. Hommikul peatus meie laagri juures rada läbiv Saksa ekipaaž, kes omakorda aitas meid kontaktiga ja kontakt omakorda aitas sebida vajamineva mootoririhma. Nii jäi Kristo auto juurde tegelema tehnilise poolega ja meie Ketliniga läksime varuosi tooma.
See kõik võttis aega. Ainuüksi lähimase linna ja tagasi autosõit oli 6 tundi. Ühel hetkel keeras Kristo autovõtit ja kõik jälle toimis. Olime endamisi arutanud, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Eelnev olukord oli tegelikult suhteliselt keeruline ja kui lõpuks poolelijäänud offroad raja lõpetasime olime väga rõõmsad.
Kui hinnata seda offroad rada, siis ega ta väga keeruline ei olnud. Pigem selline vaikne tiksumine aeglases tempos koos lummavate vaadete ja mõne vastutuleva autoseiklejaga. Samas soovitaks seda rada ka teistele läbimiseks, sest elamuse saab kätte kindlasti.
Päev Tiranas: püramiid ja punker
Edasine reisitee viis meid lõpuks eemale mägedest. Nende eelnevate kilomeetritega sai seda mäeannust oma reisikotti sedavõrd palju, et kõikidele oli selge, et vajame vaheldust ja ka pesemisvõimalust. Valisime sihtmärgiks Albaania pealinna Tirana. Ööbimiskohaks oli meile kohalikus kortermajas üks renditav korter. Väike mure oli see, et autod saime parkida elamisest veidi eemale, aga ka need olid hommikul kenasti ühes tükis ja seisid seal kuhu me nad parkinud olime.
Hommikul liikusime linnapeale koos uudishimuga, et mis sellel linnakesel pakkuda on, sest ka siin oli meile reisikorraldaja mõned punktid ette kirjutanud, et me uisapäisa vales suunas tormama ei hakkaks. Esimese mõistetamatu ehitise juurde saabudes saime aru, et tuleb hakata oma jalalihaste tugevust proovima. Nimelt oli ehitiseks Tirana püramiid, mille otsa viisid trepid. Tegelikult ei midagi hullu, sest püramiid ise on umbes 15 m kõrge ja sinna viis ainult 114 trepiastet.
Püramiidi ajalugu on hoopis imelik. Kui Albaania diktaator Enver Hoxha 11. aprillil 1985 suri, otsustati rajada tema surematuks mälestuseks monumentaalrajatis. Esialgu isegi mausoleumina planeeritud ehitise (selleks teda on ka rahva seas nimetatud) arhitektideks olid diktaatori tütar Panvera Hoxha, tema abikaasa Klement Kolaneci koos Pirro Vaso ja Vladimir Bregu’ga (allikas: https://torniblogi.wordpress.com/2018/01/18/tirana-puramiid/) Jäi arusaamatuks miks see ehitis just püramiidi moodi pidi olema. Ilmselt jäi mausoleumi osatähtsus kõvasti väiksemaks kui kõigile teada tuntud Lenini omas Moskvas, mida mingil imelikul põhjusel on käinud vaatamas miljonid ja miljonid inimesed. Tänaseks päevaks on sellest hoonest saanud konverentsikeskus ja selle tipust avaneb tublidele turistidele ilus vaade linnale.
Püramiid nähtud jalutasime veel kesklinnas ja külastasime mõningaid poode ning suundusime eelpool nimetatud diktaatori poolt rajatud punkrisse. Hoxha ise oli aastast 1944 alates Albaania peaminister ja ka välisminister (10 aastat). Samuti riigi sõjaline ja kommunistliku partei juht. Tänu kõigele sellele saigi diktaatori nimetuse. Kõva mees küll enda arvates, aga enda tapmist ja tuumasõda kartis nagu hiir kardab kassi. Nii andiski ta käsu ehitada endale suur punker pealinna ja üle riigi veel ca 240 000 väiksemat, millest jõuti valmis ehitada 173 tuhat tükki. Tema „kodu“punker oli aga võimas maa-alune ehitus, mis hõlmas 5 korrust eluruumidest kuni poe ja kontserdisaalini. Punkris oli palju informatsiooni tema tegemistest ja Albaania sõjategevuse kohta, aga kes selle vastu rohkem huvi tunneb, siis Google aitab 😊 Väike pildiseeria annab aimu, mida see punker endast tegelikult kujutas.
Rannalaagid on Albaanias võimalikud
Edasine plaan oli liikuda mereäärde. Sõitsime mis me sõitsime, aga õhtuks olime 1700m kõrgusel mägijärve ääres. Ei olnud seal ei merelaineid ega ka suuri laevu, mis merd künnavad. Kuidas me sinna sattusime jäi meile endale sellel hetkel veidi arusaamatuks, aga reisimine ongi ju üks suur seiklus. Nii lihtsalt juhtub, kui meri on õhtusel kellaajal kuidagi kaugel ja Kristo lihtsalt ühel hetkel ütles: „Vaadake teeääres on silt, et kõrvalteelt saab järve äärde“. Viimased kilomeetrid möödusid nagu ikka sellel kõrgusel sõites väga aeglaselt, aga kui kohale jõudsime oli koht laagriplatsi vääriline. Lõkketuli, väike öönaps, õhtused laagrijutud ja ca kell 23 lasime silmalaugudel vaatevälja sulgeda
Mis iganes päev või kuupäev see järgmine oli, aga siht oli jõuda mere äärde ja mereni me ka lõpuks jõudsime. Reisikorraldaja oli guugeldanud, et Albaanias on väike rannakoht, kuhu saab ainult korralike maasturitega. Hetkel, kui saabusime parklasse, kus tee alla randa pidi viima läksid kõikidel sealsetel camperitega saksa puhkajatel silmad suureks nagu tõllarattad. Alla oli minna mööda väga kitsast ja kivist rada ca 1,4 km. Egas midagi, lasime taaskord rehvid tühjemaks ja aeglustikangid sisse ja nende tõllarataste vaateväljast laskusime alla randa. Lahe koht. Ca 200m pikk rannariba kaljude vahel oli täpselt see, mida me olime oodanud juba päevi. Väike suhtlus kohaliku rannaomanikuga ja ta lubas, et saame oma autod jätta puhkama ca 30m merelainetest. Sättisime laagri valmis ja külm õlu ning ujumine oli rannapuhkuse alguseks just sobiv.
Olime seda rannapuhkust pikalt oodanud ja sellepärast otsustasime jääda paigale paariks päevaks. Meie autod olid kohe sissesõidu tee ääres ja see pakkus randa saabuvatele puhkajatele huvi. Nii mõnigi tegi meist pilti ja tuli uudistama, mis me oma autodega oleme ette võtnud. Nii me tervitasimegi päeval jalgsi saabuvaid turiste ja õhtul saatsime nad koduteele. Endal neist isegi kahju, sest päike küttis ja mäkke tõus neile armu ei andnud. Ennast jahutasime sellistel hetkedel Aadria meres ning võtsime külmikust külma jahutavat jooki. Õhtuti kella 18st, kui puhkajad rannast lahkusid, hakkas kohalikel igapäevaelu. Pesti pesu, ehitati katust ja isegi teisaldati vana liikumatut bussi uude kohta, et sinna ehitada baar. Meiegi mõtlesime, et kuidas see buss siia üldse kohale sai ja üles mäkke see ilmselt enam kunagi ei jõua. Lisaks selgus selline huvitav fakt, et kohalikud võimud ei luba randa rohkem puidust müügipunkte ehitada ja põletavad ühe maha, kui uus tekib. Kohalike teooria oli, baar ehitada bussi, et siis ütelda võimudele, et tegemist on turistidega, kes selles bussis magavad. Meie viimasel rannaõhtul seadsime sammud kohalikku rannakohvikusse, kus peremees meile maitsva õhtusöögi serveeris ja õhtu lõpetuseks rannas kitarrisoologa meid oma publikuks meelitas. Ideaalne punkt nendele kahele rannapäevale.
Hommikul asusime pakkima, et taas teele asuda, sest külmkapid olid tühjad ja tühjaks oli saanud ka meie auto aku 😊
Uued sihtmärgid silme-ees, liikusime rahulikus tempos mööda väiksemaid teid lõunapoole. Samaaegselt lootsime, et äkki jääb ka niisama teele midagi vahvat. Koht, mis meil kaardil märgitud oli kandis nime Blue Eye. Parkimisplatsil oli kohe tõukerataste rent ja see oli märk, et kui tõuksi ei rendi, siis ootab ees jalgsimatk. Jalgsimatka soovisime vältida, sest kuumus tiksus armutult otse lagipähe ja kraadiklaas näitas 37 soojakraadi. Vahetasime maasturid tõukside vastu, lükkasime elektritõuksidele hoo sisse ja kihutasime allika juurde. Teekond allika juurde kulges mäest üles ja alla lookles mäenõlval kuni allikani ning tõuksiga oli seda mõnus läbida kuna tempo selline, et kuumus meile liiga ei teinud ja soe õhk andis märku suurest kuumusest, mida pidid taluma need, kes selle teekonna jalgsi ette võtsid. Kahju oli nendest kohe inimestest.
Vaatamiseks oli helesinise veega allikas, mis oli sügavusega üle 50m ja läbimõõduga ca 20m ja pumab vett 18400l/s. Saime teada, et tuukrid on käinud ka seda sügavust täpsustamas, aga kõikides infokanalites on see siiski märgitud umbes 50m. Ühel aastal olevat allikas sootuks ära kuivanud ja siinkohal ongi arusaamatu, miks siis kohe sügavust ei mõõdetud. No olgu sellega kuidas on. Imelik tundus, et selline võimas allikas üldse ära sai kuivada ja see, et inimesed sinna sellises kuumuses jalgsi otsustasid sammuda.
Edasi liikudes avastasime ennast ühe vägeva kaljuseina äärest. Parkisime autod ja algas pildistamine. Üldiselt ongi ju nii, et filmirulli võiks sellistel reisidel täis pildistada iga ilusama koha juures, aga kokkuvõttes on ikkagi oma silm see, mis talletab mälusoppi need parimad kaadrid. Tänapäevased filmirullid, mida mälukaartideks nimetatakse on ju sellised, millele mahub tuhandeid pilte ja seega on õhtuses laagris alati hea hinnata, kas möödunud päeval ka mõni superkaader sündis.
Järgmiseks oli meil planeeritud külastada ühte Albaania ilusat küla, kus oli taaskord võimalik piiluda külmasõja punkrisse. Kuumus andis endast ikka veel tunda ja lisaks sellele ka nälg hakkas näpistama. Tunnel, mida me külastada soovisime oli kehtestanud reegli, et sinna niisama kondama ei saa minna ja tuleb oodata, millal on piisav grupp inimesi koos, et siis giidiga koos see rännak ette võtta. Otsustasime sellest loobuda, sest Paikuse ekipaaž leidis suuepärase söögikoha ja lasime külma tunneli asemel hoopis heal toidul ennast jälle kosutada. Seejärel jalutasime küla väikestel tänavatel, mis olid täis suveniiripoode. Kohalik kelner andis meile ka hea soovituse kuhu õhtune laager teha ning selgitas, et eelmisel suvel oli linnaks viimase 100. aasta kuumuse rekord 46 kraadi ja praegune ilm on täiesti normaalne.
Ööbimiskohaks oli seekord jõesäng. Meil ei ole veel kunagi õnnestunud selliselt jõesängis laagerdada. Alati on laagrikohad ikka olnud jõe ääres, aga mitte jõesängis😊 Hetkel olid Albaania jõed pigem veest tühjad, niisiis sõitsime otse jõesängi ja parkisime autod veel alles jäänud voolava vee serva. Saime ennast ka kasta jahedasse jõevette ja pesta maha eelnevatel päevadel kehale kogunenud meresoola.
Jaanipäev ei jää kunagi vahele
Algav päev oli jaanipäev ja meie plaanid ei näinud ette väga suurt sõitmist. Hommikul sirvisime kaarti, et leida potentsiaalne uus laagrikoht, kus oleks võimalik teha ka lõket. Leidsime väikese metsaraja ja sedamööda kulgedes liikusime otse mereäärde. Jõesängist kaasa lõigatud kuivanud puud olid meile garantiiks, et süütame ka jaanilõkke. Naispere oli hoolitsenud maitsva jaanigrilli eest, sest juba eelneval õhtul pandi marinaadi valmima. Nagu öeldud oli uus laager jälle mererannas ja jaanilaagri paigaks oli suhteliselt kitsas rannariba otse Aadria mere kaldal. Kohe rannaribalt meie seljatagant kõrgus kaljusein. Soovisime üksteistele ja ka sõpradele läbi interneti head jaanipäeva ja Paikuse ekipaaž tegi raadio Elmari lugude saatel ka tantsusamme. Lootsime, et tuleb ka kuulus tants Kaerajaan, aga neil olid siiski tänapäevasemad tantsusammud. Oli lahe jaaniõhtu.
Viimastest päevadest oli kott musta pesu täis ja voodilinadel oli juba tekkinud omamoodi kleepumistase ja seega edasine kindel otsus, et vajame pesumasinat. Kiire pilk bookingu kodulehele ja majutus oligi olemas. Väike apartement hotell pisikese basseiniga, mille broneerisime kohe kaheks ööks, sest hotell asus Albaania ühes tuntuimas kuurortis Ksamil. Lahke perenaine võttis meid naeratades vastu ja vastu võttis ta ka meie mitu kotti musta pesu. Ütles, et ärgu me muretsegu ja saame puhtaks pestud asjad puhtalt tagasi. Soovitas meile parimaid söögikohti ja ütles et me lihtsalt naudiks puhkust. Hea oli ka see, et saime mõlemad autod hotelli kinnisesse hoovi parkida ja seega pole muret, et keegi võõras võiks neid omale tahta. Sellega ka meie Albaania seiklus lõppeb ja edasi suundume reisi kõige kaugemasse riiki Kreekasse. Plaan on olla seal mõned päevad aga no kunagi ei tea, mis tegelikult saama hakkab ja kuhu me välja jõuame.
Viisime oma auto esimest korda Kreekasse
Käes oli reisi 19. päev kui ületasime riigipiiri oma reisi kaugemasse sihtpunkti Kreekasse.
Albaania on nüüd käidud ja nähtud ja igal juhul lahe riik, mida ka teistele soovitada. Hommik algas meil kohe väikese parvesõiduga, sest tahtsime natuke lõigata ja otsisime otseteed Albaania-Kreeka piirile. Otsetee tähendas ka parvetamist. Piiriületus läks sujuvalt ja ilma viperusteta. Seekord Kreeka poolel tööd tegev piirivalvur ei avanud isegi passi, et vaadata, kas ikka on meie passidega tegemist. Tänasime viisakalt, kui passid tagastati ja jätkasime matka.
Meie tänasesse sõidupäeva oli planeeritud üks kosk koos väikese matkaga ja õhtusöök ilusas väikses Kreeka külas nimega Metsovo ja siis laagipaik järve ääres. Kulgesime mööda väiksemaid teid kose poole ise nautides mägiseid vaateid ja soojakraade, mis ei olnud Albaaniast erinevad. Kose juurde autodega me sõita ei saanud ja viimane osa tuli ette võta matkates. Veepudelid kaasa ja mugavad papud jalga asusime teele. Peale 200 langusmeetrit hakkas kohale jõudma, et üles ronimine saab olema rakse. Grupp jagunes kaheks, 3 vaprakest astusid edasi ja 2 vaprakest jäid esimesse peatuspunkti vaateid nautima. 500 langusmeetri juures oli kindel, et mäeahelikust üles tulek võtab aega rohkem, kui meile meeldiks. Liikusime ikkagi edasi. Täitsa jõesängis olid näha kose võimas kõrgus, aga kosk ise oli juba selleks suveks kuivanud. Vaatasime veidike veel ringi, kas midagi põnevat silma jääb ning seejärel võtsime suuna üles mäkke. Kristol oli ilmselt sportlik huvi, kui kiiresti ta üles jõuab ja nii ta täiskäigul minema spurtis. Mäkke jõudmise aeg 20 minutit. Hull mees! Meie astusime vaikselt ja võtsime omale puhkepause, sest kes tasa sõuab sellele tuleb lõpuks auto järgi. Kristo hindas oma tempot ja teisendas selle meie temposse ning ilmselt otsustas, et tal läheb enne kõht tühjaks ja pere jääb nälga, kui Nurgikud mäest üles jõuavad.
Kõhud olidki parasjagu tühjad, kui mäest üles jõudsime ja Kreekas peab ikka Kreeka salatit sööma niisiis tegime hilise lõuna Metsovo küla restoranis. Metsovo on ilus väike Kreeka külake, kus turistide jaoks on olemas nii suveniiripoed kui ka ilusad söögikohad. Kõhud täis oli hea suunduda laagriplatsi otsinguile.
Uuel päeval oli plaan liikuda mööda väiksemaid teid Olümpose mäe suunas. Teele jäi meil Portitsa kivisild, mis ehitati 1743 aastal, et inimesed saaksid liikuda kahe küla vahel. Silla ehitust teostas kohalik klooster. Selle silla taga avanes vaade kaljulõhele, mis tegi selle koha omakorda huvitavaks. Vett jões oli vähe ja see võimaldas meil mööda jõesängi sillani jalutada ja seda ilusat vaadet ka altpoolt nautida. Oleks ujumisriided ja rätik kaasas olnud, siis oleks saanud ka ennast vette kasta. Veevool oli parasjagu selline, et kaasa ei oleks võtnud… võib olla.
Edasi trügisime Olümpose poole otsides ikka neid kõige väiksemaid radasid. Mäetippu me loomulikult ei jõudnud, sest see on ikkagi jumalate mägi ja sinna pääsevad jumalad. Meie ilmselt oleme ikkagi tavalised turistid ja seega meil sinna tippu seekord asja ei olnud. Kõrgimaks punkiks jäi seekord 1800m.
Korra põikasime ka Olümpose jalamil olevasse turistikülla Litochoro, et varusid täiendada ja visata pilk peale, kas turistidele veel midagi põnevat näidatakse. Oma silmaga nähtud, et midagi erilist neile ei näidata liikusime oma Kreeka viimasesse laagripaika, mis oli Kreekas üks vähestest soolajärvedest. Erinavad kaardid näitasid meile, et selle järve ääres saab laagerdada ja ujuda, aga tegelikult oli tegemist hoopis järvega, mis südasuveks ära kuivab. Soolajärv iseenesest andis meile vihje, et selle järve ääres võib olla flamingosid. Samas me väga loota ei julgenud, sest igakord, kui me loodame neid maiesteetlike linde vabas looduses näha, siis seni ei ole see õnnestunud. Seekord läks õnneks. Flamingod kõndisid järveääres ja nautisid soolast järvevett. Hiilisime neile nii lähedale, kui vähegi võimalik, et mõned klõpsud mälestuseks teha.
Laagripaik asus ühe mahajäetud hotelli lähistel kõrkjate vahel. Parasjagu sellises kohas, kus saime maha pidada ühe grillipeo ja tähistada seda, et järgmisest hommikust keerame autoninad Põhja-Makedoonia poole ja ühtlasi ka kodupoole. Päris koju me siiski veel transiiti ei alusta, aga suund on põhja ja mingi väike nukrus puges hinge, sest mingil põhjusel keeras keegi ka soojakraadid maha.
Põhja-Makedoonia, Skopje
Eelmiselt suvel avastasime sellise suurepärase linna nagu Skopje. Meile meeldis selle linn juba eelmisel korral niipalju, et ka seekord sättisime nii, et oma viimane linnapuhkus teha just Skopjes. Isegi hotelli võtsime sama, mis eelmisel aastal – kohe vanalinna piiril. Aastaga ei olnud Skopje linn palju muutunud. Sajas skulptuurid seisid ikka oma kohtadel ja vanalinnas ehtisid vaateaknaid imeilusad sädelevad kleidid ja kroonipoed. Skopje on taskukohase, võiks isegi ütelda, et sõbraliku hinnaklassiga linn. Meie jalutuskäik kohalikul turul andis hea võimaluse soetada tuttavate logodega riideesemeid. Kohvikud pakkusid suurepärast kohvi, restoranide menüüd sisaldasid kõikvõimalikke head ja paremat ning kokteilibaarist omale ka meelepärase joogi tellida isegi kaks ja vahel ka kolm..
Hommikul täiendasime varud ja asusime teele Serbia poole. Meie oleme veidike juba Serbias ringi seigelnud, aga Paikuse ekipaažile on taaskord tegemist uue riigiga.
Serbia seiklused on meil veel pooleli ja neid peab veidike ootama. Vaatame, kuidas see kõik lõppeb ja siis kirjutame teile ka..
Seiklused Serbias
Otsustasime, et läheme läbi ühest lahedast kohast, kus rong tunnelite kaudu mägedest läbi põrutab. Üle-eelmine aasta, kui sinna läksime lootsid meie matkajuhid Siim ja Maya, et äkki saab sellel vanal raudteel autoga sõita, aga kõik oli taastatud ja see rada on nüüd aastaid jälle rongidele sõiduks. Väike laskumine teelt kõrvale, oksapesu lõik ja veidi jalutamist ning olimegi rongitunnelites. Ise veel arutasime, et tahaks nii rongi ka näha, aga samas oleks pidanud siis kiirelt ennast rööbastelt ära koristama. Kes see ikka rongiga võidelda tahab, kui on juba ette teada, et rong ju võidab. Laagrisse jäime kohe samasse mägisesse orgu. Kui olime oma laagri püsti pannud kuulsimegi rongi häält. Jube kahju oli korra, et ei näinud kuidas susla läbi nende kivitunnelite kihutab – aga no läks nii.
Kohustuslikuks peatuseks meie koduteel on kuidagi nendel aastatel kujunenud Dechatloni spordi- ja matkatarvete pood. Nii ka seekord parkisime oma raudruunad poe parklasse ja läksime shopingule. Ega me suurt midagi ostnud, aga väljudes avastasime, et meie autol parklas on jahutusvedelik ennast auto kõrvale laotanud ehk autorahva keeles olid „mahlad välja jooksnud“. Sellest kõigest võiks eraldi raamatu kirjutada, aga üritan lühidalt kronoloogia kirja panna. Laupäeva parklahetkest kuni uuesti liikuma saamiseni tuli oodata teisipäevani. Kokku 3 ööd. Tohutud emotsioonid ülesse ja aga enamuses siiski allapoole, sest viga oli mootoris ja seda niisama me ise mutrivõtmega ei lahenda. Üritasime anda kõikidesse 4×4 foorumitesse ja oma sõpradele teada, et oleme hädas ja kõik tegutsesid. Tegutses ka Siim (meie eelmiste aastate reisikaaslane), kes õhtul saatis telefoninumbri ja teatas, et kontakt on olemas ja leitud mees, kes 35 aastat mehhaanikuna töötanud. See suurt kasvu ja hiigelsuurte kätega mees oligi pühapäeva hommikul kohal. Tuvastas vea ja meie auto veeti puksiirautoga tema sõbra töökotta. Seejärel algasid lõputult pikad minutid ja tunnid ja isegi päevad. Leidsime oma perele väikese hotelli ja Paikuse tiim laagerdas hotelli parklas väikesel muruplatsil. Aeg venis ja ootasime muudkui uudiseid. Ühel hetkel kuldsete kätega hiiglane helistas ja teatas, et üritab auto käima keerata esmaspäeva õhtul kella 22 ajal. Ajasime ka ennast suurest ootusest tema garaaži ja te ei kujuta ette mis tegi süda, kui esimesel võtmetiirul mootor kenasti nurruma hakkas. Me olime järjekordselt väga raskest momendist pääsenud. Oli juba hiline õhtutund ja lisaks oli vaja mõned asjad veel autole tagasi panna, siis kodutee algaski järgmise päeva lõunaajal.
Miljon tänu Siimule ja veel mitu miljonit tänu sellele kuldsete hiiglasekätega Serbia mehele. Loomulikult maksime remondiarve ka rahas kinni, aga ei teagi mida kõike oleks tahtnud talle veel tänutäheks öelda ja anda. Keda tehniline pool huvitab, siis plokikaane tihend oli teadmata põhjusel (ilmselt liigsest kuumusest) pooleks ja jahutusvedelik jooksis tänu sellele mootorisse.
Kodutee algas teisipäeva lõunal ning koju oma voodisse maandusime neljapäeva hommikul 3.30.
Uued sihtkohad on juba kaardile märgitud ja kohe, kui reisiväsimus välja puhatud hakkame planeerima uut ringreisi.
